W. G. Sebaldi Austerlitzi tegelaskuju teeb kütkestavaks fakt, et kuigi tegu on kahtlemata raskemeelse ning avaruse ihkamisest hoolimata kaunis kinnise indiviidiga, on tema mõtlemine kõike muud kui suletud.W. G. Sebald, Austerlitz. Tõlkinud Mati Sirkel. Toimetanud Malle Kiirend. Varrak, 2009. 256 lk.
1.
„Austerlitz” on kahtlemata teos, millest tahaks ja tuleks rääkida, kuid mis tundub olevat sedavõrd eneseküllane, et sunnib erilise ilmselgusega tundma sellest rääkimise piisamatust ja piiratust, teosest jutustamisel tugevalt tekkivat võimetuse…
Kultuurkapitali kirjanduse aastaauhinnad eelmise aasta loomingu eest on jagatud. Peeter Helme osutas Eesti Päevalehes (14. märts), et võib „naljaga pooleks öeldes pidada meelevaldseks luuleauhinna andmist Maarja Kangrole – häid luuleteoseid ilmus möödunud aastal lihtsalt nii palju /—/, et selle auhinna otsustamine ei saanud žüriile kerge olla”. Otsus siiski langetati ja paljude tugevate seast valiti tugevaim. Ajalehel Sirp on sellega seoses au esitada värskele laureaadile mõned küsimused.
Palju õnne kultuurkapitali luuleauhinna…
Romaanikirjanduses või eepilises proosas võiks näha astrofüüsika ja kvantmehaanika kirjakultuurilist vastet.
Vesteldes selle aasta jaanuarikuu Loomingus Peeter Helmega, ütlesin, et Eesti 2008. aasta proosatoodang ähvardab jääda õhukeseks. See mõte jäi mu jaoks kõlama häirivalt kahemõttelisena, mida nüüd võimalik täpsustada. Ma ei pidanud sõna „õhuke” all silmas mitte algupäraste proosateoste vähesust – kuigi enne eelmise aasta jõuluhooaega võis karta ka seda –, vaid pigem tõsiasja, et romaanidena käsitletavad teosed on üha…
Mängufilm „Operatsioon „Valküür””, (USA -Saksamaa 2008, 123 min), režissöör Bryan Singer, stsenarist Christopher McQuarrie. Osades Tom Cruise, Bill Nighy, Kenneth Branagh, Tom Wilkinson, Thomas Kretschmann, Eddie Izzard, Christian Berkel, Terence Stamp jt. Esilinastus Eestis Tallinna kobarkinos 13. II .
1.
Bryan Singeri „Operatsioon „Valküür”” on kohalikud leheveergudel saanud siiani üsna jaheda vastuvõtu osaliseks. Alar Niineväli heidab viimases TV-ekspressis ette, et loos pole ühtegi karakterit, „kelle puhul muutuks tõeliselt mõistetavaks, mis nimelt selle tegelaskuju…
Teatril NO99 on kombeks korraldada ühekordseid aktsioone. Kui lavastusi märgib teater täisarvuga – seni viimane, „Macbeth”, kannab arvu 84 –, siis aktsioone saadab komaga arv; neist esimesele, Marco Laimre performance’ile „Mädand Harry” anti järjekorranumber 94,5. Mulle hakkab see komapanek tunduma üha kahtlasemana – see justkui asetaks lavastused aktsioonide ette. Tõsi, aktsioone ei saa mahult võrrelda lavastustega, kuid oma tähenduslikkuse ja väljendusrikkuse poolest pole esimesed viimastele alla jäänud – mõnel juhul…
Kärt Hellerma, Sinine missa. Tuum, 2008. 352 lk.
1.
Kaasaegse Eesti ühiskonna meeleseisundit iseloomustab üha tugevamalt kõrvaletõrjutuse tunne. See tendents võimendub ka loomingulises sfääris. Üks võimalik seletus sellise tunde levikule võib tuleneda n-ö postmodernistlikust olukorrast: ühese ja selgelt ühtse keskme puudumisest, praktikat nii seest- kui väljastpoolt mõjutavate ja suunavate jõukollete paljususest ning sellega kaasnevast suuremast või väiksemast marginaalsusest. Üha raskem on eristada keset perifeeriast – kuna keskmeid on palju, siis on kõik…
Linnateatri „Arbuusisuhkrus” on sisulise platvormiga lavastus, mida ongi palaganiajal vaja.
Richard Brautigan, „Arbuusisuhkrus”, tõlkinud Enn Soosaar. Lavastaja Jaanus Rohumaa, dramaturg Maria Lee Liivak, kunstnik Aime Unt, muusikaline kujundaja Veiko Tubin. Mängivad Hele Kõre, Külli Teetamm, Argo Aadli, Andero Ermel, Tõnn Lamp, Indrek Ojari, Margus Tabor ja Veiko Tubin. Esietendus Tallinna Linnateatri väikeses saalis 22. XI.
Doris Karevat, kellel ilmus just esinduslik koondkogu „Deka”, saab näha ja kuulata sündmusel „Ilu pärast – luuleõhtu läbi muusika”. Tegemist on heategevusliku kontserdisarjaga, kus lisaks Doris Karevale esitavad oma loomingut Maria Lee ja luuletaja Jürgen Rooste. Muusikalist poolt kujundavad Allan Vainola koos ansambliga Unenäopüüdjad ja ansambel Hea Elu eesotsas Jürgen Roostega.
Andrus Kasemaa „Poeedirahu” skeem on lihtne, kuid mõjuv: autori vedelev keha kui horisontaalne telg, tema selg tundmas rohtu ja silmad kompamas pilvi.
Andrus Kasemaa, Poeedirahu. Ilmamaa, 2008. 64 lk.
Kui Riho Unt kujutab „Lilis” inimese loomastumist sõjas, siis Rao Heidmetsa „Kaasasündinud kohustused” kirjeldab inimese loomastumist tarbimisühiskonna virvarris, tema lamestumist.
Kaader filmist „Kaasasündinud kohustused”.
Järjekordne Nobeli kirjanduspreemia laureaat tehti teatavasti teatavaks 9. oktoobril. Nagu ikka, keesid auhinna ümber vähem või enam emotsionaalsed ootused, õhku paisati nimesid, kõige rohkem ehk selliseid nagu Claudio Magris või süüria poeet Adonis. Sel korral aga tekitas lisaelevust Rootsi Akadeemia alalise sekretäri ja auhinna üleandja Horace Engdahli sõnavõtt, mille kohaselt on Ameerika Ühendriigid liiga ignorantne ja suletud, et suuta pakkuda ilukirjanduse vallas Euroopale konkurentsi. Millegipärast peab Engdahl vajalikuks rõhutada, et…
Kuigi postmodernism segab terasid ning sõklaid, ei kao terad kuhugi. Terade leidmine on muidugi raskem, kuid just terade leidmise raskuse tõttu võib leidmine olla seda väärtuslikum. Ning sellest protsessist Carlos Ruiz Zafón jutustabki.
Carlos Ruiz Zafón, Tuule vari. Hispaania keelest tõlkinud Kai Aareleid. Varrak, 2008. 518 lk.
a.
Kas võõrkeel on võõras keel? Jah, muidugi. Enamgi – isegi emakeel on mingist vaatenurgast võõras keel. Keel pole ju midagi seespool kasvavat, kaasa antut, vastupidi. Emakeel on vaimne emapiim. Emaks on sellisel juhul kultuur, sümboolne kord, mille reeglite, tabude ja kokkulepete esindajaks ja sõnastajaks võib keelt pidada. Lapsel ei jää üle muud, kui omaks võtta juba olemas süsteem, hakata hammasrattaks verbaalses masinavärgis. Tõsi, iga lapse suu püüab keele reegleid suupärasemaks…
Kultuurkapitali ümber tekitatud kära on nüüdseks enam-vähem vaibunud. Ühelt poolt polekski justkui mõtet sellest uuesti/edasi rääkida – kui käratsemise asemel oleks toimunud arutelu. Paraku jäidki domineerima arvamused inimestelt, kes kulka taustu ja eesmärke, selle organisatsiooni põhimõtteid kas ei tunne või ei tahagi tunda. Eriti kurb oli siinkirjutajal lugeda Mart Ummelase heidetut. Tahtmata sellel täpsemalt peatuda,* tuleks vaid mainida üht tema kinnisideed kulkast kui „mina-sulle-sina-mulle-klubist” (Ummelase enda formuleering). See lähtub kujutlusest,…
Michel Houellebecq tahab näidata, et seks on oma olemuselt ebademokraatlik, ta jaotub ja laotub nagu kapital: mõned – ilusad, noored – saavad palju, teised – vanemad ja koledamad – saavad vähem või üldsegi mitte, ja kui saavad, siis vanemaid ja koledamaid.
Michel Houellebecq, Elementaarosakesed. Tõlkinud Indrek Koff. Varrak, 2008. 264 lk.
Alar Sudak mängib Jaan Toomiku „Armulauas” meest, kes on oma keha inertne ori. KAADER FILMIST
Eha Komissarov on mõne aja eest võtnud tabavalt kokku Jaan Toomiku „Armulaua” loo: „Rabavas suunas kulgev tegevustik on arutlusvõimalustest sedavõrd tiine, et jätan ta parem rahule” (1). Tõesti, „Armulaua” ümber võib ehitada päris suurel hulgal erinevaid ontoloogilisi konstruktsioone ning üks ei välista teist ega teine kolmandat.
Ljudmila Ulitskaja, Kukotski juhtum. Tõlkinud Jüri Ojamaa. Tänapäev, 2008. 528 lk.
Ljudmila Ulitskaja esimene eesti keelde tõlgitud raamat „Lõbus matus” (Ilona Martsoni vahendusel) ladestas minusse väga meeldiva tunde – vähe on raamatuid, mis võtavad kaasajale üha ebamugava teema – inimese suremise – ning esitavad seda niivõrd pehmelt ja rahulikult. Ühelt poolt loobub Ulitskaja siin eksistentsialistlikust käsitlusest, suremist ei kujutata kohutava agooniana, kus surija meeleheide kähisedes lämbub. Teiselt poolt ei kaldu „Lõbus…
Vladimir Beekmani mälestusi on huvitav lugeda, kuna autori näol on tegu lähiajaloo, täpsemalt nõukogude ühiskonna vastuolusid esindava kangelasega.
Vladimir Beekman, Alles see oli… Tänapäev, 2008. 208 lk.
Robert Annus pole noor ja vihane, vaid noor ja keskendunud.
„Kunst”: Serts – Luule Komissarov, Iivan – Liina Olmaru, Mark – Leila Säälik. TARVO VRIDOLIN
Jürgen Rooste, Tavaline eesti idioot. Jumalikud ilmutused, 2008. 128 lk.
Jürgen Rooste kuulub oma põlvkonna väljapaistvamate kirjanike hulka, kes küll eelkõige on tuntud luuletajana, kuid kindlasti kasvab lähiaastatel tema roll nii prosaistina kui ka kirjanduse mõtestajana – kriitiku ja esseistina. Tõsi, proosas on ta avaldanud vaid mõned tekstid, kuid saavutanud juba selleski tunnustust ning pole ebatõenäoline, et mingil hetkel võivad tema loomingulise väljenduse kaalukausid kalduda proosa suunas. Kuid praegu veel asetsevad…
Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.
Funktsionaalsed
Always active
Vajalikud, et te saaksite segamatult portaali eri osade vahel liikuda.
Preferences
The technical storage or access is necessary for the legitimate purpose of storing preferences that are not requested by the subscriber or user.
Statistika
Kasutatakse lehe külastatavuse statistika kogumiseksThe technical storage or access that is used exclusively for anonymous statistical purposes. Without a subpoena, voluntary compliance on the part of your Internet Service Provider, or additional records from a third party, information stored or retrieved for this purpose alone cannot usually be used to identify you.
Marketing
The technical storage or access is required to create user profiles to send advertising, or to track the user on a website or across several websites for similar marketing purposes.
