René Eespere. Februa. Estonian Record Productions, 2010.
„Februa” on René Eespere kaheksas autoriplaat, millel kõlavad aastail 2002–2009 loodud kammerteosed. Plaadi muusika on kõlalt habras, kuid kõneviisilt hüpnootiline. Esitajateks on pikk rida tunnustatud eesti soliste ja ansamblimängijaid: Kaia Urb (sopran), Neeme Punder ja Mihkel Peäske (flööt), Kaido Suss (fagott), Meelis Vind (klarnet), Olev Ainomäe (oboe), Rait Erikson (metsasarv), Harry Traksmann (viiul), Arvo Haasma (vioola), Leho Karin ning Marius ja Teet Järvi…
Aeg-ajalt imestatakse ikka veel elulooraamatute autobiograafiliste ajaloopeegelduste müügiedu üle. Ometi jätkavad need „pehmetel väärtustel” põhinevat totaalset reality show’d, mis ümbritseb meid meediaruumis juba pikemat aega. Mitmel põhjusel on eluloolembust raske kritiseerida. On põhjust arvata, et elulugudele iseloomulik vahetu, intiimse olemiskogemuse jagamine tähendab paljudele inimestele osadustunnet. Kuigi, jah – ka piilumine loob osadustunde … Aga kui piilutaval ei ole midagi piilumise vastu, ja kui tal pealegi on võimalus ennast meelepäraselt „disainida”…
Möödunud aastavahetuse heategevusüritused olid küll natukene tagasihoidlikuma haarde ja tulemusega, aga neid jätkus. Taas kandis jõuluhardus raha haiglate pangaarvetele, taas esines kodutute jõulusöömingute taustal pankuriprouasid ja naaritsakasukas poliitikuid.
Pole saladus, et kultuurisituatsioon on viimastel kümnenditel tugevasti muutunud. Selle protsessi kaks võimsaimat suundumust on demokratiseerumine ja kaubastumine. Nii on üks vana püramiid enam-vähem tasapinnaliseks saanud: näiteks muusikas paikneb nn professionaalne klassika ühel mõttelisel real džässi, popi, roki ja mis tahes muu, ka väljaspool akadeemilist sfääri, rohujuuretasandilt võrsunud muusikaliigiga. Aga nagu iga demokraatia, on ka kultuuridemokraatia petlik: hierarhiaprintsiip on hävimatu ja mingit liiki püramiidide pühitsemise või tühistamise nimel käib tants…
Eesti Filharmoonia Kammerkoori kontsert Niguliste kirikus tõi meelde koori muusikalise teekonna erinevate dirigentide käe all: Tõnu Kaljuste stiili, mille põhijoonteks oli ja on selge, „neutraalne” kõla ja puänteeritud, kõnekaid detaile tulvil muusikaline retoorika, ja eelmise peadirigendi Paul Hillieri, kes lisas koori musitseerimisse romantilisi vibratsioone ja pehmet paindlikkust. Kuigi Daniel Reuss on EFK peadirigendina juba mõnda aega tuttav, tekitas just sellel kontserdil ahhaa-elamuse tema käe all küpsenud tulemus: tasakaalustatud, kuid ülemhelirikkusest…
Kui turukonkurentsi Eestis sai põlatud kollektiivsuseideega asi näiliselt juba nagu ühele poole, siis tegelikult on see nähtus uute, progressiivsete nimetuste all märkamatult taas tuule tiibadesse saanud.
20. – 25. oktoobrini üheteistkümnendat korda peetud rahvusvahelise uue muusika festivali „NYYD” keskmeks olid muusikateater ja multimeediaprojektid, peakülalisteks Heiner Goebbels (Saksamaa) multimeedialavastusega „Eraritjaritjaka” (Théâtre Vidy-Lausanne, Šveits) ja Georges Aperghis (Prantsusmaa) lavateosega „Machinations” („Mahhinatsioonid”) IRCAMi ansamblilt, lisaks Londoni vokaalansambel The Shout, mis tõi kaasa Orlando Goughi kammerlavastuse „Flam” („Udujutt”). Kõigi kolme projekti taga olid nimekad tegijad, esitletud teosed omas laadis tehniliselt tugevad ja kontseptuaalselt lõpetatud – ning pakkusid enamasti ka kunstiüllatust.…
Erkki-Sven Tüüri sünnipäevakontserdil kõlas ERSO ja Arvo Volmeri esituses kolm tähelepanuväärset oopust. Kaks aastakümmet tagasi sündinud ja helilooja nime esmakordselt Eestist välja viinud orkestriteose „Insula deserta” (1989) sürreaalne õhustik haakub tugevasti eesti nüüdismuusika tänase metafüüsikaauraga. Hilisemast ajast pärit Kolmas sümfoonia (1997) on võimas näide Tüüri erinevaid stiilimaailmu põimivast „metakeele” perioodist.
Ühest hiljutisest Postimehe artiklist võis lugeda mõneti üllatuslikku väidet, et eesti pressis on levinud pikka aega „spetsiifiline” suhtumine Eesti suurima erakonna juhtfiguuri. Too kaua kestnud „spetsiifika” ehk meedia kui avaliku arvamuse kujundaja erakondliku konkurentsi kontekstis on teema, mis vääriks tõsist, erapooletut teadusuuringut. Põnev oleks ju teada saada, kas meil on – teaduslikust vaatepunktist võttes – „struktuurides” „kallutatud jõude” ja kas tuleb ette ka poliitilist kiusamist või on kõik väidetavate kiusatute…
Helilooja Raimo Kangro oleks 21. septembril saanud 60aastaseks. Samal päeval kõlas Estonia kontserdisaalis tema muusika – peamiselt kaheklaveri- ja ansamblilood, mida mängisid pianistid Raffi Haradžanjan ja Reinis Zariņš, löökpilliansambel PaukenfEst ning flötist Mihkel Peäske ja klarnetist Toomas Vavilov. Kangro autoristiil on kordumatu ja mõned selle elemendid mõjuvad märgilisena. Domineeriv tämbrivärv: klaveri hääl – heli, mille teravuse astmed varieeruvad kergest puudutusest terava, läbistava löögini. Rütmipulss, milles korrapäraga konkureerib selle visa rikkumine…
Paljas, läbipaistev ja lame Alateadlikult kiputakse loovkultuuri ikka käsitlema autonoomse ja isearenevana. Läbi aegade on selle olemuslikke muutusi siiski põhjustanud avaramate ühiskondlike mõttevoolude ja praktika muutumine. Mõeldes elulooraamatute ja tõsielu-show’de levikule, tundub, et majandusliku efektiivsuse kõrval („toote” odavus) tähistavad need kultuurinähtust, mida võiks nimetada metafoorsuse hülgamiseks – „alasti tõeluse”, eheduse, „päris elu” kasuks. Märksõnadest paistab, et see protsess on tugevasti seotud kõikehõlmava demokraatiaparadigmaga. Metafoorset (kunsti)kõnet, mille puhul üksik, konkreetne ja…
Mõnikord räägitakse eestlaste sõnausku olemisest. Kuulun isegi sellesse „usulahku”, lootes, et keele- ja kõne reetlikkusest ja ebatäpsusest hoolimata on see ainus võimalus luua inimeste vahel kas või ainult habras mõistminegi selles kummalises olemisruumis, mida nimetatakse inimühiskonnaks või pateetilisemalt – eksistentsiaalses tühjuses. Iga „usutunnistus” tekitab alati mingi moraalse kohustuse, sellest ei saa korralik inimene niisama taganeda, ometi tuleb tunnistada, et minu sõnausk kipub viimasel ajal pisut murenema.
Juunikuus leidis või leiab aset vähemasti kaks sündmust, mille taga on tunda kollektiivset jõudu ja mille puhul võiks pateetiliselt kõnelda – ja kõneldaksegi – „rahva tahtest”. Üks neist sündmustest on Indrek Tarandi suur edu eurovalimistel, teine on Vabadussõja võidu samba pidulik avamine. Mõlema sündmuse taga on suur inimhulk ja kollektiivsed emotsioonid. Ja kui „rahva tahtest” ei saa tänu seostele poliitdemagoogiaga väga tõsiselt kõnelda, siis mingi üldisema tähendusega vaimuseisu väljenduseks võib…
Loovkultuuri seisundi teema meedias on igihaljas. Enamasti on tegemist sotsiaalsete tagatiste ja toimetuleku muredega, teemaarendustest aga võib aimata metafüüsilise algupäraga eristaatuse ihalust. Seda eriti juhul, kui tegemist on inimestega, kelle hiilgeaeg möödus Nõukogude okupatsiooni karmides tingimustes, mil kultuuriministeeriumi ostukomisjonid kindlustasid eristaatuse enam-vähem kuulekatele loometöötajale, andes suitsuvorsti saia peale, ja mil äravalitutele võimaldati mõnikord virtuaalset mängumässugi …
Maarja Kangro hiljutine Sirbi intervjuu sisaldas ka põhjalikku seletust tema televisiooni luulesaates kõlanud luuletuse „Liiklusmärk” vaatajaid šokeerinud sõnavaliku teemal. Ta kõneles tabusõnade tugevast katartilisest toimest, mille teadusuuringutes tuvastatud mehhanismid peituvad aju neuronitasandil. Info oli huvitav: nüüd siis tean, miks vandumine kriisisituatsioonides kuidagi kirgastavalt mõjub. Seletuse teine osa kõneles sõna jõust: „Kui see märk on ka hoiatav ja elukas ähvardav, siis ometi muutub ta turvaliseks ja armsaks just selle tuttavliku türa…
Hiljutisel Maailma Muusikanõukogu (IMC) ja Muusikainfokeskuste Ülemaailmse Liidu (IAMIC) seminaril Budapesti satelliitlinnakeses oli muu kõrval kõneks, kuidas peaks muusikute huvisid vahendama poliitikutele ja avalikkusele. Üks huvitav mõte kõlas küsimuse vormis: kas poliitik on ka inimene? Teine oli „definitsioon”: muusik on näljane kerjus. Poliitiku kohta jäi kõlama arvamus, et too on inimesesarnane olend, kelle mõtteviisi mõjutab süsteem, kus ta funktsioneerib, ja seepärast tuleb temaga suheldes kasutada erilisi võtteid.
Kriitilistest häältest hoolimata kosus ka Eestis viimaste aastakümnetega usk, et kapitalism ehk demokraatlik turumajandus on ideaalne heaolumasin, mis toimib ilmale ja emotsioonidele vaatamata. Ja et tähtis on vaid isiklikult õige kangi juurde trügida. Ilmselt tundub mõnelegi nüüd üllatav, kuuldes, et tolle masina tõrkumise põhjuseks on usaldus, õigemini selle puudumine – pehme inimlik tegur. Halva üllatuse hea sõnum on teadmine, kuivõrd tähtis, nii pragmaatikat kui ideaale silmas pidades, on usalduse kasvupinnas…
Eesti Muusika Infokeskus on aastal 2008 kokku lugenud 142 eesti nüüdismuusika esiettekannet, mille seas on ka üliõpilasteoseid, kuid mille autorite enamik kuulub Eesti Heliloojate Liitu. Eesti muusika žanripilt on mitmekesine, ulatudes koorimuusikast orkestriteoste ja ooperini. Möödunud aastal jõudis publiku ette kuus lavateost: Mari Vihmandi täispikk ooper „Armastuse valem”, kolm lühiooperit – Age Hirve „Tuleloitsija”, Tõnis Kaumanni „Lopi ja Lapi” ja Monika Mattieseni „Dmeeter” ning kaks lastemuusikali – Piret Ripsi „Imelaps”…
Et eluraskused on jõudnud ka rahamaailma ülemistesse tuludetsiilidesse, siis räägitakse meilgi nüüd edu asemel rohkem viletsusest – mis sellest, et seda viimast on Eestimaal alati jätkunud. Teinegi ime on juhtunud: erinevalt paavstist paavstima paremeliidi kuulutustest tuleb laiast ilmast teateid, et riik kui selline ei olegi õngesid vahendav firma, vaid koht, kust eriti suurtele finantsäpudele vajadusel ka sulaselget füüri välja voolab. Nii-öelda abi väljastpoolt.
Olgu selle Halliste kiriku kärmesti broneeritud jõulujumalteenistusega kuidas on – et nii Eesti riigi kui ka kohalike keskuste paremad inimesed koos jumalakartlikult kübardatud prouadega just kaamerasilma all armusõnumist osa saada ihkavad, on tuttav asi. Tundub, et paljude inimeste peas pesitseb (müüditeadvuse sügavikust pärit?) vaistlik äratundmine, et just „pühade” kuueserva mõtteline puudutamine ehk peapiiskopi ja presidendi kohalolek toob taevase armu lähemale. Mida rääkidagi, kõik rituaalid annavad inimestele turvatunde ja tore on,…
Fragmenteerunud väärtustega maailmas valitseb alateadlik igatsus üldinimlike ühisnimetajate järele. Need võivad ilmuda võlusõnade, loosungite või ka persoonidena. Üldiselt kipuvad persoon ja isik samastuma. Kriisihetkedel võidavad poliitikud, kes tulevad välja kõige lihtsama ja mahukama võlusõna või loosungiga, sellisega, mille iga inimene võib oma soovunelmatega täita. Pärast kriisi võidavad need, kelle loosung sisaldas kõige vähem reaalseid kohustusi. Mitte millekski kohustavaid, kuid pööret või lahendust pakkuvaid võlusõnu on rohkesti: demokraatia, terve mõistus, armastus,…
Galina Grigorjeva ja Ülo Kriguli uutest teostest paistab, et eesti muusika pealiin on selge ja sirge.
Eesti Filharmoonia Kammerkoor koos verivärske peadirigendi Daniel Reussiga tõi eelmise nädala neljapäeval Tallinna Niguliste kirikus publiku ette kava, mille mõtteliseks teljeks olid pildikesed maailmalõpust, karmid ettekuulutused ja religioossed mõtisklused. Esiettekandele tuli kaks värsket kooriteost: Galina Grigorjeva „Nature morte” ja Ülo Kriguli „Preces ad lucem”. Uudisteoste eel kõlasid keskaegsed vaimulikud viisid „Audi tellus” ja „Fletus et…
Üht muusikakriitikut süüdistati hiljuti väärteo toimepanemises, sest too oli põiminud suitsetamisvastasesse arvamusloosse suitsetavast venelannast inspireeritud jõhkra soovituse: ?No suitseta: tapa ennast ja oma lapsi ? teid on ju nii palju?. Ei meeldi mulle suitsetamine. Ka osatamine on ebameeldiv, umbes nagu ligimesele suitsu näkkupahvimine. Mõistetamatu on seegi, miks peaks suitsetamist hukka mõistma või soosima inimese soost lähtudes. Probleemilahendus politsei abil tundub aga järjekordse totrusena poliitkorrektsete totruste kasvavas reas.
Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.
Funktsionaalsed
Always active
Vajalikud, et te saaksite segamatult portaali eri osade vahel liikuda.
Preferences
The technical storage or access is necessary for the legitimate purpose of storing preferences that are not requested by the subscriber or user.
Statistika
Kasutatakse lehe külastatavuse statistika kogumiseksThe technical storage or access that is used exclusively for anonymous statistical purposes. Without a subpoena, voluntary compliance on the part of your Internet Service Provider, or additional records from a third party, information stored or retrieved for this purpose alone cannot usually be used to identify you.
Marketing
The technical storage or access is required to create user profiles to send advertising, or to track the user on a website or across several websites for similar marketing purposes.
