Uuema põlvkonna kunstiteadlased ei taha Eestis eelmise sajandi esimese poole kunsti eriti uurida. Millised võiksid olla huvi raugemise põhjused ja kuidas olukorda muuta?
Eesti vanema maalikunsti sisuline põimimine Euroopa publiku teadvusse ei tohiks olla kultuurilooline amüsantne meelelahutus, vaid laiapõhjalise riikliku strateegia osa.
Lauri Lagle: „Meie lavastustes on esmalt alati olnud idee ning see omakorda on tinginud vormi, milleks vahel on sõnad, vahel helid ja vahel muud kombinatsioonid.“
Tõnis Saadoja: „Mulle meeldib hüljatus, mis kehtestab tunde, et aeg seisab: midagi ei juhtu, midagi ei kao ära, kõik lihtsalt püsib. Ja see on hea tunne.“
Karolin Poska on etenduskunstnik ja koreograaf. Tema seni viimane lavastus „Sinu nirvaanale“ esietendus 2020. aastal Kanuti gildi saalis, sel kevadel astub ta üles Bernis „auawirlebeni“ festivalil.
Milline on olnud sinu teekond etenduskunstide juurde?
Ise pean ennast mitte niivõrd etendus-, vaid tantsukunstnikuks. Kõik algas sellest, et mu vanemad õed mängisid klaveril klassikalist muusikat ja mina tantsisin nende muusika saatel. Mulle hakkas meeldima kujutada muusika mängimise ajal ette tantsimist. Seetõttu teadsin varakult, et tulevikus…
Igasugune loodusmaal on loodusest võõrandumise tunnistaja, ent eesti maalikunstis on püütud leida viise, kuidas asendada turisti pilk kohalolija omaga.
Uue teatri puhul küsitakse vahel, mida teeb see teatri mõistega. Kas ta pelgalt uuendab meie arusaamist teatrist või asendab selle millegi täiesti teisega, mida on isegi raske teatrina ära tunda? Kas uus teater on huvitav liik teatrimetsas või harvester, mis lõikab maha seni olnu ja pakub asemele hoopis plastmassist klotsid?
Sellele küsimusele vastamine tähendab muidugi kõige ebameeldivamat – peaksime hakkama defineerima, mis asi teater on. Kuna kunsti piirid on hoomamatud ja…
Noorte naisnäitlejatega on teatris sageli mure, sest mingeid häid rolle neile näitekirjanduses eriti pole. On Niina ja Ophelia ning veel üht-teist, kuid filosoofiliselt tuumakad ja psühholoogiliselt keerukad gurmeerollid on üldiselt näitekirjanduses reserveeritud meestele, kes on ületanud maagilise 40. eluaasta piiri. Karakterite seas on siis Mõtleja, Läbinägelik Erak või Isand ning neid kehastavad meesnäitlejad on omakorda Meistrid, Maestrod või vähemalt Legendid. Noorele naisnäitlejale midagi sellist pakkuda pole. Tema saab teatri sööklas…
Pausil on teatris mitmeid funktsioone. Ta rütmistab, pingestab, lahutab stseene üksteisest või lubab tänulikul publikul aplodeerida. Londoni lavadel kehtivat kood, mille kohaselt annab näitleja publikule märku plaksutada siis, kui ta oma kõrvanibu masseerib – ja pausi peab. Teatris on olemas dramaatiline paus, tekst-läks-meelest-paus, partnerile allamängimise paus ning generaalpaus ehk kõigi pauside ema. Viimast kasutatakse tavaliselt siis, kui paus peab kõnelema rohkem kui teda raamivad sõnad. Publik aimab, et dialoog on…
Hommikupoolikul, mil tuli teade Aleksander Eelmaa surmast, saatis üks nn uue teatri režissööre sõnumi. Seal seisis, et lahkunud on üks viimaseid selle põlvkonna meesnäitlejaid – ja inimene, kes oli äärmiselt open minded (avatud meelega). Paar päeva hiljem ilmus nädalalõpulisas intervjuu noore radikaalse etenduskunstnikuga. Intervjuud iseloomustas foto etenduskunstniku lavastusest: esiplaanil tema ise, tagaplaanil aga Aleksander Eelmaa, süütamas sigaretti.
Uut teatrit seotakse sageli nimemaagia tõttu „uute inimestega“. See on justkui noorema põlvkonna lõbustus…
Nüüdisteatri kunstivõrgustiku all on veel üks võrgustik, tihedama koega ja püsivam kui miski muu – haltuuravõrgustik. Seal liigub informatsioon uute haltuuravõimaluste kohta, grupeerutakse ja jagatakse, haaratakse kinni ning võimalusel tõmmatakse kaasa ka keegi kena kolleeg. Oleme koos nii mõnegi nüüdisteatri esindajaga osutanud pulmateenust, lõbustanud korporatsioonide töötajaid või kasseerinud raha selle eest, et kõrge riigiametniku juubel ei mööduks ilma teda kiitva eeskavata. Häbeneda on nii mõndagi, kuid ellu peab jääma.
Kui on…
Endiselt kohtab arvamusi, et keha on pind, mida mööda jooksevad määravad piirid. Kui varem peeti keha kasutamist laval tantsuks, siis uuemal ajal räägitakse ka füüsilisest teatrist või leitakse, et keha intensiivsem kasutamine ongi see, mis eristab sõnateatrit etenduskunstidest. Lühidalt: kehalisus on justkui nüüdisaegne, mittekehaline traditsiooniline. Miks on keha jätkuvalt piirivalvur nende kahe vahel, on raske lõpuni mõista, sest pole traditsioonilisemat osa näitlemisest kui näitlemine kehaga.
Võimalik, et see on seotud juurdunud…
Lisaks kunstilistele eesmärkidele on uuemas teatris sageli muutuja ka teater kui institutsioon. Kui veel mõni aasta tagasi võis aimata, et nüüdisaegsust seostatakse pigem vabakutselisusega ning institutsionaalsele teatrile kleebiti külge traditsioonilisuse silt (mõlemad seostamised olid väga pealiskaudsed), siis praegu jookseb veelahe kusagilt mujalt. Tõtt-öelda on isegi narr rääkida eraldi institutsioonidest ja neile justkui vastanduvatest mingisugustest vabamatest formaatidest, sest esiteks ei defineeri institutsionaalne vorm mitte midagi – kõik on võimalik kõikjal –…
Tänan Enriko Mäsakut tagasiside eest Tartu linna ja Konrad Mägi SA korraldatavale Konrad Mäe monumendi konkursile.* Tõstatatud küsimused on õigustatud ning jagame kirjutaja muret, et monument pole väärtus iseeneses, vaid peab žanrina olema pidevas muutumises, et leida koht praeguses kontekstis. Autor väidab, et „kunstniku pärandile osutamine lihtsalt kaunistava toredusega ei ole kindlasti see, mis vastab tema põlemisele ja loomingu sügavusele“ ning et laiemalt ähvardab oht, mille kohaselt „loome avalikku ruumi…
Videost on teatris saanud samasugune märk nagu Jaan Toomiku purkidest kunstis. Öeldakse „nüüdisaegne teater“, aga mõeldakse: „video“. Või vastupidi, nähakse laval videot ja arvatakse, et nüüd ongi uus teater. Kuigi viimase kolmekümne aasta jooksul on tutvustatud, katsetatud ja näidatud uusi lähenemisviise näitlemisele, ruumile, kehale, ajale, rütmidele, tööprotsessidele, teatri funktsioonile või isegi teistsugustele inimsuhete võimalustele selles masinavärgis, maandub arutelu uue teatri üle sageli tõdemusele, kas laval vilksatas vahepeal midagi videolaadset või…
Maailmas on palju rohkem teatraalseid formaate kui teatriõhtu. Mõelgem näiteks peiedele, grupiseksile, kunstinäituse avamisele, parlamendiistungile või raamatukogutöötajate suvepäevadele. Kõigis neis on oma dramaturgia ja pingestatus, lahti harutatakse inimsuhete lõimi ning kõik nad kõnelevad mõnest ühiskonnaelu tahust. Säärased teatraalsed formaadid on justkui lukuaugud, läbi mille on võimalik vaadata inimelu uue nurga alt, kus segunevad elu ja teatraalsus. Miski neis ei ole lõpuni läbilavastatud, kuid kõigis neis on rituaalseid elemente, mis loovad…
Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.
Funktsionaalsed
Always active
Vajalikud, et te saaksite segamatult portaali eri osade vahel liikuda.
Preferences
The technical storage or access is necessary for the legitimate purpose of storing preferences that are not requested by the subscriber or user.
Statistika
Kasutatakse lehe külastatavuse statistika kogumiseksThe technical storage or access that is used exclusively for anonymous statistical purposes. Without a subpoena, voluntary compliance on the part of your Internet Service Provider, or additional records from a third party, information stored or retrieved for this purpose alone cannot usually be used to identify you.
Marketing
The technical storage or access is required to create user profiles to send advertising, or to track the user on a website or across several websites for similar marketing purposes.
„Identiteedimaastikud. Eesti kunst 1700 – 1945“, kuraatorid Linda Kaljundi ja Kadi Polli. Näitusevaade.Stanislav Stepaško
Lepo Mikko, „Natüürmort viiuliga“ (1958). Eesti Kunstimuuseumi kogu.
Näitleja näitas inimest sellisena, nagu peaaegu mitte keegi teine ei näidanud – kirglikuna, suurena, eepilisena, traagilisena.Eesti Draamateater
Konverentsil kõnelesid Timo Huusko, Nils Ohlsen ja Pilvi Kalhama.Meeli Küttim
Londoni Globe’i „Talvemuinasjutus“ tulevad esile Leontest mängiva Sergo Varese nõudlikkus, tehniline perfektsus ja emotsionaalsete kraadide mõõdetus.Tristram Kenton
Adolf Šapiro lavastatud „Kolm õde“ (1973) Draamateatris: Maša – Ita Ever, Veršinin – Mikk Mikiver. Milline žestide täpsus, kehalise impulsi väledus ja suurus, miimika või tämbrimaastike väljendusrikkus, kogu keha haarav performatiivne plahvatuslikkus!Gunnar Vaidla
Lillehammeri kunstimuuseumi Konrad Mäe näitust „Konrad Mägi. Eesti maalikunsti suurkuju“ reklaamitakse kunstniku „Norra tütarlapse portreega“ (1909). Näitus on avatud 2. aprillini.Eero Epner
Kuigi on ilmunud režissööride ja näitlejate elulugusid, siis ühestki korralikult läbi õmmeldud Eesti filmiajaloost ei ole võimalik rääkida.Tristan Priimägi
2009. aastal teatris NO99 esietendunud lavastuses „Kes kardab Virginia Woolfi?“ mängis Marika Vaarik Marthat, näidates erakordseid kraade, kohastumisi ja elu mõistmist.Tiit Ojasoo
Tõnis Saadoja. Oktoober. Harilik umbra. 2021, õli, lõuend.2 × Stanislav Stepaško
Karolin PoskaMartin Buschmann
Konrad Mägi. Merikapsad. Õli, lõuend, 1913-1914.Eesti Kunstimuuseum
Tänavu veebruaris esietendus Eesti Draamateatri suures saalis Kertu Moppeli lavastatud „Mefisto“, kus peategelast Hendrik Höfgenit mängib Juhan Ulfsak.Gabriela Urm
Konrad Mägi. Saadjärve maastik II. Õli, lõuend, 1923–1924. Eesti Kunstimuuseum.EKM