„Mul on filmi idee!” hõikas Miša Beilinson ja tassis mu Pegasuse kohvikusse, kus lihtsurelik jõudis sel ajal veel kohvi ja võisaiade eest maksta.
Usun aasta olevat 1986. Miša on Tallinnfilmis kroonikaosakonnas toimetaja (täna mäletame teda juudi gümnaasiumi direktorina). Ja ta käib välja põneva plaani: teha film 1941. aasta augustilõpu Balti Laevastiku laevakaravanist. Tunnistan – mul on sellest „kangelaslikust läbimurdest” Kroonlinna üpris ebamäärane ettekujutus, sest punast propagandajuttu sel teemal olen vältinud, ehkki…
Asjaarmastajana arhiivides tuhnides olen küll tähelepanu teraviku suunanud konkreetsele küsimusele seoses mõne filmilooga, aga silm haarab ju tahes-tahtmata ka kõrvallehekülgi, aju (või mälu? – paljukest seda alles on) ehk fikseerib midagi ja käsi teeb ikkagi mõne ülestähenduse, ükskõik, et vaja nagu poleks. Täna, mil olen „päris” filmitegemisest prii, kuulen neid ääremärkusi või vahelugemisi oma kladedes krabistavat ja patt oleks nad sinna jälle unustusse jätta.
Paar päeva tagasi tegi mu mobla kõlksatuse ja sissetulnud sõnumi tekst oli jahmatavalt lakooniline: Roosipuu. Lõpp. Muidugi on jutt lõpust kaugel, vanahärrade näpud ei mängi alati nendel mängutoosidel vajaliku osavusega. Püüan Hansu rääkivale telefonile: „Saame kokku, ajame väheke juttu”. Ei midagi erilist, lihtsalt tippoperaator Hans Roosipuust on saanud soliidses eas pensionär. Ja suhtlemisnälg liigutab mägesid, Lennart ütleb veelgi kõlavamalt: „Suhtlemisnälg on üks kultuuri vedrusid, see on püha asi”.
Õieti on kuradi külm, hirmu veel ei ole, ja põnev. Miks peaks inimene siit põrisevast aparaadist vabatahtlikult tühjusse kargama, terve elu alles ees? Lennumasina küljeuks on eest ära tõstetud, mis tähendab, et jäine märtsituul litsub otse näkku ja mootorimöire on ebamaiselt tugev. Kitsasse JAK-12 kabiini mahub peale lenduri, kelleks on Ülo Keedus, ainult kaks langevarjurit. Vanaaegsed varjud on tüsedad punsud, lisaks veel kõhul suuremat sorti abilangevari. Mingitest kiivritest pole siinmail…
Jõelaevukese nooreohtu kapten ja tüürimees ühes isikus (peale junga meekonnas kedagi ju polegi) on hädas. Augusti lõpus on Siberi väikeste jõgede veetase ohtlikult madal ja kinni me nüüd istume, kindlalt ja tükiks ajaks. Vool on siiski ütlemata tugev ja meie laevuke hakkab tasapisi kreeni vajuma, kas nüüd suisa külili, aga paar-kolmkümmend kraadi küll. Jõgi on Tromjegan, Obi lisajõgi Surgutist ülesvoolu, oleme oma teisel filmimatkal hantide juurde üles võtma karupeiete rituaale.…
Tõde on lihtne nagu ükskordüks – filmimehed varastasid ta paljaks! Ja see pole kaugete aegade folkloor, ehkki natuke ikka on ka. Sündmused ise rulluvad lahti kuuekümnendate esipooles, kui minu kolleeg ja koolivend Leningradi päevilt, helioperaator Ülo Saar läheb ringvaate võtterühma koosseisus Kalevisse nn ringvaatepala filmima. Mismoodi ja kes sokutab poistele suured portsud tooršokolaadi, ikka kümned kilod, seda ma ei mäleta, aga edasi on lugu nii, nagu sel puhul ikka on…
Tunnistan, et üsna naljakas on arhiivisäilikute koltunud paberitelt leida iseenda nime, ja ometigi komistan sellele. Olen 1966. aastal stuudio heliosakonnas heliinsener ja mõnikord ka dokfilmide helioperaator, säärane kahe isanda teener. Kenal maikuul kutsub heliosakonna juhataja Helmi Rämmi kokku koosoleku, et kinnitada sotsialistliku võistluse kohustused. Väljas on suur kevad, aga meie istume helisaalis ja jahume mingeid totrusi. Seltskond on väike, kõik omainimesed, juhataja on mu kooliõde Leningradi instituudist ja ma käin…
Ühel kenal päeval leian oma helilintide nimestikus asjakohaste ülestähenduste kõrval („kivipurustus Kunda-A ru karjääris, Tiina esimene iseseisev salvestus / tuttpütid pesal, Andres lahkub kummipaadiga / rehepeksumasin Vellaveres Želnini õuel”) ka hoopis kõrvalise lause – „täna öösel, 12/13. okt. 1982 põles Niguliste kirik”. Ja mälestused tulevad oma panipaikadest, sätivad ennast kenasti külakuhja ja ronivad siia leheküljele.
Sumpame Sangla soos varahommikust saati. Jahe oktoobripäev niristab vihma, kummikud on juba ammu vett täis, kaamera ja maki kaitsmisega tüütu niiskuse eest on kõvasti tegemist. Aasta on 1964, operaator Hans Roosipuu võtab üles dokfilmi soouurijatest. Kroonikaoperaatorina on ta uskumatult kiiresti ennast üles töötanud ja sündmusvõtetel hinnatakse teda püstolreporterina. Siin aga: virvendav vesi, soosaared, kastepisarates ämblikuvõrk männil, rästik vingerdab jõhvikate vahel …
Kaks päeva ei ilmu vana Fordi, helibussi juht Mihkel Vaarmaa tööle, ehkki haige ta pole. Kolmandal päeval on ta helimeeste töökojas, otsib mind üles ja surub kõvasti kätt: „Õnnitlen teid, et te ellu jäite”. Jah, olen veel suure lõuasidemega, sest mõned päevad tagasi (veebruaris 1962) olin uuemas heliautos, mis Märjamaa lähedal avarii tegi ja mille juht, Mihkli kolleeg, vana Rüütel, surma sai. Teatava kummastusega taipan, et need kaks päeva on…
Kõik on otsekui pahas unenäos, ehkki pole säärast und ei enne ega pärast ealeski näinud. Ebameeldivalt madal metalne mütakas, siiski jõuan mõelda – juba jälle! Täpselt nädal tagasi rullisime klaaslibedal teel Kose juures kolleegi Moskvitšiga kaks korda üle katuse, paks lumi päästis halvemast. Sealt jäi meelde metalne kobin ja vaikus. Aga täna läheb hullemaks.
Kõiges on süüdi orelid. Noor režissöör Olav Neuland on suutnud Eesti Telefilmis käivitada oma teise dokfilmi, mis saab pealkirjaks „Oreli sisse minek”. On talv 1974, kui oleme lähemalt tuttavaks saanud professor Hugo Lepnurme ja Rolf Uusväljaga ning sõidame tasapisi mööda külmi Eesti kirikuid ja lagunevaid oreleid. Kas mitte Rolf Uusväli ei paku meile üles võtta ka esimene üleliiduline orelimuusika festival Tallinnas (15. – 24. II 1974)? Peame omavahel tasakesi sõjanõu:…
Möödaläinud suve ühel etteaimamatul päeval satub lapsepõlvekodus Pärnus mulle kätte Stalinlik Noorus number 1, jaanuar 1947, komsomoli „ühiskondlik-poliitiline ja kirjanduslik ajakiri”. Olin teise klassi poiss, kui see kroonukeelse punaplämaga täidetud üllitis on meile ostetud, kolm rubla tükk. Tuima pealkirjaga lugu „Võrsuvad mäetööstuse juhtivad kaadrid”, ja pilt sealtsamast. Hall ja kehvakene klišee, aga keemia-mäeteaduskonna üliõpilase Kaljo Kiisa tunnen siiski ära. Vaata hunti! Alumises reas paremalt teine, seal ta istub. Ja mu…
See punakas uks on Laia tänava pool tänaseni näha, peaaegu Suurtüki vastas, kõrval sama punakas raudvärav hoovi, küllap autodele. Kobistame kambaga väiksema ukse kallal, on hommik, paberite järgi 1971. aasta 23. november. Tunne on sant ja põnev ühekorraga, vist kõigil. Filmirühm on kirju: Klaus Mikko, keda alles vähe tean, režissööriks Jüri Müür, operaatorid on „omad joped” Peeter Tooming ja Arvo Vilu. Mina siis helimeheks. Ukse taga on poolkelder ja räpane…
Oleme Tallinnfilmi helisaalis neljakesi: Olga Lauristin, Alma Vaarman, režissöör Vladimir Karasjov ja mina. Aeg võiks olla septembrikuu 1968, kui linale läheb poolvalmis „Pööripäev”, Karasjovi dokfilm 1940. aasta juunipöördest. Vanad kommunistid on kohale toodud kas uudishimust või kontrollijatena ja ega lähegi palju aega, kui Alma võtab jalast kalossi ja taob sellega vastu toolileeni: „Vene tankid tuleb välja võtta!”.
Ehk aastapäevad tagasi helistas mulle legendaarse filmidirektori Levolli Karla poeg magister René Levoll: „Mul on olemas mees, kelle voodi all on üle 50 aasta peidus olnud Igor Jeltsovi filmi „Mehed jäävad koju” eestikeelne koopia. Kas filmiarhiiv on huvitatud?”. Jutt käis Jeltsovi diplomitööst Moskva filmiinstituudis 1956. aastal, peaosades Ants Eskola ja Linda Rummo. Lühike lugu, 30 minutit. Filmiarhiivis selle filmi koopiat polnud, mis tähendas, et tegu oli sümpaatse uudisega. Jälle üks…
Nädalapäevad enne suuri sündmusi hakkavad lumesahad Otepääl edasi-tagasi kihutama, suisa kolm-neli korda päevas ning ETKVLi söökla läheb kaheks päevaks kinni. On märts 1964 ja meie tore kamp noori filmiinimesi Tallinnfilmist uudistab neid sündmusi suurisilmi. Teeme väikest suusalaagrit, lund on sel talvel vägevalt. Siis loksub kõik paika: salajane info president Kekkose tulekust siiakanti jõuab loomulikult õige aegsasti rahva kõrvu, söökla avatakse jälle, aga seal on nüüd uued kardinad, laelambid ja ettekandjatel…
Tõtt-öelda on mulle tänaseni ebaselgeks jäänud, kuidas režissöör Olav Neulandil õnnestus 1974. aasta kevadtalvel Eesti Telefilmis käivitada dokfilm orelikunstnik professor Hugo Lepnurmest. Jah, Eesti NSV teeneline kunstnik, helilooja ja õppejõud, üleliiduliselt väga kõrgelt hinnatud interpreet – aga siinmail mees, kellest parteimehed parem vaikisid. „Ta on ju usklik!” – pröökas üks tegelane ETV majas, kui Olav hakkas meeskonda kokku sättima. Operaatoriks saime klassik Anton Muti, ohtlikul allakäiguspiraalil pöörleva mehe, ja ei…
Kirikuõpetaja Paul Saar on sellel pildil Helsingis Katajanokka läänivanglas. Ja see on augustis 2001 tõesti veel vangla. Käsil on film soomepoistest, kes olid vaherahu järel Soome jäänud ja 1947. aasta sügisel arreteerituna Katajanokka toodud. Vanahärra Paul pole 54 aasta jooksul siia kordagi sattunud, nagu ta polnud ka suure Patarei vanglas käinud 1944. aastast saadik. Pelgan veidi seda „sundtoomist” filmi tarvis mõlemasse paika, aga Paul ei näita kuidagi välja, mis tema…
Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.
Funktsionaalsed
Always active
Vajalikud, et te saaksite segamatult portaali eri osade vahel liikuda.
Preferences
The technical storage or access is necessary for the legitimate purpose of storing preferences that are not requested by the subscriber or user.
Statistika
Kasutatakse lehe külastatavuse statistika kogumiseksThe technical storage or access that is used exclusively for anonymous statistical purposes. Without a subpoena, voluntary compliance on the part of your Internet Service Provider, or additional records from a third party, information stored or retrieved for this purpose alone cannot usually be used to identify you.
Marketing
The technical storage or access is required to create user profiles to send advertising, or to track the user on a website or across several websites for similar marketing purposes.
