Johannes Lõhmus

Meel Paliale: „Kuna raha on vähe ja filmirahastusele on raske ligi saada, võib protsessi käigus kaduma minna pungimentaliteet ja asju hakatakse tegema liiga turvaliselt, et mitte eksida ja libastuda.“

Ülo Pikkov: „Tehisintellekti tulekuga peab filmikunst elus püsimiseks palju rohkem lähtuma autoripositsioonist, olema isiklikum.“

Tänavu sai sada aastat Eesti esimese täispika mängufilmi esilinastusest: 12. detsembril 1924 hakkas Tallinna kinos Rekord jooksma filmidraama „Mineviku varjud“.

Kuigi paljud eesti dokitegijad ei tunneta, et filmivaldkond pakuks neile vajalikku tuge, on vähemalt olemas toetav kogukond, kellega saab teha plaane olukorra parandamiseks.

Näitusel „Leida Laius. Lõpetamata naeratus“ võinuks mainida ka väljakutseid, millega kutsumust järgiv režissöörist naine pidi Nõukogude ajal silmitsi seisma.

„Biwa järve 8 nägu“ peidab endas südamlikku kohalikku tunnetust, mis on segatud kosmopoliitse mõtteviisiga, et elu võlu peitub kultuuride ja tavade kokkupuutepunktides.

Sulev Keedus: „Ma ei arva, et „Georgica“ ja „Somnambuuli“ vastu mingi tohutu publikuhuvi on, aga nad kuuluvad Eesti filmilukku ja on suur tükk minu töödest.“

Kohaliku filmiökosüsteemi kokkulepete, väljakutsete ja tulevikustsenaariumide üle arutlevad režissöörid, produtsendid, näitlejad ja stsenaristid.

Hollywoodi stsenaristide ja näitlejate palju kõmu tekitanud streigid kipuvad taanduma anonüümsetele täheühenditele. Miks see teema üldse eestlasi peaks huvitama ja kuidas see meid puudutab?

Mis signaali edastab ERRi voogedastusplatvormil Jupiter tiirlev taskuhääling „Planeet Hollywood“?

Kas Melchiori-filme ja „Viimset reliikviat“ on tõesti põhjust võrrelda nii, nagu seda on teha püütud?

Ilmar Raag: „Ma ei arva, et kunst kunsti pärast on tähtis. See on alati vahend millegi ütlemiseks.“

2021. aasta kaheksa „Eesti lugu“ ilmestavad väga hästi seda, miks on keerulistel aegadel filmikunsti vaja.

Audiovisuaalne maailm on noortele ülimalt kütkestav paik, aga üldhariduskoolis viiakse neid sellega kokku äärmiselt vähe.

„Hullumeelsus“ on ideaalne valik iga festivali, telekanali või voogedastusplatvormi retrospektiivprogrammi, mille teemaks on 1960ndate (nõukogude) modernistlik filmikunst.

Veiko Õunpuu filmimaailmas hinnatakse jala käimist, second-hand-esteetikat, head muusikat ja looduslähedust.

Ajaviite- ja lõõgastumiskultuuri kujutamisest eesti muusika- ja mängufilmis 1960ndate esimesel poolel, tantsu, pidutsemise ja molutamise valguses.

Arutelud laste ja lapsevanemate vahel on ehk „Sipsiku“ suurim väärtus, mis võiks ühiskonda tagasi peegelduda mõnusamate ühisettevõtmiste ja üleüldise vabalt võtmisena.

Järva-Jaani Filmilindifestival elustab maagiat, mille tekitab filmilinti näitav põrisev projektor.