Ajad on sünged. Pessimistlikud vaated tulevikule ja kurjad kommentaarid päevakajalistes küsimustes teevad rahutuks ja nõutuks, aga näitavad ka üldiste meeleolude sügavamat tähendust. Süvenev arusaamine, et tegelikkus ja selle eri tüüpi kirjeldused ei klapi kokku, on tekitanud olukorra, kus „pettumusest on perverssel moel saanud kultuurinorm“.1
Depressiivne realism on Ameerika psühholoogide Lauren Alloy ja Lyn Yvonne Abramsoni hüpotees, mille järgi oskavad depressiooni käes kannatavad inimesed hinnata realistlikumalt oma suutlikkust sündmusi kontrolli all hoida…
Looma ja inimese vahel arenevad tänapäeval kummalised suhted. See võib olla kartliku metslooma ja seenelise põgus kohtumine metsasihil, mille juhuslikkust aitab edaspidi kompenseerida linnainimeste lemmikloomandus, loomaaedade külastused, loomi kujutavad mänguasjad jms. Industriaalne loomapidamine lisab tänapäeva inimühiskonna ja loomade suhtele eraldi tumeda või võõrandava tonaalsuse. Täiesti omaette praktikana integreeritakse loomad inimeste kogemusse loodusteemaliste teleseriaalide, dokfilmide ja fotograafia kaudu. Kõik see on tunnistus loomade „kadumisest“ – marginaliseerumisest ja eksootilisse maailma pagendamisest.1
Katkestust looma…
I
„Raskusjõu vikerkaar“ on Ameerika kirjaniku Thomas Pynchoni 1973. aastal ilmunud romaan, postmodernistliku kirjanduse mudeltekst, oma ajastu suurteos. Ettekäände teose fenomeni käsitlemiseks postnähtuste seerias annab muidugi Olavi Teppani suurepärase tõlke ilmumine (Koolibri, 2017), kuid see on ehk õigustatud ka üldisemalt. Nimelt leiab kõigi selle sarja esseede lähtekohaks olnud märksõnad „Raskusjõu vikerkaare“ kihtide vahelt, paljudel juhtudel olen romaanile ka viidanud või sealt näiteid toonud. See on kultuurigravitatsioon – nii vaadatuna võiks raamatu…
Kanada kirjanik Douglas Coupland on vaimukas ja sünge nüüdiskultuuri kirjeldaja. Selle kümnendi alguses ilmunud romaani „Mängija nr 1“ („Player One“, 2010) lisana avaldas ta teksti, mis on vormistatud tulevikuinimese vaimset tervist puudutavate diagnooside ja sündroomide sõnastikuna. Kümnete vaeguste kõrval väljendab posthumanistliku indiviidi teisenenud suhteid maailmaga ka nn metafooripimedus, „laialt levinud võimetus mõista metafoori, sageli viib see metafooririkaste kunstivormide, näiteks romaanide vältimiseni“. Coupland annab sellele sündroomile romaani ühe tegelaskuju kaudu kohe ka…
Vampiiridest on kirjutatud sadu ja sadu erineva profiiliga uurimusi ning pole võimalik kõiki neid siinkohal üles loetlema hakata.1 Viidata võib vähemale ja lähemale. Näiteks eesti päritolu Ameerikas tegutsenud folklorist Felix J. Oinas on hauast ülestõusvate ja verest toituvate olendite päritolu ja käitumise kohta levinud legendidest kirjutanud suurepärase lühiuurimuse ning kuigi autor keskendub esmajoones slaavi uskumustele, sobib see artikkel meetodikindla sissejuhatusena teemasse tervikuna.2 Samuti on žanripoeetikast lähtuvalt tehtud konspektiivne ülevaade eesti…
Viimasel sajandivahetusel hakkas piirjooni omandama esteetika, mida on nimetatud postmaagiliseks realismiks. Stereotüüpse maalilisuse ja kummastava maagia asemel pöördus tähelepanu teravamatele kaasaja küsimustele: rassiprobleemide ja etnilisuse kõrval tõusid keskmesse avalikumalt või varjatumalt sotsiaalse õigluse ideed ning parema maailma võimalikkuse utoopilised impulsid. Sisulisi ja vormilisi kammitsaid nõrgestati ka massikultuurist ja žanrikirjandusest laenatud võtete ja materjaliga.1 Näiteks hakkab maagilist päritolu zombide kujund tähistama kapitalismi ja tarbimisühiskonna survet, massikultuurist hüpnotiseeritud indiviidi minatunnetust jms. Tugeva…
Kui sajandivahetuse kultuuris kohtab võrdlemisi tihti ingli metafoori,1 siis viimase kümnendi kriisimeeleoludest kantud katastroofidiskursuses näib valitsevat elavate surnute või zombide kujund. Registrivahetuse näitena võib tuua ühe massikultuuris üsna tavalise apropriatsiooni ehk kujundinäppamise juhtumi. Natuke „Twin Peaksi“ ruumikujundit meenutava veebiseriaali „Vaikelu“ („Still“, autor Jonathan Holbrook, 2013–2014) põhielemendiks on teadmata põhjusel liikumatuteks kujudeks muutunud inimesed, kes ei ole küll otseselt vägivaldsed, aga kellest õhkub mingit sõnulseletamatut õudust, halvavat ning nakkavat hirmu. Sellised…
Rahva Raamatu veebipood pakub praegu järgmisi raamatuid, mille pealkirjas esineb sõna „inglid“. Mõne nullindatel ilmunud teose tiraažid on siiski juba läbi müüdud või ei ole enam saadaval:
• Billy Graham „Inglid“, 2015.
• Terje Möldri, Taavi Möldri „Inglid meie elus“, 2016.
• Katariina Tammert „Inglid ja kelmid. Rannaromaan“, 2016.
• Lorna Byrne „Inglid minu juustes“, 2011 (ei ole saadaval).
• Dan Brown „Inglid ja deemonid“, 2000.
• Aive Antsov „Inglid ja planeet“, 2011.
• Margaret Barker „Inglid.…
„Kõikidest terminitest, mis hetkel läbivad nii kultuuriteoreetilisi kui kunstikriitilisi kirjutisi, peaks postmodernism olema enim üle- ja aladefineeritud. Tavaliselt kaasneb sellega ulatuslik negatiivse retoorika vohang – räägitakse järjepidevuse puudumisest, katkestusest, nihestusest, keskme kadumisest, määratlematusest ja totaliseerimisvastasusest. Just oma eitavate eesliidete (dis-, de-, in-, anti-) kaudu koondavad need terminid sõna otseses mõttes seda, mida nad peaksid vaidlustama – nii töötab, ma oletan, ka mõiste postmodernism. Ma osutan sellele lihtsale…
Maksimalistlik romaan demonstreerib, et vähemalt esteetilisel tasemel ei ole entsüklopeedia kui suure narratiivi surm kaugeltki veel käes, ehkki entsüklopeedilise stiili juurde kuulub sageli ka satiiriline toon.
Minimalistlik esteetika on nüüdiskultuuri kanooniline stiiliregister. Kuid vähesuse poeetika on peaaegu varju jätnud oma dialektilise kaasaande – maksimalismi. Sellise paradoksaalse olukorra esmane põhjus peitub ilmselt asjaolus, et minimalism ulatub kaugelt enam välja argiesteetika ja tarbimiskultuuri valdkonda, samal ajal kui liiasuse,…
Vandenõunarratiivi ja katastroofilugude kõrval kuulub postmodernismi tumedamasse paradigmasse ka seksuaalsust üles piitsutav pornograafia diskursus. Erootilisust käsitab näiteks Ihab Hassan oma krestomaatilises raamatus „Postmodernistlik pööre“ ( 1987) esitatud „liikide määramise tabelis“ modernismi ja postmodernismi ühendava tunnusena: nii jõudsid uute vormidena sajandi teisel…
„Avantpop“ on XX sajandi lõpul Ameerika kirjaniku ja kriitiku Larry McCaffery laiemasse käibesse toodud sõna tähistamaks kõrgkultuuri ja meelelahutuse sünteesvormi, võimalikku uut hübriidset kunstipraktikat. Termini kujunemisloos mängib omamoodi märgilist rolli džässtrompetist Lester Bowie’ plaat „Avant-Pop“ (1986), kus kõlavad vanad lihtsakoelised popmeloodiad (nt „Crazy“,…
Dekollaaž on sinu mõistmine
Dekollaaž on sinu õnnetus
Dekollaaž on sinu surm
Dekollaaž on sinu analüüs
Dekollaaž on sinu elu
Dekollaaž on sinu muutumine
Dekollaaž on sinu alandus
Dekollaaž on sinu probleem
Dekollaaž on sinu telekapurustamine
Dekollaaž on sinu kõnts
Dekollaaž on sinu palavik
Dekollaaž on sinu higi
Dekollaaž on sinu nahk
Dekollaaž…
Kultuuriajaloolises ja filosoofilises traditsioonis käsitletakse pinda millegi väljaspoolsena, eelkõige meeltega tajutava välisuse registreeringuna. Pinna alla peidetud tõeliste tähenduste esiletulek eeldab mõistete rakendamist või hermeneutilise protsessi käivitumist. Pealispind on tunnetusliku terviku seisukohalt üksnes osaprotsess, mis iseseisva ja sõltumatu strateegiana ei kanna…
Usundiloos käsitletakse kultust maagilise väega üleloomuliku olendi või reaalse objekti teenimise, kummardamise ja austamisena, mis võib olla üksikisiku või isikute rühma harjumus; see võib olla salajane või avalik.1 Kuid religioosse mõtteviisi taandudes nihkub kultuse paradigma järjest enam kunsti valdkonda ning…
seeria, seriaalsus II
erinevus
Automatiseeritud tootmisprotsess ja tarbimisharjumused näitlikustavad kõige pealispindsemat kordustekultuuri tasandit, kus seerialaadsete struktuuride (partiid, järjed, sarjad jms) ja seriaalse menetluse põhiprintsiip on „elementide või järjestikuste väliste osade kordus“.1 Esmasel tunnetuslikul tasandil esineb kordusel baseeruv seriaalne produktsioon seega kõigepealt identsusena,…
Antiikajast peale on euroopalikus ruumikujutluses kindel koht utoopia ideel. Täiuslikku tulevikku kujutavad väljamõeldud paigad muunduvad XX sajandi jooksul pessimistlikke arengustsenaariume käsitlevateks düstoopiateks või uue sajandi alguses virtuaalsesse maailma ankurdatud etoopiateks. Kuid lisaks nimetatutele leiab alternatiivse ja mõnevõrra fantastilisegi ruumikirjelduse Michel…
Oli vaikne kurbus, kuid esialgu ei ennustanud veel miski katastroofi, mida samal ajal juba ette valmistati.
Mati Unt, „Öös on asju“ (1990)
Katastroofidiskursuse olemus on interdistsiplinaarne. Traagiliste tagajärgedega sündmustest rääkimist iseloomustab paljude teadusvaldkondade põimumine, mis omakorda asetuvad ajaloolis-poliitiliste arengu ja majanduslike huvide…
Klassikalises filosoofias tähistab „apooria“ arutluse ummikussejõudmist, olukorda, kus esitatud väited on tõesed ja võimalikud, kuid neid on sama analüüsi sees omavahel raske ühildada. Krestomaatiline näide on tänapäeva moraalifilosoofias ja eetikas jätkuv abordiküsimuse arutelu, kus kinnitatakse ühelt poolt „õigust elule“ ja…
Anonüümseid netikommentaare lugedes võib eestlastest jääda mulje kui vandenõuteooriatele altist rahvast, kuid varjamisnarratiivi psühholoogiast, retoorikast või esteetikast ei ole kriitilises plaanis just palju kirjutatud.1 Siinsed märkmed ei käsitle vandenõude ajalugu ega püüa selgitada nende mõju mõne riigi poliitilisele arengule. Huvi…
Kui lähtuda eeldusest, et keel on maailma mudeldav süsteem, siis kuuluvad inimese ja tegelikkuse suhet kujundavasse kultuurikogemusse ka spetsiifilised sõnakasutusviisid. Üha keerulisem tehnoloogia, paljutasandiliseks paisunud organisatsioonikultuur ja kõigest läbi ulatuv tarbimisühiskond annavad eri tüüpi vastupeegeldusi kõnes ja kirjas, samuti esteetilistes…
Ja siis: prauhti, põmm.
Ilmar Jaks, „Eikellegi maal” (1963)
Mahuka peatüki moodsa argielu ajaloos moodustavad lennuki- ja autokultuur. Möödunud sajandi teisel poolel sisuliselt kõigile kättesaadavaks muutunud uued liikumisvõimalused leevendavad korrakski lühikese elu ja igaviku vastuolu. Paljud ihaldusväärsed kohad ja kultuuriline mitmekesisus sai…
„Sel karniisil oli võimatu maha istuda või seal üldse kauem püsida.”1 See Blake Crouchi twinpeaksilikust põnevikust „Wayward Pines” laenatud lause on rebend mägedesse põgenemist kirjeldavast lõigust. Kuigi kohe tekivad assotsiatsioonid kaljuronimise ja ülaltoodud ingliskeelse sõnaga cliffhanger, tahan ma selle lausega…
Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.
Funktsionaalsed
Always active
Vajalikud, et te saaksite segamatult portaali eri osade vahel liikuda.
Preferences
The technical storage or access is necessary for the legitimate purpose of storing preferences that are not requested by the subscriber or user.
Statistika
Kasutatakse lehe külastatavuse statistika kogumiseksThe technical storage or access that is used exclusively for anonymous statistical purposes. Without a subpoena, voluntary compliance on the part of your Internet Service Provider, or additional records from a third party, information stored or retrieved for this purpose alone cannot usually be used to identify you.
Marketing
The technical storage or access is required to create user profiles to send advertising, or to track the user on a website or across several websites for similar marketing purposes.
„Must lammas“ (2006) on musta komöödia elementidega mängiv algupärane õuduslugu, mis samal ajal peegeldab ometi ka filmist filmi korduvaid situatsioone ja lahendusi.Kaader filmist
„Raskusjõu vikerkaare“ sündmustik paigutub küll Teise maailmasõja lõppu ja sõjajärgsesse aastasse ning fookus on Saksamaa pingutustel V2 raketi arendamisel ning liitlaste pingutustel see tehnoloogia kätte saada, kuid ilmselt on see ka mõistukõneline ettevaade kosmosevallutuse utoopiale ja tuumavastasseisule ning külma sõja aegsele maailmale. Pildil ameeriklased V2 raketti testimas.Wikimedia Commons.
„Mustad orvud“ on biopungi ja trilleri tunnustega draama, kus on tegemist eelkõige inimese kloonimist puudutavate meditsiiniliste ja teaduslike dilemmadega. Pildil Kanada ulmesarja keskseid tegelasi kehastav Tatiana Maslany.Kaader sarjast.
Prantsusmaal valminud „Tagasitulijad“ on ebatüüpiline zombifilm kõigepealt selle poolest, et tavapärane inimliha järav ja surmast naasnud katkutud olend on asendatud väljanägemiselt täiesti tavalise tegelasega.Kaader filmist
1980. aastatel kerkib ortodoksse antipornograafilise feministliku kirjeldusviisi kõrvale ka pornograafiat aktsepteerivate uue laine feministide hääl, mis deklareerib nüüdisaja naise valikuõigust, elustiilide, identiteetide ja ihade paljusust. Hästi illustreerib seda suunda möödunud kümnendi keskpaigas Rootsis kokku pandud lühifilmide kogumik „Siivutud päevikud“. Kaader filmist „Enesepaljastaja tuuril“.
Dekollaažist saab moodsa linnareaalsuse palimpsest.Lilian Lukka
Hea loo aluseks piisab teinekord vaid ühest arhetüübist, kuid „Casablanca“ žanrilise eklektika alusel (seiklusfilm, patriootiline film, uudistesaade, põgenike odüsseia, spioonifilm) käivituvasse igihaljaste arhetüüpide intriigi haaratakse müütilist äratundmist lubavad Võlu-uks, Tõotatud Maa, Pikk Ootus, Barbarid, Mäng Elu ja Surmaga.Kaader filmist.
Kataloog narratiivse vormina esineb väga võimsalt näiteks Peter Greenaway loomingus, eelkõige varajastes eksperimentaalsemates filmides, kus nt vertikaalsete objektide loetlemisena („Vertical Features Remake“) või katastroofi üleelanute biograafiatena („Falls“) vormistatud teosed mängivad paljude erinevate korduvate ja läbipõimunud seeriatega, mida esitatakse muutuva tempoga. Kaader filmist
John Wayne mängib alati samas filmis, sest kuigi režissöör võib püüda leiutada uusi lugusid, tunneb publik kunstlike varjamiste kiuste rahuldustundega alati ära sama loo.Internet
Julia Robertsi hirvesilmad Richar Donneri põnevikust „Konspiratsiooniteooria” (1997), kust võib leida järgmise dialoogikatkendi: Kas sa võid seda kuidagi tõestada? Ei. Muidugi mitte. Sest vandenõu ei saa tõestada. Kui seda oleks võimalik tõestada, siis on nad kuskil midagi valesti teinud. Nad? Nad? Nad! Ma ei tea, kes nad! Sellepärast ma ütlengi nad!
Viimase aja ikoonilistest lühendinaljadest meenub kohe populaarsete politseisarjade initsialismirohket nimepoeetikat naeruvääristav pealkiri „NTSF:SD:SUV::” (National Terrorism Strike Force: San Diego: Sport Utility Vehicle ::).Internet