$menuu_nimi: Telli_menuu $submenu_hover: $submenu_direction: vertical
$menuu_nimi: Ulemine_menuu $submenu_hover: $submenu_direction: horizontal
$menuu_nimi: Ulemine_paremal $submenu_hover: $submenu_direction: horizontal
Rosa Montero paotab kirjandusgeeniuste siseilma varjavat kardinat ning paneb juurdlema, kas parem on olla normaalne või pöörane.
Asta Põldmäe novellides põimub harukordne poeesia pilgusügavusega. Maailm ärkab sada korda rohkem ellu, tõsieluline saab tõelisemaks.
Tove Ditlevsen maalib oma memuaarides poeetilise pildi sõnade ja meelemürkide kuristikust, mille serval ta aastakümneid laveeris.
Ingeborg Bachmann valgustab tõde mustvalge maailma tumedates nurkades: trahterites, katusekambrites ja inimese peas.
Üksikisiku mälupiltide kaudu saab mõtestada sotsiaalajaloo hoovusi ja vastupidi. Annie Ernaux’ „Koht“ lõhub kui kirves avalikkuse kalki jääkihti.
Üks võimalik viis vabaneda masendavast reaalsusest või hingehaavadest on need korraliku puändiga maha põletada. Paraku võib leekides hävida ka loo tuum.
Anni Kytömäki seirab romaanis „Margarita“ sarnaseid jooni inimese ja looduse anatoomias. Metsarajad on kui mure- ja naerukurrud, naise keha ei erine kuigi palju pärlikarbi omast.
Doris Lessingi romaanis „Kõige ilusam unelm“ kohtuvad 1960. aastate noored Londoni unistajad ja populistlikud visionäärid.
Iris Murdoch romaani „Meri, meri“ peegelsileda pinna all pulbitseb sügav moraalifilosoofia.
Jenny Offill küsib romaanis „Ilm“, kuidas käituda kliima-apokalüpsise eelõhtusse jõudnud maailmas, ja pakub ühe valuvaigistina välja apaatse eneseiroonia.
Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.