Olen Sergei Metlevi oma „Propagandasõnastikus” (Tallinn 2011, lk 19) liigitanud „alibi-venelaseks” (nii nagu Uri Avnery on „alibi-juut”). Tema kirjutised on väärtuslik analüüsiaines mu propagandatehnikate loengusarjas. Ta tekstid lähevad ka aina ilmekamaks – viimatine „Venemaa mõjutuspoliitika agendid löögi all” (Delfi 17. IV 2012) kujutab endast propagandavõtete näidiskogu. Julge, paljastav, riskantne (Vene diplomaat „helistas organisatsiooni esinduskokku kuuluvatele õpilastele ja hirmutas neid. Omal initsiatiivil? Ei usu,” kirjutab Sergei Metlev; aga veenduge ise, Postimees…
Kommentaator ei ole mõistnud, et mitte ükski tõlgendus ei sünni otsese tähenduse lõpmatust täpsustamisest. Eesti rahvast tuleb õnnitleda. Me jätkame oma vaimse alusmüüri kindlustamist inimkultuuri nurgakividega. Mullu ilmus maailma vanima säilinud eepose „Gilgameši” eestindus, tänavu Dante Alighieri „Jumaliku komöödia” vahendus – ja koguni kahes väljaandes – tarbelises ning luksuslikus formaadis. Tagantjärele lisaksin ma siia ka juba 2003. aastal ilmunud „Ynglingite saaga”. Aga täna kõneleme kõige uuemast – Dantest. Kusjuures ma räägin…
Kultuurisemiootikud Juri Lotman ning Aleksandr Pjatigorski juhivad artiklis „Tekst ja funktsioon” (1970) tähelepanu tõsiasjale, et mitte iga kirjutis pole automaatselt tekst. Olemaks tekst, peab kirjapandu evima veel mingit lisandväärtust, mis annab talle kaalu. Tekst on hierarhiline staatus. Kirjapandu ise saab olla kas lühem või pikem, selgem või segasem – aga ka „rohkem tekst” või „vähem tekst”, sõltuvalt oma materiaalsest ja vaimsest kohast kultuuri väärtussüsteemis. Noil lisandväärtustel on oma tähtsusjärg. Mõnes…
Ibseni „Hedda Gabler” pole mitte proosapõhine draama, mille aluseks on romaan, vaid luulepõhine draama, mille aluseks on tragöödia.
Von Krahli teatri ja Viljandi kultuuriakadeemia teatrikunsti VIII lennu „Hedda Gabler”, autor Henrik Ibsen, lavastaja Māra Ķimele (Riia Uus teater), kunstnik Epp Kubu, valguskunstnik Oliver Kulpsoo. Mängivad Kait Kall, Ott Kartau, Katre Kaseleht, Liis Lindmaa, L oore Martma, Madis Mäeorg, Tõnis Niinemets, Mari Pokinen, Ivo Reinok, Siim Sups, Ragne Veensalu ja Kirsti…
Santayana raamat „Ilutunne. Esteetikateooria visand” (1896) koosneb neljast osast. Esimene ja põhjapanev kannab pealkirja „Ilu loomus”. Sellel rajanevad kõik autori edasised mõttearendused, mis pakuvad üksnes kõrvalist huvi. Meid lahutab tolle raamatu sünnist 113 aastat ning esteetika on vahepeal kogenum kui Santayana omal ajal. Tema „esteetikateooriast” on suuresti saanud esteetika ajalugu. Ta ajab omaaegseid asju („hedonistlikest esteetikuist” räägib ta äratuntavalt tõsiasja taustal, et viis aastat tagasi oli ilmunud Wilde’i „Dorian Gray…
Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.
Funktsionaalsed
Always active
Vajalikud, et te saaksite segamatult portaali eri osade vahel liikuda.
Preferences
The technical storage or access is necessary for the legitimate purpose of storing preferences that are not requested by the subscriber or user.
Statistika
Kasutatakse lehe külastatavuse statistika kogumiseksThe technical storage or access that is used exclusively for anonymous statistical purposes. Without a subpoena, voluntary compliance on the part of your Internet Service Provider, or additional records from a third party, information stored or retrieved for this purpose alone cannot usually be used to identify you.
Marketing
The technical storage or access is required to create user profiles to send advertising, or to track the user on a website or across several websites for similar marketing purposes.
