Äli-Ann Klooren

Kohutava kurjuse kõrval on palju headust, ka muusikaelus: ei ole peaaegu ühtegi kontserti, millega ei käiks kaasas moraalne või rahaline tugi Ukrainale.

On hea meel, et festival „Ceciliana“ on olnud jätkusuutlik ning varajane muusika leiab üha enam kõlapinda.

Mida talvemuusika siis ikkagi endast kujutab? Kas mingit tüüpi repertuaari, emotsiooni, kindlaid esinejaid või hoopis midagi muud?

Kui praegusel ajal ollakse pidevalt valmis kontserdi ärajäämiseks, siis vastupidise üllatuse valmistas I Virtuosi Italiani, kelle kontsert tuli publikuhuvi rohkuse tõttu suuremasse saali kolida.

Kontserdi meeleolu oli ühtne: valitses minoor, ometi oli iga lugu omanäoline ning tõi kaasa mingi muutuse, jäädes seejuures tervikpildi lahutamatuks osaks.

Haamerklaveri pehme ja intiimsem kõla annab hoopis teise värvingu nii Viini klassikute kui ka romantismiajastu muusikale.

Septembrikuu muusikaelu oli rikkalik: kontserdilavadele jagus tippkoore ja -orkestreid, soliste ja dirigente, uudisteoseid ning meeldivaid üllatusi.

Kuulates järjestikku Triinu Piirsalu ja Hans Christian Aaviku mängu, võib öelda, et tehniliselt on mõlemad väga tugevad.

Kuigi Una Cordale sobilike teoste otsimine tähendab parasjagu lisatööd, annab see ühtlasi võimaluse teha lõputult avastusi ning tulla välja millegi uudse ja üllatavaga.

Eesti Filharmoonia Kammerkoor tegi Kreegi lauludega imet: täiuslik vormikujundus, kaunis vokaal ja veatult esitatud ebamugavad käigud.

Eestis on praegu kaks dirigenti – Tõnu Kaljuste ja Olari Elts –, kelle kontserdikavad tõusevad leidlikkuse ja läbimõelduse poolest eriliselt esile.

Kädy Plaas ja Imbi Tarum olid siinses kontserdielus harva esitatavatest teostest koostanud põneva kava, kuid kindlasti vajab paremat läbimõtlemist veebikontserdi formaat.

Kontserdikavad on järjest mitmekesisemad ja ette kantakse ka vähem tuntud teoseid. Sellist meeldivat tendentsi võis täheldada ka veebruarikuus.

Võib-olla peitub varajase muusika igavus tänapäeva inimese meelest selles, et see muusika on sissepoole pööratud, aga selle ajastu muusikas on ka elurõõmu ning siirast ja lihtsat ilu.

Olavi Kasemaa: „On nii teraseid poisse ja tüdrukuid, kes oskavad üllatada oma küsimusega. See aeg on olnud kasvamine koos tudengitega.“

Maailmas valitseva olukorra taustal tundus siin toimunu – arvukad kontserdid, festivalid ja konkursid – nii müstiline kui ka ilus, sekka mõni valusamgi hetk.

Giorgio Bongiovanni „Don Pasquale“ lavastuse tugevus on peategelaste karakterite mitmekülgne kujutamine ja see panebki neile nii inimlikult kaasa elama.