Filmi tehniline areng on vähemalt ühes sektoris jõudnud olukorda, kus amatöörist grafomaan ja geeniusest luuletaja kasutavad ühe firma pliiatsit.
Kas eesti film muutub järgmise paarikümne aasta jooksul? Selline küsimus tundub iseenesest liigagi retooriline, sest loomulikult kõik liigub ja muutub. Kummatigi on mul tunne, et kõik jääb ka samaks, sest kui muutuks eesti film, siis tähendab see seda, et samaaegselt on olulisi muudatusi läbi elamas ka kogu eesti kultuur. Pigem võiksime vaadelda…
Kui esitada küsimus Eesti hakkamasaamise kohta 20 kordusiseseisvusaja jooksul, siis kukub selline sage küsimus üheaegselt uhkuse ja pettumuse maailma. Kuidas muidu oleks võimalik, et ajakirjanduses on esitatud küsimus „Kas elu nõukogude ajal oli parem?”? Ma olen näinud seda küsimust rohkem kui korra ja selle retoorika on tähenduslik. Sealt ühele poole jäävad paraadtekstidele iseloomulikud argumendid Eestist kui läände integreeritud edukast riigist ja IT-imemaast, samal ajal kui küllaga on ka neid kultuuriheeroldeid, kelle…
Vaapo Vaheril tuli kevadtalvel välja raamat „Kino on saatan, kes imeb su rinda”, kus on kokku kogutud sari vene ja nõukogude filmikunsti teemalisi jutte ja artikleid. Millega on tegemist?
Jet Li mängis peaosalist režissöör Yimou Zhangi filmis „Kangelane”. KAADER FILMIST
Õigupoolest ei ole ju filmi ilma ideoloogiata. Seega ka ilma propagandata, sest apoliitilisus on ju samuti ideoloogiline hoiak. Nii võiks propagandafilmide mõiste tõmmata väga laiaks. Esimene, mis kiiresti meenub, on näiteks Dennis Hopperi „Easy rider” (1969), mida peeti selle filmi üle puhkenud tuliste vaidluste tõttu hipide manifestfilmiks. Ometi armastatakse propagandafilmi käsitleda siiski kitsamalt ja nõustugem siis senise keelekasutusega ka selle…
Minu jutt on vaid üks suur küsimus. Ettekäändeks on ajakirjanduses avaldatud võltsvaga nördimus Venemaa uuringute üle, kus kujutatakse Eestit Venemaale vaenuliku riigina. Naeruväärne on muidugi mõte, et Eesti võiks reaalselt olla Venemaale tõsiseks ohuks, ent on ju ka tõsi, et Venemaa-vaenulikkus ei ole juba aastaid olnud sama terav kui praegu.
Me kõik oleme kuulnud, et ajaloo kirjutavad võitjad. Veidi vähem oleme mõelnud, et ajaloo kirjutavad kirjaoskajad. Kultuuriajaloo puhul on see tekitanud tänaseks päevaks veidi skisofreenilise olukorra, kus korraga on käibel kaks laialt levinud kultuurikäsitlust, mis välistavad kohati teineteise. Renessansi- ja valgustusajast on peetud kultuuriks eri tüüpi loomingut kunsti, kirjanduse, muusika jne valdkonnas. XIX sajandil aga tekkis koos etnograafia ja antropoloogia sünniga käsitlus, kus kasutatakse selliseid sõnu nagu “venekirvekultuur” või “kammkeraamika…
Me ju kõik teame, et Interneti-kommentaare ei tohi lugeda. Vähemalt antropoloogid peavad seda siiski tegema, arvestades aga asjaoluga, et kommenteerijate kogum ei ole enamasti representatiivne sotsiaalse hoiaku üldistamiseks. Sellest hoolimata võib kommentaaridest leida kilde ideoloogiatest, mille alusel vähemalt osa kodanikke teeb otsuseid.
Eelmisel nädalal kirjutasin Päevalehes artikli, kus vihjasin valimiskampaaniale, mille argumendid mängivad populistlikult lihtsustatud maailmamudelile, ja rääkisin Kesk-Euroopa hiljutisest arengutendentsist, mida iseloomustavad populistlike loosungite abil võimule tulnud parteide ebademokraatlikud teod. Minu ettepanek oli, et avaliku huvi nimel tuleks erakondadele kehtestada rahast rääkimisel kohustus alati juurde lisada majandusanalüütiline tagatis. Õnnetuseks lisasin sinna väite, et ilmselt enamik valijaid tõestust ei loe, aga neile, kes loevad, võiks see olla rikastav diskussiooni arendamisel tegeliku tuleviku…
Puudub mõõdetav seos rahvusringhäälingu eesmärkide ja raha vahel
Kas te olete vahel mõelnud, kui palju on meie ümber veel samasuguseid eksiarvamusi kui enne Galileid ja Kopernikut usk päikese tiirlemisse ümber maa? Üks sotsiaalteaduslik tavaarvamus tuli ilmsiks uue rahvusringhäälingu seaduse arutelul. Nimelt leiti, et ringhääling ja riik sõlmivad omavahel lepingu, kus ühelt poolt kohustub ühiskond andma raha ja teiselt poolt kohustub rahvusringhääling… noh… vaat, ei teagi enam. Tegema häid ja kasulikke saateid?…
Roman Baskin Fellinit tõlgendamas
Otsivad kaosest väljapääsu: orkestrandid Madis Kalmet, ja Pirjo Levandi. TOOMAS TUUL Federico Fellini ?Orkestriproov? alustas juuli algul Narva Aleksandri kirikus ning avas 14. augustil ärimehe-kunstikoguja Jaan Manitski uue ettevõtmise, multifunktsionaalse kunstiruumi ehk Viinistu kunstimuuseumi katlamaja. Lavastust näeb veel Tallinnas Sakala keskuses 19. IX kell 14 ja 17, Tartus Vanemuise? kontserdimajas 26. IX kell 14 ja 19 ning Pärnu kontserdimajas 3. X kell 14 ja 19.
Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.
Funktsionaalsed
Always active
Vajalikud, et te saaksite segamatult portaali eri osade vahel liikuda.
Preferences
The technical storage or access is necessary for the legitimate purpose of storing preferences that are not requested by the subscriber or user.
Statistika
Kasutatakse lehe külastatavuse statistika kogumiseksThe technical storage or access that is used exclusively for anonymous statistical purposes. Without a subpoena, voluntary compliance on the part of your Internet Service Provider, or additional records from a third party, information stored or retrieved for this purpose alone cannot usually be used to identify you.
Marketing
The technical storage or access is required to create user profiles to send advertising, or to track the user on a website or across several websites for similar marketing purposes.
