Enn Siimer

„Wikmani poiste“ lavastus ei ole läinud vastuollu Jaan Krossi romaaniga, sealt on valitud välja saatuse ja isikliku moraalse vastutuse teema.

Temufi suvelavastuse „Oskar Luts ehk Laul igavesest õnnest“ õnnestumine saab alguse dramaturg Urmas Lennuki leidlikult valitud süžeest ja autoripositsioonist.

Kui Tšehhovi kolm õde unistavad provintsist metropoli pöördumisest, siis Kadri Lepa kangelane tuleb pettumusi valmistanud suurlinnast koju tagasi.

Lavastus on üles ehitatud näitleja otse publikusse suunatud jutustusena. Siin-seal astub ta küll ühe või teise tegelase „kingadesse“, kuid jääb seejuures kommenteerivaks jutustajaks.

„Einsteini ja Margarita“ armastusloo taustal aimub sõda ja kogu tsivilisatsiooni hävitada ähvardav tuumaoht.

Publiku spontaanses aplausis väljendub vaimustus meisterlikust mängust. Kunstis on meisterlikkus enamasti seotud materjali vastupanu ületamisega.

Kui romaanis „Lipamäe“ kõlavad mitmeski detailis nostalgilised noodid, siis lavastuses on need märksa mitmetähenduslikumad, kujundlikult rikkamad.

Ugala lavastuse „Kui me nüüd ei sure, ei sure me kunagi“ teeb meeldejäävaks eeskätt näitlejate vaimustunud ja revüülikult hoogne mäng.

Tänavusel teatrifestivalil „Draama“ oli esimest korda väiketeatrite lavastusi palju rohkem kui suurte, nn riigiteatrite omi.

Lavastuse õnnestumisse on andnud lavastaja Peep Maasiku kõrval suurima panuse peaosatäitja Pääru Oja ja dramatiseeringu autor Ott Kilusk.

Ugala lavastuses „Krimka!“ on esiplaanil see, mis annab kõik mahlad ja kordumatuse – näitlejate nüansirikas mäng.