$menuu_nimi: Telli_menuu $submenu_hover: $submenu_direction: vertical
$menuu_nimi: Ulemine_menuu $submenu_hover: $submenu_direction: horizontal
$menuu_nimi: Ulemine_paremal $submenu_hover: $submenu_direction: horizontal
Jelena Skulskaja raamat tõestab, et lisaks Borgese pakutud süžeedele on maailmakirjanduses veel vähemalt üks eriline faabula.
Ljubov Kisseljova heidab valgust XIX sajandi vaidlustele Venemaa lähendamise üle läänele ning aitab seeläbi mõista ka tänapäeval toimuvat.
Olga Titova uue luulekogu keskmes on inimesed, nii perekond, sõbrad kui ka tuttavad: neile kirjutatakse, nende eest palvetatakse ning nendega kohtumise üle tuntakse rõõmu.
Nadežda Katajeva-Valgu kirevas luulekogus „Minu maine ring“ on esil Tartu, lilled ja perekond.
Igor Kotjuh on poeetiliselt fikseerinud üksinduse, monotoonsuse ja vastuolud, mida koges 2020. aastal peaaegu kogu maailm.
Ljudmila Loginova Kazarjani poeetilise päeviku keskmes on Eesti, iseäranis Tartu.
Jaan Kaplinski üks tuntumaid luulekogusid „Tule tagasi helmemänd“ on jõudnud vene keelde.
Eesti venekeelset kirjandusajakirja Võšgorod kujundas siinne vabadusevaim. Ajakiri on osa Eesti kultuurist.
„Mu kurbus on hele“ on raamat armastusest, pühendumusest ja truudusest, loovusest ja mälust, mis elavad surma üle.
Nelli Meltsi poeetiline raamat vene ja eesti keele, kultuuri ja mentaliteedi ristumisest mõjub ühtaegu nii pihtimuse kui ka ajastudokumendina.
Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.