Äli-Ann Klooren

Kristjan Randalu autorikontsert oli täidetud mitmekesise ja kaasahaarava muusikaga, millest said sügava elamuse ilmselt nii naised kui ka mehed.

Praegusel musta masendust tekitaval ajal on tore tõdeda, et inimesed ei ole kaotanud huumorimeelt ja jagavad seda lahkelt ka kuulajatega.

Juha Kangas oli valinud TKO kavva kaks äärmiselt huvitavat nüüdismuusikateost, mis kõlasid kõrvuti petlikult lihtsate Mozarti teostega.

On äärmiselt värskendav, et aeg-ajalt juhatavad Eesti koore välismaa koorijuhid, eriti kui nad toovad meie publiku ette siinmail vähe kuuldud muusikat.

Detsembrikuu kontsertidel sai kuulda kas täitsa uut või siinmail harva kõlavat muusikat, sekka vaid üksikud tuntud jõululaulud.

Oli uhke tunne küll ja mingi jõnkski käis südame alt läbi, kui öeldi, et õhtu on pühendatud Musiknation Estland’ile ehk siis eestlastele kui muusikarahvale.

Kui selle kontserdi iseloomustamiseks peaks kasutama ühte sõna (lisaks muusikaliselt kõrgele tasemele), siis on see „rõõmsameelsus“.

Peale Arvo Pärdi muusika kõlas septembrikuistel kontsertidel rohkesti ka teiste eesti heliloojate loomingut ning kavades oli märkimisväärselt palju uudisteoseid.

Peaaegu iga kontserdi kavas oli midagi briti heliloojatelt. Selline teemavalik on igati tervitatav, sest inglise muusika kõlab kontserdikavades täiesti teenimatult liiga harva.

Tõnu Kaljuste juhitud kolm Birgitta festivali jäävad meelde mitmekesise repertuaariga, kus kõrvuti klassikaga on saanud kuulda ka põnevat uut, mis ei pruugi alati mahtuda klassikalise muusika piiridesse.

Vox Clamantisel on kindlasti oma osa selles, et Kreegi looming maailmas tunnustust on leidnud. Kui vaid Kreek, kelle muusikat tema eluajal kuigi palju ei tuntud, kõiki neid esitusi kuuleks!

Peale kõrgetasemeliste kontsertide rõõmustas maikuus eesti heliloojate teoste (esi)ettekannete rohkus.

Lõppenud ERSO kontserdihooaega võiks nimetada Mahleri omaks. Raske uskuda, et hooaegu, kus ERSO on kandnud ette lausa kolm Mahleri sümfooniat, on rohkesti.

Selleaastase festivali „Ceciliana“ kõige ulatuslikum ettevõtmine oli Francesco Cavalli ooperi „La Calisto“ ettekanne EMTA suures saalis.

Ühe XX sajandi suurema vokaalsümfoonilise teose mõte on hoiatada järgmisi põlvkondi mõttetu verevalamise eest.

Nii omamaise heliloomingu kui ka interpreetide üle saab tunda vaid suurt ja sügavat rõõmu, kuigi laiemas pildis ei ole asjad meie muusikamaastikul siiski sugugi nii roosilised.

Klassikalises muusikas valitsevat n-ö surnute kultust ei kohta kirjanduses ega ka kunstis – põhitähelepanu on siiski tänapäeva tegijatel.

ERRi aasta muusikul Pärt Uusbergil on heliloojana välja kujunenud peaaegu ilmeksimatult äratuntav muusikaline käekiri, mis on ühtaegu tema tugevus ja nõrkus.

Detsembrikuu kontsertidel soleerisid ka sellised pillid, mida klassikalise muusika kontsertidel tihti ei kuule.

Eesti muusika nädala fookuses on soolo- ja kammermuusika ning sel aastal valiti Eduard Oja, Rudolf Tobiase, Mati Kuulbergi ja Rein Rannapi oma.

Tallinna kontserdielu pakkus oktoobrikuus nii intrigeerivat, vaimustavat kui ka rõõmustavat. Eriti teeb rõõmu osav suhtlemine publikuga.

Eesti Rahvusmeeskoorist on saanud Dmitri Šostakovitši kolmeteistkümnenda sümfoonia „Babõn Jar“ esitustel üks nõutumaid kollektiive, nagu tõestab esinemiskalender.

Hooaeg avati võimsalt ja ERSO kontsertide publikurohkus ei anna kuidagi põhjust öelda, et klassikaline muusika on kriisis.