Madis Kolk

„Leviaatani“ suurus ei seisne pelgalt show mastaapsuses ja sündmusväärtuses, vaid esteetilises plaanis ka selles, kui mitmes katseklaasis seekord paralleelseid reaktsioone korraldati.

Maarja Kangro raamatust ja Urmas Lennuki lavastusest on palju räägitud teemapõhiselt: et sisu on valus, osalt lausa tabuline. Mõnes mõttes haakub see lugu ka Lennuki enda mõneti sentimentaalse loojanatuuriga.

„Ei usu!“ pole üksnes lavaka XXXI lennu lõpp-punkt, vaid ka Von Krahli teatri järjekordse uue loomefaasi avaakord.

Mart Kangro kujundisüsteem on alati pigem keeruline: ta ei ulata publikule kohe abikätt, vaid nõuab kohati arrogantseltki koodi tundmist.

Ene-Liis Semper on koondanud lavastuses „Nüüd võib sellest rääkida“ kõik inimlikud värelused ja korinad arhetüüpseks paratamatuseks.

Lavastus „Klassis“ oma askeetlikus režiis ja stsenograafias jätab igale vaatajale ruumi omaenda koolimälestuste taaselustamiseks.

Kinoteatri „Kohvrile“ on põhjust ette heita süvenematust, esimeste märksõnade õhkuviskamist, lootuses, et küll neist mõni ikka seina külge kleepub.

„Onu Bella tähestikus“ üksnes näidatakse labasust, kuid seda ei mängita läbi ega lahti ning sellele ei pakuta dünaamiliseks vastukaaluks intellektuaalset ja nn kõrget.

Liisa Saaremäeli kontsertlavastuses „Scream Box“ keskendutakse väikesele kõrile, kust saab alguse võimas karje. Laval on ka muusik Florian Wahl, kes nimetab ennast postgeograafiliseks triksteriks.

Günter Grassi poliitilisus toimib ennekõike esteetika varal: tema kujundid pööravad reaalsuse pahupidi ja osutavad hinge pahupoolele, pannes inimese silmitsi oma tajude ja ihadega.

„Küünik“ ebaõnnestus mitte režii ja näitlejamängu, vaid impulsse pärssiva alusmaterjali tõttu.

Erisugused meediumid jäid „… Eetika“ puhul demonstratsioonesinemiseks täitmaks Paavo Piigi dramaturgilisi remarke.

Lauri Lagle lavastuste läbiv hoiak ongi mitte võtta vastu lihtsamat elu: ta otsib materjali, mille vastupanu ületamine protsessina on poeetiline.

Teater ongi suur leping, millel palju punkte ja lepinguosalisi, sh publik, kes nõustub vaikiva lepinguga võtma omaks teatritinglikkuse ja tegema näo, et usub loodud maailma ja saab sellest osa.

Kuna lavastuse „Issanda loomaaed“ kontseptsioon on ühtaegu ambitsioonikas ja seejuures rabe, on raske öelda, kas lavastaja täitis enda seatud eesmärgi ja sai soovitud vastused.

Lauri Lagle lavastus loob konteksti, kus saame küll teise inimese ära kuulata, kuid seejuures ka provotseerida teda asetuma rolli, kus tahame teda ise näha.

Hendrik Toompere lavastusele „Kasvatushoone“ ei ole midagi ette heita: grotesk nii kontseptsioonis kui ka mänguvõtmes on teostatud meisterlikult.

Raveli lühiteoste kassett „Ravel:Ravel“ koosneb lüürilisest ooperifantaasiast „Laps ja lummutised“ ning tantsulavastusest „Hane-ema“.

„Stseenid ühest abielust“ lavastustervikul näib puuduvat kontseptuaalne režiiline raam, põhjendus, miks ja milliste rõhuasetustega see (vana) lugu just nüüd on uuesti lavastatud.

Merle Karusoo on määratlenud selle kaheköitelise raamatu „subjektiivse dokumentaariumina“, rõhutades eessõnas, et see teos väljendab ennekõike tema võlga oma õpetaja Voldemar Panso ees.

Von Krahli teatri „Aed“ on võtnud teemaks vastuolud, kuid lavastuses endas ei ole ühtki vastuolu – need on juba ette tühistatud.