Äsja lõppenud XII NYYD-i festivali puhul võiks kõnelda ka „uuest tulemisest”. Esimene festival (1991) tähendas reaalsete ja mõtteliste piiride avanemist ning tõi Eestisse muusikat ja muusikuid, kes olid otsekui saadikud teisest maailmast – või lausa teisest universumist. Aastatega lisandusid muud kontaktid, muusikute rännakud ja õppimine välisriikides. NYYDi ergutusel ja iseenese jõust edenes eesti nüüdismuusika. Tasapisi lõhkus NYYD ka senisest eraldatusest tulenenud müüte „lääne muusikast”. Viimasel kümnendil on maailm veelgi avardunud…
Heino Eller. Complete Piano Music Volume One. Sten Lassmann. Toccata Classics, 2011.
Et just Briti plaadifirma Toccata Classics Elleri klaverimuusika sarja on ilmutamas, tundub mõneti ootamatu. Selles ettevõtmises peitub aga ka üsna romantiline aegade ja inimeste side. Nimelt, aastail 1933–1938 õppis nooruke Heljo Sepp Heino Elleri pianistist abikaasa Anna Elleri juures. 1938. aastal saavutas ta Briti Nõukogu klaverikonkursil peaauhinna ja stipendiumi Londoni Kuninglikus Muusikaakadeemias õppimiseks. Sõja tõttu jäi stipendium osaliselt kasutamata,…
Rahvusvahelise Muusikanõukogu ülemaailmne muusikafoorum 26. IX – 1. X Tallinnas.
Septembri lõpul Tallinnas toimunud ülemaailmsel muusikafoorumil käsitleti muusika sotsiaalseid, poliitilisi ja tehnoloogilisi aspekte. Foorumil osales üle 200 külalise mitmest ilmajaost: muusikud, muusikaelu korraldajad, teadlased, õpetajad, muusikatööstuse esindajad jne. Üle kahe aasta toimuv suurüritus jõudis esmakordselt Euroopasse: eelmised foorumid on olnud Los Angeleses (2005), Pekingis (2007) ja Tunises (2009). Foorum sai teoks Rahvusvahelise Muusikanõukogu (IMC), Euroopa Muusikanõukogu, Eesti Muusikanõukogu ja Eesti Muusikaja…
Pärdi päevad Tallinnas 4.–11. IX
Septembri alguspäevadel Nargeni festivali raames toimunud Arvo Pärdi päevad tõid Tallinnasse kaks suurepärast muusikakollektiivi, panid Noblessneri valukojas ühel õhtul kõlama Arvo Pärdi kõik neli sümfooniat ja lasid kuulda valikut tema koorimuusikast eriti kaunis ja viimistletud esituses.
Paavstist paavstima reeglitäitjana on Eestist raha- ja poliitklubides saanud paipoiss, selle hinnaks on aga, et ligi viiendik inimesi elab vaesuses.
Eesti taasiseseisvumisest saab augustis 20 aastat. Selle aja jooksul olen mõnigi kord avastanud, et püüan ümbritsevat vaadata ja hinnata oma kadunud isa silmadega. Minu isa, 1927. aastal tubli talumehe ja kooliõpetaja peres sündinud mees, ei jõudnud Eesti Vabariigi teist tulemist ära oodata. Ma ei usu, et ta pidas seda tõenäoliseks. Väga…
Samal ajal kui „ülevalt” tuleb ridamisi teateid kultuurisfääris laristamisest ja ähvardavaid ettekuulutusi tungivast vajadusest muuta valdkond efektiivsemaks koondamise ja optimeerimise abil, vaieldakse Päevalehes armsasti selle üle, kas Arvo Pärdi muusika kasutamine panga ooteliinil teeb selle halvemaks või mitte.
Ilmselt võib keel kui loomulik „keskkond” tavainimesele oma igapäevasuses ja automaatsuses „märkamatuks” jääda – nagu õhk, mida hingad. Keele tinglikkust tajuvad loomeinimeste kõrval vist enim lapsed – mängulised ja loovad oma keelekasutuses. Teismelised on tundlikud keele autoritaarsuse suhtes: millest muust kui mitte soovist kärpida keele võimu kõneleb protestimaiguline reeglite rikkumine. Keel ja tekstiloome on sügavate sotsiaalsete juurtega nähtused. Aga just selles märkamatus igapäevasuses, automaatsuses ja loomulikkuses peituvadki võimsad jõuhoovad –…
Nüüd ma siis astusin ka Facebooki sisse. Hiljavõitu muidugi. Mõnedki autoriteetsed inimesed on sealt juba (ka mõneti kriitiliste kommentaaridega) lahkunud. Aga sotsiaalsete eluvormide tundmaõppimiseks pole kunagi liiga hilja. Ja algus oli meeltülendav.
Kuidas mitte rõõmustada, kui mõnelt huvitavalt inimeselt, kellest meenub ainult kaudne, intellektuaalsemat laadi suhtlus mingi kunstiliigi ainetel või meedia vahendusel, saabub südantsoojendav sõnum: … has accepted your friend request. Tore on ka ise aktseptida – kuigi osaluskohustus tekitab pisukest…
Olgu tõlgendustega kuidas on, aga tähelepanu tõmmates ja võimalike tähendustega painama hakates täitis kultuuripealinna atraktsioonide kavas olnud veider mull oma ülesande suurepäraselt. Tõsi, selle kõige ilmsem tähendus – pidades silmas meie kultuuri ja ühiskondliku teadvuse kooskõlalist arengut ja õitsengut partei ja valitsuse eksimatute otsuste valguses – ei tundunud eriti lojaalne ja edumeelne. Sest mida siis peaks sümboliseerima pealinna esindusväljakul turvaliselt sooja klaasmulli sees istuv või lamav ning linnulaulu kuulav loovisik,…
On parasjagu vastuoluline, et ratsionaalsust hindavas liberaaldemokraatlikus Eestis tuleb (suuresti meedia võimendusel) nii sageli kõne alla isikute ja institutsioonide autoriteet. Täpsemalt: et sihipäraselt tegeldakse autoriteedi kui omaette väärtuse kaitsmise, muttatrampimise või loomisega, selle asemel et analüüsida, kuidas üks või teine isik on toime tulnud demokraatia tööriistana.
On juba harjumuspärane, et põhiseaduses on eesti keel ja kultuur esikohal, riigieelarves aga (isegi koos majaehituskulude ja pangalaenudega) viimaste seas. Valimisretoorikas on kultuur tugeva emotsionaalse kujundina ka seekord tänuväärne aine. Suuri üllatusi ja efektseid vastasseise siin siiski ei ole. Ettearvatult tõotatakse uusi betoonkarpe ning monumentaalset, rahaühikutes mõõdetavat kultuurikaubandust tulevaste loomemajanduse institutsioonide toel – see trenditeema on tähtsal kohal nii valitsuserakondade kui ka sotside programmis.
Info- ja eneseväljenduse vabadus ning regulatsioon – tuntud ja pikaajaline diskussioon Interneti-kommentaaride teemal või ka nn allikakaitse seadus – on keerulised, vastuolusid tulvil teemad. Ometi, rääkides viimasest: kui tolle silmakirjaliku nimetusega seaduse sisu ja kilomeetripikkune seletuskiri lühidalt kokku võtta, siis peaks neile, kes selle läbi on lugenud, küll ilmselge olema, et seaduse siht ei ole senisest parem allikakaitse, vaid selgelt vastupidine – soov piirata avalikkuse seisukohalt olulist infot vahendavate allikate kaitset,…
Teatavasti on haridus ikka olnud seisuslik, vähemuste privileeg ja alles valgustussajandil sai sellest tasapisi üldisem hüve. Ka Eestis demokratiseerus haridus alates ärkamisajast. Meie kirjandus on tulvil maapoisse, kes, lagunenud pastlad jalas, hariduse poole pürgisid. Vana aja eesti haritlane oli enamasti ka missioonitundega persoon. Tundub, et isegi eelmise riigikorra ajal, hoolimata ideoloogilistest suunistest ja filtritest ning imporditud intelligentsivihast, ümbritses hariduse ideed Eestis paljuski veel seesama idealistlik aura: haridus tähendas ka teatavaid…
Lõpuks ometi kõneldakse sellest. Agu Uudelepp kirjeldab 26. augusti Maalehes, kuidas inimesi „õhkkonna” abil juhitakse: „Hea ja halva piirid pannakse varakult kiitmise või laitmisega paika ning piirolukordades ei ole juhil tarvis enam midagi teha. Inimesed tegutsevad ise, täpselt nii, nagu neilt nende meelest oodatakse”. Ka suur hulk poliitikavaatlejaid on veendunud, et tulevastel valimistel saab määravaks kuvand või maine – samuti ju „õhustiku” produkt. Sellest kõneldakse rahulikult, nentivalt. Aga olukord on…
„Olav Ehala 60”: Pärnu Linnaorkester Paul Mäe juhatusel, Tartu Noortekoor, instrumentaalansambel helilooja osalusel, vokaalansambel Meelega, vokaalsolistid Hanna-Liina Võsa, Liisi Koikson, Ott Lepland, Lauri Liiv ja Elo Toodo-Jakobs. 25. IX Estonia kontserdisaalis.
Olav Ehala sünnipäevakontserdil kõlas kavatäis (kokku 30) tema laulu. Tuttavaid meloodiaid kuulates mõtlesin, et tegelikult on uskumatu, et võõrkeelse popmuusika ja ebamaise „tõsise” nüüdismuusika vahel eksisteerib selline nähtus nagu Ehala laululooming. Popmuusikaga võrreldes on see liiga keeruline, avangardse nüüdismuusikaga võrreldes…
Eestlase identiteet tugineb suure määral vastandumisele. Mitte ainult vanema põlvkonna teadvuses, vaid ka n-ö ametlikes seisukohtades on väga levinud praeguse olukorra kirjeldamine võrdluses nõukogude ajaga. See kehtib ka kultuurilise identiteedi kohta: ajaloopööretega sünkroonis on selles regulaarselt esile kerkinud kollektiivset, „rahva tahet” väljendav uuestisünni, puhastumise ja vabanemise tung.
Pärdi pidunädalad: Von Krahli teatri ja Nagen Opera muusikalavastus „Alguses oli …”, muusikaline juht Tõnu Kaljuste, lavastaja Peeter Jalakas. Esietendus 17. VIII Noblessneri valukojas
Arvo Pärdi pidunädalad avati Noblessneri valukojas muusikalise lavastuse vormis. Lavastuse muusikaline juht oli Tõnu Kaljuste ja lavastaja Peeter Jalakas, Pärdi muusika visualiseerimisega olid lisaks lavastajale ametis videokunstnikud Emer Värk, Lauri Sepp ja Ville Hyvönen. Suurde esituskollektiivi kuulusid Eesti Riiklik Sümfooniaorkester, segakoorid Noorus ja Cantus ning Nargeni…
Kuigi demokraatiaparadigmas on rohkesti juttu üksikisiku autonoomiast, tähendab see praktikas ikkagi eelkõige sotsialiseerumise ja kollektiivsuse sundi. Too sund on vaikimisi või avalikult loosungitesse sisse kirjutatud, hoolimata sellestki, et reaalsus annab tunnistust vastupidisest. Õieti omandabki sotsialiseerumise nõue seda kategoorilisema iseloomu, mida enam tegelikkus – näiteks sotsiaalne, majanduslik ja kultuuriline kihistumine – sellele vastu kõneleb. Ühiskonna stabiilsuse ja eduka valitsemise saladus on alati seisnud ühisteadvuse kujundamises ja säilitamises. Tõsi, eestlastele, kellel puudub…
Sissevaade ja järelmõttedEesti Muusika- ja Teatriakadeemia ning Eesti Muusika Arenduskeskuse ühisel ettevõtmisel toimus EM TAs 3. – 5. juunini muusikatööstuse seminar, kus jagas muusikaäri tarkusi üks muusikatööstuse autoriteete klassikalise muusika valdkonnas, Pariisi IV (Sorbonne’i) ülikooli professor Kevin Kleinmann. Seminar oli avatud laiale kuulajate ringile: selles osales kultuurikorralduse üliõpilasi, muusikaorganisatsioonide esindajaid ja muusikuid.
Kahekümne aastaga on eesti ühiskonna hoiakutes paljugi muutunud, kuid need muutused ei ole olnud üksnes orgaanilised, vaid väga suurel määral mimeetilised, trenditeadlikkuse ja imporditud kultuurimõjudega seotud. Otsekohe pärast vabanemist jäi keskmine eestlane tsiviliseeritud Euroopa ees häbisse sünge ja sõnakehva olekuga. Tasapisi on naeratamine kui viisakusnorm ära õpitud ning turunduse ja eneseabigurud õpetavad väsimatult optimismi ja eneseusku.
Kuigi Euroopa Liidu ideoloogia kaitseb kultuurilist mitmekesisust, on nüüdiskultuuri keskseks mudeliks ikkagi kopeerimine. Selle algpõhjused on teadagi tehnoloogilised ja majanduslikud: paljundustehnika tormiline areng ning vähimale kultuurilisele ühisosale ja suurimale kasumile sihitud kommertskaubandus. Turumajanduse kontekstis täidab kultuurilise mitmekesisuse idee eelkõige propagandistlikku ja kompensatoorset funktsiooni – samal viisil nagu kodanikuühiskonna kontseptsioon juridifitseerunud demokraatia ja võimukontsentratsiooni tingimustes.
31. märtsil sai Eesti esiettekande Jüri Reinvere „Reekviem” (2008). Esmakordselt kõlas „Reekviem” 2009. aasta 23. märtsil Helsingis ning seejärel 29. juunil ka Saksamaal. „Reekviem” on ka Reinvere teise autoriplaadi nimiteos. Samal kontserdil esitasid Pärnu Linnaorkester ja Otsa-nimelise muusikakooli segakoor Mikk Murdvee juhatusel ka Gabriel Fauré „Reekviemi” (1890) – romantiseeritud kristliku leinaoopuse.
On kurb tõsiasi, et arutelud sotsioloogiliste küsitluste ja mis tahes sotsiaalpoliitiliste „instrumentide” üle taanduvad enamasti demagoogia tulevärgiks. Meenuvad otsusetegijate argumendid pensioniea tõstmise, maksude ja emapalga diskussioonides. Ka ETV 7. aprilli „teledebatt” kõrgete riigiametnike palkade teemal, kui grupp kõrgepalgalisi tegeles saatejuhi leebe pilgu all isiklike palganumbrite kirgliku kaitsmisega, põhiväiteks võlusõna „vastutus” – kuigi on ilmselge, et lisaks palgale kipub riigi kõrgepalgaliste lisaboonuseks olema vastutamatus. Ei vastuta ju keegi rahakoti ega positsiooniga…
Pole enam saladus, et hoolimata uljast reformistikuvandist on Eesti riik oma sotsiaal- ja majanduspoliitika ning seadusandlusega realiseerinud üsna patriarhaalset, sotsiaalset kihistumist ja hierarhiaid soosivat poliitikat. Ja vastupidi – põhiseadusesse kirjutatud demokraatlik võrdsuse idee on meil vist küll üks halvustatumaid.
Aga riik ei ole üksnes abstraktne, inimeseülene institutsioon. Hierarhiaeelistustes peegeldub ka mingi üldisem mentaliteet, mille päritolu ulatub ajalookogemusse ja mille märkideks on suletud kallasrajad, riigi rahastatud eliitkoolid ja kummalised abirahad rikastele emadele.…
Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.
Funktsionaalsed
Always active
Vajalikud, et te saaksite segamatult portaali eri osade vahel liikuda.
Preferences
The technical storage or access is necessary for the legitimate purpose of storing preferences that are not requested by the subscriber or user.
Statistika
Kasutatakse lehe külastatavuse statistika kogumiseksThe technical storage or access that is used exclusively for anonymous statistical purposes. Without a subpoena, voluntary compliance on the part of your Internet Service Provider, or additional records from a third party, information stored or retrieved for this purpose alone cannot usually be used to identify you.
Marketing
The technical storage or access is required to create user profiles to send advertising, or to track the user on a website or across several websites for similar marketing purposes.
