Anita Maasalu

Kristjan Kannukene on artist, kes ei pelga katsetada eri žanride ja meediumidega, loob endale seeläbi ise muusikamaastikul rohkem võimalusi ja meelitab ligi väga erinäolist publikut.

Täispikk kontsert Räätsa muusikaga oli kui sõit karussellil, millelt maha astudes puperdas süda veel motoorsete rütmide taktis, kuid mõte uuele ringile minekust tekitas meeldivat elevust.

Kõik tänavuse festivali lavastused tuginevad väga suurel määral video- ja valguskunstile, mis aga sugugi ei osutunud iga kord maitsekaks lisaväärtuseks.

Carl Orff armastas muusikateatrit põhjusel, et sellega jõudis ta kõige laiema publikuni. Ka see ettekanne oli EMTA suure saali rahvast täis meelitanud.

Kuigi räägime Heino Ellerist kui ühest suurema mõjuga loojast oma muusika­kultuuris, on suur osa tema loomingust olnud viimase ajani kättesaadav vaid käsikirjadena.

Hilise muusikalise lõõgastusrännaku järele on tõepoolest nõudlust: Eesti Kontsert tuli veebruaris välja uue kontserdisarjaga „Öökontsert“ ja ka ERSO alustas sel hooajal hilisõhtuse sarjaga „Audiospaa“.

Suurt huvi ja vajadust kvartetimuusika vastu tõendasid rahvast täis saal ning teoste järel kõlanud tormilised aplausid, mis ei tahtnud kuidagi lõppeda.

Maarja Nuudi uuel albumil „Hingus“ kohtuvad minevik ja tulevik, pärimus ja tulevikumuusika. Seos pärimusega peitub seekord ennekõike väikestes detailides ja mõtetes.

Noored puhkpillimängijad ei saa kurta eeskujude puudumise üle ning üks selliseid on tänavu kevadel 50. sünnipäeva tähistanud trompetist Indrek Vau.

Ühes linnaruumiprojekti, tasuta kontsertide päeva ning džässijuttudega sai kokku mahukas programm, millega sammupidamiseks tasus andunud džässisõbral võtta vabaks terve nädal.

Tõnu Kõrvitsa Vasksile pühendatud uudisteos „Passacaglia“ mõjub kahe helilooja loomingu maitseka sideainena, milles on omajagu lüürilisust ja helgust.

Festival „Kratt“ on motiveeriv, sest just väiksemates kohtades puudub õpilaste vähesuse tõttu sageli võimalus moodustada orkestreid või isegi suuremaid ansambleid.