Berit Petolai

Talvine pööriaeg
 
Talvel oleme teistsugused,
nii on see siin alati olnud.
Mõtleme teistmoodi,
igatseme teistmoodi,
üle õuegi viib teistsugune samm,
teelehtedest rajad asendunud
lumiste üraskikäikudega
kõrgete vallide vahel.
Nagu talvine tardunud mets –
kõik on vaiksem, liikumatum, rahulikum.
Aga metsa südames väreleb midagi,
üksiku lõkkena veikleb seal
unenägu valgusest,
habras igatsus,
mis on sättinud end tasakesi ootele.
 
Ühe vana mäealuse keldri seinapalgil
on see igatsus
võtnud kirjutiivulise liblika kuju.
Tukub seal liikumatult,
vaid tillukesed udemed ta seljal
võbelevad hetkeks tõmbetuules,
kui keegi laskub keldrisügavusse,
et võtta mõned mugulad ja juurikad.
 
Talvisel pööriajal oleme siin…