Jaak Allik

Eero Epneri tekst on ajalootäpne valusalt satiiriline dokumentaarium, kus käiakse läbi enamik murdehetki erakonna 30aastases ajaloos.

Krõmovi festivalil nägi tema kahe viimase ja nüüd Venemaal keelatud Moskva-lavastuse videosalvestust ning selle lõpetuseks korraldati Vene teatris kohtumine maestro endaga.

„Pärsia viimase keisri mõrv“ on muidugi poliitiline teater, sest selle teemaks on valitseja ja rahva suhe, ent see pole näpuga näitav allegooria või tegutsemisjuhend.

„Tere tulemast, Abdullah!“ põhinõrkuseks on dramaturgia segasus ja ka ideeline eesmärgitus, noor lavastaja on ennast paraku kirjanikukski pidanud, nagu selles vanuses tihti ka meie maal juhtub.

Marius von Mayenburgil on loo taga alati olmerealismist kõrgem metatasand, mingi hingevalu, ühiskondlik probleem ja sotsiaalne sõnum, mida ta tahab vaatajaga jagada.

Venelaste hirmud, millest räägitakse Julia Augi lavastuses „#ярусский/#maolenvenelane“, on suures osa seotud sõjaga Ukrainas.

Vabaduse festivali keskmes oli kaks põletavat teemat: ajaloo, keele ja kultuuri sunnitud unustamine ehk mankurtlus ning riigi surve üksikisikule, sellest tingitud valikud ja vastupanuvormid.

Pole vaja sorida oma armastatute minevikus, pole vaja neile toimunut ette heita, sest tihti pole nad olnud oma valikutes vabad.

Tiit Palu vigur kullafondi kuuluva „Pisuhänna“ värskendamisel väärib tunnustamist ja Vestmanni abielusadamasse jõudmine ka kaasaelamist.

Närib kahtlus, et saanud esmakordse võimaluse kokkupuuteks Tallinna Linnateatri ja tema oivalise trupiga, on Ivar Põllu seadnud sihiku pisut madalale.

Et viia riiklike sihtasutuste ja erateatrite rahastamine kaua oodatud võrdsele alusele, tuleks paratamatult pöörduda riikliku tellimuse juurde.

Julia Aug tahtis lavastusega „Narva – linn, mille me kaotasime“ küllap öelda ka seda, et tänapäeva narvalased pole süüdi tol ajal toimepandus, küll peaksid nad aga siis toimunut ja varem seal olnut teadvustama.

Jaak Jõerüüdi kirjutatud näidend ja Ivo Uukkivi loodud Lennart Meri tegelaskuju on igati Lennart Meri väärilised.

R.A.A.A.Mi juhi Märt Meose vaieldamatuks teeneks on olnud põnevate välis­lavastajate Eestisse meelitamine. Damir Salimzianov on nende hulgast kõige õnnelikum leid.

Julia Augi lavastajakäekirja iseloomustab dokumentaaltekstide sujuv seostamine terava kujundlikkusega.

Mängleva kergusega vahelduvad laval stseenid eri aegadest ning vahetuvad ka näitlejate esitatavad rollid.

2006. aastal kirjutatud tekstiga on Juha Jokelal olnud õnne või juhust sattuda otse praeguses maailmas (ja ka Eestis) nii meedias kui ka linnaväljakuil keeva avaliku võitluse keskpunkti.

Kogumikus „Teatrielu 2020“ konstateeritakse, et mullu kolm kuud kestnud koroonapaus ei toonud teatrielus kaasa pööret, vaid oli pigem väike kõrvalekalle harjumuspäraselt rajalt.

Hinnatavaim, mida Narvas Vabaduse festivaliga saavutati, oli Eestis tõsise rahvusvahelise draamakunstifestivali hinguse taastamine.

Kui juba otsustati Orwelli düstoopia „1984“ praegu lavale tuua, vajanuks see tänapäeva maailma ja Eesti päevaprobleemidega seostuvat tõlgendust.

Laur Kaunissaare „Mäletan / Ei mäleta“ kujutab endast näitlejate Riina Maidre ja Simeoni Sundja asjalikul juhendamisel ekskursiooni piki süngeid koridore, tolmuseid kabinette ja saale.