Madis Kolk

Ehk tulevad praegusel kriisiajal nähtavale tühjad mullid ja hakkame vaikselt mõistma, et oleme tegelenud ainult lisaväärtustega ja põhiväärtused unustanud.

Unistused ja mõtterännakud viivad tegelased nii minevikku kui ka tulevikku, kusjuures alati ei tarvitse minevikumeenutus olla olevikuenergiat kulutav klammerduv anakronism.

„Kauka jumala“ peategelase rahakohver on nagu välialtar, kus rahariitusi hingestab vaimulik rahvalaul „Mu süda, ärka üles“, mille saatel on õigus end kohvripeeglist vaadata vaid Märdil.

„Jaik“ on kõige muu kõrval tsitaadirohke retrospektiiv nii Von Krahli teatri ajaloole kui ka kogu kultuuriloole.

Kui „Abieluettepanek“ on katse sõnastada Tšehhovi positiivne programm (tees) ja „Karu“ see tühistada (antitees), siis „Armastan tuura“ on süntees, kus Tšehhovi vastuolud tuuakse kogu tervikus lavale.

Tuleb tunnustada Nukuteatrit, kes pole lavastuse „Momo“ õnnestumise nimel vahenditesse panustamisega kokku hoidnud. On näha, et lavastaja pole pidanud töötama põlve otsas.

Ibseni „Nukumaja“ oli oma sünnihetkel revolutsiooniline feministlik manifest, küllap oleks käepärane seda sõnumit tänapäeval lihtsalt võimendada, kuid Mehis Pihla lavastuses otsitakse inimlikke läbielamishetki.

Ebaõnnestujaks on kunstnik, aga õnnestujaks alati organisatsioon. See on loomemajanduslik hoiak, kus võib aga tähelepanuta jääda kunst ja kunstnik ise.

„Oomen“ pole programmiline tulevikumanifest, kuid vihjena võib võtta tegijate endi performatiivset tegu – ehk ongi kunst see fenomen, mis viib meid edasi?

Eili Neuhaus on kõik eelmängud ja sissejuhatused suureks lavastanud: muusika algab, kõlavad esimesed taktid, võetakse sisse tantsupoos, kuid sellele järgneb ainult loobumist rõhutav keerutus.

Näitlejad moodustavad tugeva ansambli, saades igaüks – kes tuntud headuses, kes seni tundmata küljest – ka pisut soleerida.

„Vene unenägude“ monolooge ühendavaks märksõnaks on palju kasutatud, kuid defineerimatu „vene hing“, millele lavastus on andnud veelgi metafüüsilisema mõõtme.

Lavastuses „Loodusjõud“ esitletud infoühiskonna inimesed on kodutud.

Tiit Palu on loonud „Medeias“ tragöödiale helistiku, mille peale, usun, aplodeerivad Elysioni väljadel nii Euripides kui ka Platon.

Ehkki „Lendas üle käopesas“ ei lähtuta selgelt sõnastatud välisest kontseptsioonist, joonistatakse selles need alusteoses kujutatud võimu-, hulluse- ja võitlusemehhanismid välja just tegelaspsühholoogia kaudu.

Vanemuise „Laineid murdes“ toimib kontseptuaalselt uksetragöödiana: kiriku­uks lahti, naised välja, vääritud kadunukesed pastori volitusel (!?) põrgusse jne.