Eestindaja on teinud tubli „kirjaliku tõlke“, mis filoloogilise originaalitruuduse juures võinuks prosoodilise ladususe huvides endale lubada suuremat licentia poetica’t.
Ma ei tea, millest te mõtlete, kuid see raamat tuleb ära osta, läbi lugeda ja meelde jätta. Saab haritumaks.
Ta on mu sõber, ma ei saa temast halba urgitseda. Tal õieti polegi, mida urgitseda, Joel ei pilla niisama sõnu, ta vaagis välja kümne aasta kirjutised, mida nüüd – kakskümmend kuus tükki – siia raamatusse panna. Igaühes on mingi tähtsaks peetud sõnum (loetlen pealkirjuti):
• Museaalne saaste: paberkandjad tuleks kirjandusmuuseumis asendada…
Umbes aastal 1430 maeti Spasso-Andronnikovi kloostrisse vene ikooni suurmeister, святой преподобный Andrei Rubljov. Tema hauast ei leia nüüd jälgegi, sest XVIII sajandil läks tähis kaduma.
Erandlik kunstnik. Üks väheseid, kelle nime teame (peale Feofan Greki/Kreeklase ja veel paari), sest autorsus juurdus ikoonimaalis alles XVII sajandist alates. Ent mida…
Tartu kesklinna Küüni tänavale Keskpargi äärde paigaldati 2004. aastal Ülo Õuna pronkskuju „Isa ja poeg“ (1977): kaks ühte kasvu figuuri, aga üks mehe ja teine poisi kehaproportsioonidega (täiskasvanu keskmine kehapikkus võrdub kaheksa peapikkusega, imikul neljaga). Ideed kordas ameerika kujur Charles Ray, kes samamoodi paigutas isokefaalsesse rivvi isa, ema,…
Mängufilm „Ismaeli vaimud“ („Les fantômes d’Ismaël“, Prantsusmaa 2017, 114 min). Režissöör Arnaud Desplechin, operaator Irina Lubtchansky, stsenaristid Arnaud Desplechin, Léa Mysius ja Julie Peyr. Osades Mathieu Amalric, Marion Cotillard, Charlotte Gainsbourg jt.
Filmi pealkiri
Filmi näidatakse Eesti kinodes pealkirja all „Ismaeli vaimud“, prantsuskeelne originaal on „Les Fantômes d’Ismaël“. Isikunimi Ismael ei märgi…
ON PONTIUS PILATUSE TEISE TULEMISE AEG. Nimelt seisab Rooma prokuraatori, ilmiku ja pagana nimi uhkelt ihuüksi kristlaste usutunnistuse tekstis: passus sub Pontio Pilato, „kannatanud Pontiuse Pilatuse all“ (jutt käib Jeesusest) – ja seda juba varaseimast, kreekakeelsest vanarooma kreedost alates (II sajandi esimene pool).
Nüüd ilmub Pontius Pilatus uuesti tõejärgse ühiskonna aktuaalseimas piiblitsitaadis: „Mis on tõde?“ (Jh 18: 38).
*
Kahtlesin, kas angloameerika post-truth’i kalkatõlge „tõejärgne“ ikka sobib eesti keelde,…
Toimetus palus mul vaadelda Michael D’Antonio raamatut „Tõde Trumpist“ („The Truth about Trump“ 2015, 2016), mis oma 446 tõlkeleheküljel ilmus äkki ja väledalt nagu mingi efemeriid. Ju siis taheti USA presidendivalimiste eel olla ajakajaline, küllap mõjutada hoiakuid Eestiski – niihästi Donald Trumpi suhtes1 kui kaude ka kohaliku riigipea valikul. Aja ning raha investeering selle eestinduse üllitusse tasuks end pikemaajaliselt, kui Donald Trumpist tõesti saaks Ameerika Ühendriikide…
Gustav Suits sõnastas 1905 lühidalt meie rahvusliku dilemma: „Olgem eestlased, aga saagem ka eurooplasteks!“ Täna on rõhk nihkunud: olgem küll eurooplased, aga jäägem siiski ka eestlasteks. Sellises e-riikluse ja rahvusriikluse pingeväljas me elame nii oma sisetunde kui ka välisuuringute andmeil.* Ühelt poolt globaalne tsivilisatsioon (Skype! e-residentsus! digiretsept! TransferWise!), teiselt poolt oma kultuuri alalhoiu kohus. Aga mis asi on täpsemalt see kultuur, mida me põhiseaduslikult peame säilitama?
I
Inimesesugu…
Mängufilm „Perekonnavaled“ (Filmivabrik, Eesti, 2016, 82 min), režissöörid Valentin Kuik ja Manfred Vainokivi, stsenarist Valentin Kuik, operaator Manfred Vainokivi. Osades Tambet Tuisk, Eva Koldits, Roman Baskin, Jaanika Arum, Ülle Kaljuste jt.
Ei või avada raamatut midagi õppimata.
– Konfutsius
Juri Lotman kirjutab: „Objekti maailm on jagatud nähtavaks ning nähtamatuks. Ja kohe, kui kaameraobjektiivi silm millelgi peatub, ei kerki mitte üksnes küsimus: mida ta näeb?, vaid ka küsimus: mida…
Johann Caspar Lavateri [´lavater, ´lafater, lafa´ter] tutvustavad kuni märtsikuuni väljapanek Mikkeli muuseumis ja sel puhul koostöös Tallinna Ülikooli Akadeemilise Raamatukoguga väljaantud imekaunis „Lavateri näoraamat“ – köidetud pidulikku valgesse pressmustriga nahka, mis raamistab ovaalset peegelpinda kaanel, tõeline taskuformaadis meistriteos (kujundaja: Angelika Schneider), kus leidub saate- ning lõppsõna ja „Füsiognoomiliste fragmentide“ tsitaaditõlkeid, mis on korrastatud peatükiti.
Knauri vestlussõnastik ütleb kõige lühemalt ära kõige olulisemaks peetu selle isiku kohta: „Lavater,…
Roland Barthes, keeruline inimene ja nakatav mõtleja, oli grafomaan. Ta kuulus prantsuse esseistikakoolkonda, mille alguses seisab Montaigne, ja jätkab tema joont. Nad mõlemad teavad ainult üht kirjasuunda: edasi. Nad ei tõmba iial midagi selja tagant maha. Kui mõte sõlme jookseb, siis nad mitte ei kohenda varem öeldut, vaid püüavad välja vingerdada, evitades mingeid ennekuulmatuid ad hoc-mõisteid ja mässides ennast ning lugejaid veel suuremasse segadusse. Roland Barthes’i…
Dokumentaalfilm „Unditund“ (Ugrifilm, Eesti 2015, 53 min), režissöör-stsenarist Maria Avdjuško, operaatorid Mihkel Soe ja Jüri Muttika, helilooja Tõnu Kõrvits.
Üht inimelu teha nähtavaks
ja anda paljudele
päriseks
ei saa.
Doris Kareva
Muidugi tahab autor Maria Avdjuško, et Mati Unt ise ja temast rääkiv film oleksid võimalikult üks ja seesama. Aga nad on kaks iseasja. Ühtmoodi võib suhtuda Mati Undisse ja teisiti filmisse „Unditund“.
Mulle paistab, et režissöör on võtnud endale ülesande, mida ta pole…
Aristoteles ütleb oma „Poeetika“ üheksandas peatükis, et ajaloos, s.t elus võib juhtuda mis tahes, aga kirjanduses ei tohi, luulekunst peab kindlaid reegleid järgima. Kummatigi näeme, kuidas elu võtab kunstilt üle lihtsamaid ning arusaadavamaid vorme. Juri Lotman näiteks kirjutab teatrikunsti mudeldavast mõjust XVIII ja XIX sajandi vene kultuurile. Kirjandus pakub rohkemgi skeeme mõtestamaks keerulist tegelikkust. Sealt siinne pealkirigi.
Juudi nali, milles me lihtsasti tunneme ära Euroopa kirstunaela Kreeka…
Mida me täna siin agoraal kõik ootame?
– Barbarid saabuvad täna.
Konstantinos Kavafis
Põgenikest-pagulastest räägitakse viimasel ajal palju kohalikes seostes: kas ja kui palju neid Eestisse võtta, kuhu panna, kes maksab jne. Aga probleemi saab vaadata ka globaalses kultuurikontekstis.
Rahvad on kogu aeg rännanud. Siiski ei ole Euroopa mitte pidevalt imestanud. Kui üritasime omastada Püha Maad, polnud imestada midagi. Kui vallutasime Ameerika, oli see meile loomulik. Sama Siberiga. Asumaadega.…
Surm ise on nii naiivne, et ainult kinnistab naivistlikku arusaama kirjandusest: oli kirjanik, tulid teosed – ei ole kirjanikku, uusi teoseid pole enam oodata. Viimne kaas on kinni löödud. Jääb vaid üle ning üles lugeda, mida ta kõik endast maha jättis. Aga katkenud side annab vabaks elu kontinendi, mis paratamatult triivib surnust eemale – mõnest kiiremini, mõnest aeglasemalt. Kes Roomast lahkub, see kaotab Rooma.
Naivistlikuks nimetan ma kujutlust, et…
Oma arvustust „Rääbakad õied” (Sirp 30. V 2014) kirjutades jäin mõttesse, miks Aare Pilv kasutas oma silmapaistvalt meisterliku novelli kreekakeelses pealkirjas naissoost sõna juures os-lõpulist täidendit, mis on kreeka keeles omane meessoole. Goethe on öelnud: „Iga kord, kui näen trükiviga, mõtlen ma esmalt, et midagi uut on välja mõeldud.”
Kes suudaks kehadele lõpu teha,ka valguse maailmast hävitaks.Goethe „Faust”, Mephistopheles
Dokumentaalfilm „Ballettmeister”, Eesti 2014, 63 min. Režissöör Ruti Murusalu, stsenarist Marje Len Murusalu, operaator Erik Norkroos. Linastub kinos Artis.
Kui tiiger poega hambus ühest kohast teise kannab, teab ta täpselt, kust kinni kaksata, et kutsikas üles tõsta ühekorraga, ühes tükis, kõige täiega. Isikuloolise filmi puhul kerkib sama küsimus: kas autor on portreteeritavast üles leidnud isiksusliku dominandi, tema loomuse…
KUNST.EE 2012, nr 3, ehte-eri lisa. Koostanud ja toimetanud Kadri Mälk, kujundanud Aadam Kaarma, tõlkinud Kadri Mälk, Tiina Randviir
I
Kadri Mälk on üks väheseid, kes on ellu kutsunud oma koolkonna, õhutanud üliõpilaste hingeääsi ning läitnud nende sõrmis leeklampe, mille valgel ja valul valmib eesti nüüdisehtekunst kui selgem mõiste, kontsept. Ja mis on ühe loomingulise koolkonna tunnus: Kadri Mälgu õpilased EKAs pole mitte oma mentori satelliidid, nad on…
Ants Juske, Tundeline teekond Velázquezest Navitrollani. Toimetanud Katre Ligi. Kaane kujundanud Mari Ainso. Ilmamaa, 2012. 462 lk.
Kirjutan Ants Juskest kui sõbrast ja kolleegist – austusega ning ausalt. Ülikooli aegu Tartus elasime ühist tudengielu (mida ta on memuaarselt valgustanud) ning 1990ndate algupoole Tallinnas puutusime kokku toimetustes. Aga siis kadus Juske mul kuidagi silmist – ning just sinna sattus tema viljakaim aeg kunstiteadlase ja -kriitikuna. Üht-teist välkus vaatevälja…
Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.
Funktsionaalsed
Always active
Vajalikud, et te saaksite segamatult portaali eri osade vahel liikuda.
Preferences
The technical storage or access is necessary for the legitimate purpose of storing preferences that are not requested by the subscriber or user.
Statistika
Kasutatakse lehe külastatavuse statistika kogumiseksThe technical storage or access that is used exclusively for anonymous statistical purposes. Without a subpoena, voluntary compliance on the part of your Internet Service Provider, or additional records from a third party, information stored or retrieved for this purpose alone cannot usually be used to identify you.
Marketing
The technical storage or access is required to create user profiles to send advertising, or to track the user on a website or across several websites for similar marketing purposes.
Sophoklese „Antigone“ viiesõnaline faabula: „Meeleheitel neiu matab venna keeluvastaselt.“ Nikiforos Lytrase õlimaal Antigonest oma venna Polyneikese surnukeha ees (1865).National Gallery of Athens / avalik omand / Wikimedia Commons
Kui paljudele tuleks õpetada eesti keelt lasteaias, põhikoolis, gümnaasiumis, ülikoolis? Esimesed sammud …Krister Kivi
Nero Urke esitus Hamletina on esileküündiv: ta toob lavale karakteerse välimuse ja väljendusrikka häälematerjali.Andres Keil
Ismael pakub iseendale mitut diagnoosi, psüühiliste häireteta ei ole ka Carlotta (Marion Cotillard) ega tema isa, ainult Sylvia (Charlotte Gainsbourg) meeleolud kõiguvad normi piires.Kaader filmist
Maastik on eestlase identsuse üks kolmest alustoest. Ann Tenno fotod annavad loodusele omaetteoleku rahu ning intiimsuse, võimaluse temaga kontakteeruda ilma kellestki segamata.
Egon Rei (Tambet Tuisk) on Dirigendi-tüüp kõige klassikalisemas mõttes – egoistlik diktaator.Kaader filmist