Pärnu rahvusvahelise ooperimuusika festivali „Promfest“ ja Vanemuise teatri koostööprojekt Giuseppe Verdi „Aida“: muusikajuht ja dirigent Erki Pehk, lavastaja ja kunstnik Madis Nurms, koreograaf Teet Kask, valguskunstnik Margus Vaigur, osades Jomantė Šležaitė (Leedu), Anželina Švatška (Ukraina), Eduard Martõnjuk (Valgevene), Romāns Poļisadovs (Läti), Samsons Izjumovs (Läti), Märt Jakobson ja Reigo Tamm, Vanemuise sümfooniaorkester ja ooperikoor ning Tartu noortekoor. Esietendus 20. V Vanemuise väikeses majas.
Kava saatetekstis kirjutab ooperi lavastaja Madis Nurms, et „[n]agu…
Solomon Volkov kirjutab Dmitri Šostakovitši „Tunnistuse“ eessõnas, et pärast 1948. aasta 10. veebruari kommunistliku partei keskkomitee otsust, kus teiste heliloojate kõrval rünnati otseselt ka Šostakovitšit, tõmbus helilooja endasse ning tema jagunemine kaheks isikuks, avalikuks ja privaatseks, oli nüüdsest täielik.1 Mõneti peegeldab sellist arusaama ka helilooja sõjajärgsete stalinistlike aastate looming, kus Andrew Huthi sõnul võib selgelt eristada kolme stiilikategooriat: rahateenimiseks kirjutatud filmimuusikat (eelmainitud otsusest tingitud helilooja vallandamine Leningradi konservatooriumist tõi kaasa…
Sarja „Meistriklass“ IV kontsert „Šostakovitš“ 30. IV Estonia kontserdisaalis: Eesti Riiklik Sümfooniaorkester, solist Irina Zahharenkova, dirigent Daniel Raiskin.
Tonaalse harmoonia tekkimisest peale on helistikke seostatud konkreetsete karakterite või tähendustega. Näiteks Matthesoni järgi väljendab d-moll hardust, rahu ja suursugusust ning on seetõttu kohane kasutamiseks kirikumuusikas, g-mollis olevat aga d-molli tõsidus ühendatud meeleoluka kauniduse ja graatsiaga, mistõttu see sobivat hästi isiklikumat laadi emotsioonide väljendamiseks. Helistikku a-moll peab Mattheson kaeblikuks ning e-molli leinaliseks –…
Sattusin hiljuti vaidlema ühe heliloojaga, kes oli muusikakriitika hetkeseisuga võrdlemisi rahulolematu. Kõne all oli peamiselt uudislooming, rahulolematuse põhjuseks kriitikute soovimatus ja võib-olla ka suutmatus uudisteostesse süveneda, mille tagajärg olevat helilooja taotluste mittemõistmine ning sellest johtuv pidev teemast mööda kirjutamine. Minu vestluspartner leidis, et olukorda parandaks see, kui kriitik kirjutaks mitte ainult kontserdil saadud muljete põhjal, vaid võtaks vaevaks süveneda ka partituuri. Täiendav muusikalise teksti analüüs annaks helilooja tööle adekvaatsema hinnangu,…
ERSO sarja „Nautimus“ 3. kontsert „Kullervo“: Lilli Paasikivi (metsosopran), Tommi Hakala (bariton), Eesti Rahvusmeeskoor ja Eesti Riiklik Sümfooniaorkester, dirigent Arvo Volmer 20. III Estonia kontserdisaalis.
Nii Jean Sibeliust kui ka Erkki-Sven Tüüri võib eri põlvkondlikust kuulumisest hoolimata nimetada põhjamaisteks sümfoonikuteks, mistõttu nende muusika esitamine ühel ja samal kontserdil ei tohiks tunnetuslikku dissonantsi tekitada. Oma loomingus on heliloojad end ühelt poolt programmilisest muusikast selgelt distantseerinud, teiselt poolt mängib mõlema puhul olulist rolli…
Erkki-Sven Tüüri muusikast huvituvale kuulajale ei ole ilmselt tundmatud ei helilooja Viies sümfoonia ega ka akordionikontsert „Prophecy“, mille salvestised on nüüd jõudnud ka CD-le (Ondine). Teoseid esitavad Helsingi Filharmooniaorkester Olari Eltsi juhatusel, akordionikontserdi solistina astub üles Mika Väyrynen.
Elts näib Tüüri muusikat hästi tunnetavat. Teoste interpretatsiooni käesoleval CD-l iseloomustab intellektuaalsuse ja emotsionaalsuse ning kontrollituse ja improvisatsioonilisuse orgaaniline tasakaal. Eltsi võime Tüüri muusika „olekule“, selle „kineetilisele energiale“ igal hetkel tundlikult ja täpselt…
Uusi publikuga suhtlemise vorme on muusikas ikka otsitud. Tavapärane kontsert eeldab üsna ühesuunalist kommunikatsiooni – artist edastab oma sõnumi publikule. Mingis mõttes on artisti domineerimine sellise formaadi puhul ka möödapääsmatu: kui ei ole kedagi, kes võtaks vastutuse toimuva õnnestumise eest, ei pruugi muusikaline kommunikatsioon realiseerudagi. Seda teades on idee täielikust vabadusest, milles võimalik muusikaline tulem moodustuks kõigi osavõtjate võrdsest ja samal ajal justkui koordineerimata panusest, kaotanud suure osa oma algsest…
Imre Kálmáni opereti „Tsirkusprintsess“ esietendus Rahvusooper Estonias 3. I: dirigent Lauri Sirp, lavastaja Thomas Mittmann ja kunstnik Gilberto Giardini (mõlemad Saksamaa), valguskunstnik Anton Kulagin, osades Janne Ševtšenko, René Soom, Andero Ermel, Hanna-Liina Võsa, Jassi Zahharov jpt.
Opereti lavastamine ei pea olema tingimata raketiteadus. Žanrina kujutab see endast võrdlemisi ranget struktuuri, pakkudes turvalise ja läbiproovitud raamistiku nii lavastajale kui ka artistidele. Kuid seda vaid kompromissitult filigraanse teostuse puhul. Erinevalt ooperist ei…
Eesti uuemast sümfooniast Pärdi, Sumera ja Tulevi teoste ettekannete taustal
Eesti heliloojate liidu 90. aastapäeva avakontsert: Tallinna Kammerorkester Risto Joosti juhatusel 7. XII Tallinna Metodisti kirikus.
Eesti muusikal näib sümfoonia kui žanriga olevat erisuhe. Hoolimata korduvast tõdemisest, et valgustusaja lapsena ei saa sümfoonia olla väärtuste relativismil põhinevas postindustriaalses maailmas midagi enamat kui veider anakronism, on see mitme eesti juhtiva nüüdishelilooja loomingus endiselt olulisel kohal. Põhjuseks ei saa tuua ainult…
Hingedepäeva kontsert 8. XI Nigulistes: kammerkoor Collegium Musicale, Ene Salumäe (orel), dirigent Endrik Üksvärav, kavas Palestrina ja Tüür.
Nüüd, kui modernismile võib juba teatava distantsiga tagasi vaadata, tuleb tõdeda, et see mõjutas muusikalise mõtlemise arhetüüpset tasandit ilmselt palju vähem, kui plahvatuslikult avardunud muusikaliste väljendusvahendite areng seda algselt eeldanuks. Selline mõte tekkis, kui kuulasin kahte missat, mida eraldab teineteisest peaaegu…
Gaetano Donizetti ooperi „Armujook” esietendus 15. V rahvusooper Estonias: dirigent Vello Pähn, lavastaja Georg Malvius (Rootsi), kunstnik Ellen Cairns (Šotimaa), valguskunstnik Palle Palmé ja koreograaf Adrienne Åbjörn (mõlemad Rootsi), osades Oliver Kuusik (Nemorino), Kristel Pärtna (Adina), René Soom (Belcore), Rauno Elp (Dulcamara) ja Olga Zaitseva (Gianetta), Estonia koor ja orkester.
Elke Voelkeri doktoridissertatsioonist „Eesti helilooja Rudolf Tobias. Elu ja looming”.
Mõni aasta tagasi trükis ilmunud Anu Kõlari monograafiale Cyrillus Kreegist1 on nüüdseks lisandunud saksa organisti ja muusikateadlase Elke Voelkeri doktoridissertatsioon „Der estnische Komponist Rudolf Tobias. Leben und Werk” eesti muusika teisest olulisest suurkujust Rudolf Tobiasest2. Need kaks teost erinevad nii ülesehituselt kui ka materjalikäsitluselt võrdlemisi palju: kui Kõlari…
Eduard Tubina ooper „Reigi õpetaja”, lavastaja Roman Baskin, muusikajuht ja dirigent Paul Mägi, kunstnik Iir Hermeliin, peaosades Jassi Zahharov (Paavali Lempelius), Karmen Puis (Catharina Vycken) ja Mati Turi (Jonas Kempe). Esietendus 4. IV Vanemuise väikeses majas.
Akadeemilise väljaandena on ilmunud kõik Tubina kümme sümfooniat.
Nädalapäevad tagasi tuli trükist Eduard Tubina „Kogutud teoste” III köide, kus on avaldatud helilooja V ja VI sümfoonia. See on Eesti muusikaelus märgilise tähtsusega sündmus, sest koos selle köitega said publitseeritud kõik Tubina kümme sümfooniat, mis kriitiliste väljaannetena (critical edition) on nüüd kättesaadavad kogu maailmas.Selleks, et mõista kogu ettevõtmise ulatust, tulebki…
Tauno Aintsi ooper „Rehepapp”: Urmas Lennuki libreto Andrus Kiviräha romaani ainetel, muusikaline juht Paul Mägi, lavastaja Marko Matvere, kunstnik Iir Hermeliin, valguskunstnik Imbi Mälk, koreograaf Marika Aidla. Maailma esietendus 18. X Vanemuise väikeses majas.
Ääremärkusi Tõnu Kõrvitsa ooperile „Liblikas”.
Tõnu Kõrvitsa ooper „Liblikas”: Maria Lee Liivaku ja Lauri Kaldoja libreto Andrus Kiviräha samanimelise romaani ainetel, dirigent Vello Pähn, lavastaja Peeter Jalakas, kunstnik Liisi Eelmaa, valguskunstnik Anton Kulagin, koreograaf Kati Kivitar, videokunstnik Emer värk. Osades Kadri Kipper, Helen Lokuta, Oliver Kuusik ja Rauno Elp, Estonia koor ja orkester ning Eesti Rahvusballett. Maailmaesiettekanne 13. IX…
Kuigi vaid mõne lavastuse põhjal ei ole üldistuste tegemine tavaliselt õigustatud, andsid juba Benjamin Britteni „Albert Herring” ja Charles Gounod’ „Faust”, Opera Northi kaks üsna eriilmelist produktsiooni, aimu teatri nooruslikust ja otsivast vaimust. Otsiv vaim iseloomustab teatavasti ka Birgitta festivali ja seetõttu sobisid need kaks lavastust igati festivali avama.
Kerri Kotta küsitleb noort heliloojat Elo Masingut
Elo Masing on Londonis resideeriv eesti helilooja, kes õpib Londoni Kuningliku Muusikaakadeemia (Royal Academy of Music) kompositsiooni eriala doktorantuuris, võttes akadeemia toetusel eratunde Rebecca Saundersilt. Hiljuti võitis Masing oma klaveriduo „studies in resonance” („etüüdid resonantsidele”) eest Alan Bushi kompositsioonipreemia. Möödunud aastal osales ta ka Londoni Sümfooniaorkestri prestiižses programmis „LSO Soundhub” („LSO helikeskus”),…
Nargeni festival tähistas Heino Elleri 125. sünniaastapäeva.
Võib ilmselt liialdamata öelda, et absoluutse muusika traditsioon Eestis algab Heino Ellerist. Sellega ei taheta sugugi pisendada näiteks Elleri suure eelkäija Rudolf Tobiase olulisust, vaid väita, et sisuliselt püstitab alles Eller eesti rahvusliku muusika kontekstis küsimuse täismõõdulise instrumentaalse draama võimalikkusest, küsimuse, mis omas ajas kujutab endast võib-olla üldse kõige suuremat väljakutset, millega…
„Mustpeade teatriõhtud”: Aleksandr Puškini „Mozart ja Salieri” 31. V Mustpeade maja Valges saalis.
Tallinna Filharmoonia on algatanud uue kammerteatrisarja „Mustpeade teatriõhtud”, mille avaetendusi, Aleksandr Puškini üheks n-ö väikseks tragöödiaks tituleeritud teost „Mozart ja Salieri” (lavastaja Garmen Tabor), on publik nüüdseks ka juba näinud. Kuigi lähemat teavet „Mustpeade teatriõhtute” kui sarja üksikasjade kohta leida ei õnnestunud, võib eeldada, et tegemist…
Ester Mägi autoriõhtu 13. I Estonia kontserdisaalis
Ester Mägi muusikast rääkida on ühtaegu lihtne ja raske. Lihtne seetõttu, et mõnes mõttes on Ester Mägi elutöö tehtud, mistõttu tema loomingut on võimalik vaadelda juba teatavalt distantsilt ja seetõttu ka adekvaatsemalt hinnata. Aga samas raske, sest sellisest perspektiivist teoseid käsitledes kehastub kriitik pigem ajaloolaseks, esitades rolli, milles ta end väga hästi…
„Manon Lescaut” Estonias
Giacomo Puccini ooper „Manon Lescaut”: muusikaline juht ja dirigent Arvo Volmer, lavastaja Andrejs Žagars, dekoratsioonikunstnik Renāte Lorence, kostüümikunstnik Kristīna Pasternaka ja koreograaf Elita Bukovska (kõik Lätist), valguskunstnik Kevin Wyn Jones (Inglismaa). 4. XI ja 9.XII RO Estonias.
Giacomo Puccini ooperi „Manon Lescaut” lavastust võib pidada Estonia tänavuse hooaja üheks suuremaks õnnestumiseks. Selles on suur osa ka meie…
Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.
Funktsionaalsed
Always active
Vajalikud, et te saaksite segamatult portaali eri osade vahel liikuda.
Preferences
The technical storage or access is necessary for the legitimate purpose of storing preferences that are not requested by the subscriber or user.
Statistika
Kasutatakse lehe külastatavuse statistika kogumiseksThe technical storage or access that is used exclusively for anonymous statistical purposes. Without a subpoena, voluntary compliance on the part of your Internet Service Provider, or additional records from a third party, information stored or retrieved for this purpose alone cannot usually be used to identify you.
Marketing
The technical storage or access is required to create user profiles to send advertising, or to track the user on a website or across several websites for similar marketing purposes.
Amnerist kehastava Anželina Švatška kogemus on juba üsna suur, millest andis tunnistust ka suurem lavakindlus.Juri Seredenko
Teost viimaste taktideni pingestades vormis Irina Zahharenkova Daniel Raiskini käe all Mozarti kontserdi lõpust tõelise emotsionaalse „plahvatuse“.Maarja Kasema
Paul Beaudoin keskendus kompositsiooni kui loomise ja vastuvõtmise fenomenile n-ö muusikalistes piirsituatsioonides.Gerhard Lock
Kontseptuaalselt mitte eriti pretensioonikas lavastus ei surunud artiste liialt kitsastesse raamidesse. See annab lootust, et esialgsete vähesest läbimängust tingitud ebakõlade paika loksudes võib „Tsirkusprintsessi“ lavastus osutuda ehk ootamatult edukakski.Harri Rospu
