$menuu_nimi: Telli_menuu $submenu_hover: $submenu_direction: vertical
$menuu_nimi: Ulemine_menuu $submenu_hover: $submenu_direction: horizontal
$menuu_nimi: Ulemine_paremal $submenu_hover: $submenu_direction: horizontal
Mis on puhas abstraktne muusika? Lihtne vastus oleks, et instrumentaalne ja programmitu, mis väljendub üksnes mõtteliselt, kuid juba määratlemise püüe välistab selle puhtuse.
Kristjan Randalu autoriõhtu oli õnnestumine: kuulda sai helilooja ja pianisti loomingulist kulgu, avanes tema eripalgelisus ja kujunemislugu.
Kava oli koostatud alatult: esimene pool kiskus sentimentaalseks ja ajas pihud märjaks, teine pool justkui sööstis sest mööda ning jättis kuulaja oma virilate silmadega üksi.
Toivo Tulevi loomingus on pidevalt uut, mida avastada, sest tema muusika mõte ilmneb voolus ja kulgemises, siht- ja lähtepunktitus (ajata) liikumises.
„Sound Plasma“ keskendub kõige laiemalt alternatiivseid intonatsioone käsitlevale muusikale. Tänavu olid selle keskmes Harry Partchi ja Alois Hába muusikalised intonatsioonid.
Mono-ooperis „1982“ on helilooja matemaatiliste võtetega tuletanud ja töödelnud mitmesuguseid lääne muusikaloo kaanoni motiive.
Ilusad mälestused teevad seest soojaks ja on kehval hetkel pai eest, ent halvad on jällegi piinlikud ja valusad – nagu nuga kõhtu tekkinud rõõmule.
Novikov, Lattikas, Metsvahi ja Joamets on igati silmapaistvad interpreedid. Nad saavad(ki) kõigega hakkama: neile võib kirjutada ükskõik mida ning nad teostavad selle tehnilise üleolekuga.
Avalik arutelu pakub toitu niigi polariseeritud poolustele ja on muutunud ebaisikuliseks ning unustatakse, et inimesed saavad haiget.
Pealtnäha pretensioonitu, kuid läbimõeldud klassikalise muusika festival „Klaaspärlimäng“ rõõmustas sel aastal publikut tänapäevasema suunaga.
Festival mõjus kui puhkus puhkuses ning selle valgussõõr oli juhitud üksnes muusika olemusele ja ümbrusele.
Tänavune uudisloomingu kava oli võluv kui reisikiri: heliloojate kogetu toodi publikuni empiirilise ristviitena.
Teos „Anima mea“ suunab kuulaja vaatama enda sisse, aga ka enda ümber. Kui ei leia valgust enda seest, siis on teda ehk märgata, kui aknast välja piiluda.
Nukrust on igal pool ja see pole hea ega halb. Sellega tuleb õppida elama. Paratamatusega leppimist on kajastanud ka Tormis „Eesti ballaadides“.
Kas mitte ei kipu just armsaks saanud mälestused olema mesised? Ja kas mitte ei kipu need meid pidevalt kiusama kutsega neisse uppuda?
Ühe kuuldemänguga ei kao levinud arvamused kuhugi, kuid sest saadu on kõigile muusikaõppuritele ja niisama muusikutele toeks ses hinnangurohkes ühiskonnas.
Risto Joosti käe all tõotab Vanemuise saja viiekümne esimene hooaeg tulla karske ja põnev. Avakontserdi kava oli suurejooneline ning avaldas muljet.
Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.