Kaur Riismaa

Priit Strandbergi lavastuse teksti- ja traditsioonitruudus on see, mis võimaldab kontraste ning mille pärast saab Antigone tragöödias esile tulla see tõeliselt ürgne, inimlik ja ajatu.

Elmo Nüganeni dramatiseering ja lavastus eeldab, et vaataja on romaani lugenud ning oma vaimusilmas pidevalt tegevuse ja tegelastega kaasas käib, juurde mõtleb ja – mis peamine – juurde tajub.

Laura Jaanholdi „Nukumajas“ käsitletakse vägivaldse suhte teemat, Hendrik Toompere seeniori teemaks võiks olla laiemalt tänapäeva muutuv väärtussüsteem.

Tartu Uue teatri kobarfestival „Hungerburg 2024“ näitas meile me piire, meie mänge, maske ja rolle selles maailmas, mida iga päev endale ehitame.

Eisenstein hüüab etenduse lõpus „Kunst elab üle türannid“ ning see on valus iroonia, sest türannid omakorda elavad üle väikesed Savelid ja Zojad.

„Madisoni maakonna sillad“ on teatrile tänuväärt materjal: seal on armastust, üle aegade ulatuv perekonnalugu, dramaatilised otsused ja saatused. Näidendina on see aga nõrk.

„Mäeküla piimamees“ Endlas on üsna lihtsakoeline tekst ja lavastus, kuid see on praegusel puhul tugevus. Etendus jätab vaatajale ruumi seda hinnata, kuidas täpselt too ise tahab.

„Lõpp“ aitab surma maa peale tuua, rääkida elus kõige olulisemast ja vääramatust, mille enamasti eelistame eufemismide taha peita.

Kui astuda „Leopoldstadtist“ samm eemale ning vaadelda seda tervikuna, siis on tegemist sõna tõsises mõttes ajalugu kirjeldava teatritekstiga.

Mati Undi kirjutatud ja Tiit Ojasoo (taas)lavastatud „Vend Antigone, ema Oidipuse“ üheks peateemaks saab pidada võimu ja selle juures püsimist.

Lavastusest „Tramm nimega Iha“ saab osa kooliõpilane, kel see on esmakokkupuude Tennessee Williamsiga, aga alles on ka kõik vihjed sellele, kes tahab nautida kirjaniku kujundiaparatuuri.

Tänapäeval peaksime Juhan Jaigi loomingut maagiliseks realismiks, aga loo jutustajale pole maagilises realismis midagi maagilist: see ongi realism.

Eraldi võetuna on „Korvpall on saatanast“ banaalne, „Hingest ja südamest“ ülevoolavalt tundeline. Vaadatuna paaris mõnepäevase vahega moodustavad nad aga erilise elamuse.

Taavi Tõnissoni „Metamorfoosi“ lavastuses pole tähtis mitte see, mis liiki putukaks Gregor muutus, vaid et ta ülepea muutus.

Põrandaaluse tigedus pole auahne: tal on vaja teisi inimesi, et inimesena toimida, omada inimesena mingeidki piirjooni.

Eesti Draamateatri lavastuses „12 vihast meest“ kipub juhuslike detailide tõttu ära kaduma tegelaste psühholoogiline siseilm.

Ambitsioonikad mehed, kes on südames head, aga avastavad eluteel kurjuse kui tööriista, saadavad korda kõige võikamaid veretöid.

„Vivaarium“ on eksperiment, kus kombineeritakse lavastuslikke võtteid, erisuguseid tehnoloogiaid ja algoritme, mitte niivõrd teatrilavastus.

Ray Bradbury tegelaste õnnetus pole selles, et nad ei loe raamatuid, vaid neil puudub kontakt looduse ja teiste inimestega, sealhulgas omaenda abikaasa ja lastega.

„Tiit Pagu“ lavastuse puhul on aukartus Krossi ees osutunud Aristotelese korralekutsuvast pilgust vägevamaks.

„Enesetapu vastand on olla surmamõistetu“ – see piiripealse tunnetuse vahedus on VAT-teatri uuslavastusest puudu.

„Yerma 9 PM“ meenutab mõnd Roy Lichtensteini koomiksi laadis maali, kus stseen on intensiivne ja värviküllane, ent maaliks muudetuna pole sellel enam koomiksi süžeed.