Suhtlen kõigiga siledalt, sujuvalt, tõrgeteta. Väga mõnus. Ometi on nad teised inimesed, mu ümber on teised asjad. Nad ei tee alati seda ja nii nagu ma tahan, vaid nad tõrguvad, ajavad vastu. Ja mina ei tee alati seda ja nii nagu nemad tahavad, vaid tõrgun, ajan sõrad vastu. Nõnda viib sile suhtlus vältimatult torgeteni. Sina torkad mulle vastu, mina sinule. See annab märku sellest, et me oleme eri olendid.
Ma tean,…
Me saame maailmas eritleda lineaarset põhjuslikkust. Üks snuukrikuul põrkab vastu teist ja paneb ta liikuma. Me saame teise kuuli liikumise (tagajärje) välja arvutada põhjuse teatud tingimuste järgi: kuulide mass, elastsus, esimese kuuli liikumise kiirus ja kokkupõrke nurk, hõõrdejõud. Neid tingimusi pole kuigi palju. Kindel põhjus annab kindla tagajärje.
Kuid selliseid põhjuslikkuse jadasid on arvutul hulgal, nii et varem või hiljem me näeme, kuidas erisugused mõjud ja seosed kombineeruvad niimoodi, et väike…
Ma olen täiesti vaba. Teen mis tahan. Katsugu keegi tulla mölisema ja mulle ettekirjutusi tegema!
Kui aga lähemalt uurida neid minu vabasid tegusid, siis on kerge näidata, kuidas nad on ära määratud mitmesugustest teguritest. Vabatahtlikult jõin hommikul kohvi. Kuid selle taga on bioloogilise tasandi vajaduseks saanud himu kohvi järele. Minu kohvijoomine ei sõltu minu vabast ja suveräänsest otsusest, vaid seda pani mind tegema too himu, mis oli enne otsust ning tegelikult…
Ma pöördusin, virgusin, ma sain ilmutuse, Vaim kutsus mind. Ühesõnaga, ma leidsin Jumala. Mul on absoluut, teispoolsus, nähtamatu maailm, transtsendents.
Kuid ma sain selle teatud kujul, teatud ajal, teatud kohas. Kui ma nüüd teistele teatan ja kuulutan seda sündmust, siis toimub see samuti teatud kujul, ajal ja kohas. Mul on ainult relatiivne, siinpoolsus, nähtav maailm, immanents.
Jumal on täiesti teine, põhimõtteliselt teispoolne, transtsendentne, kättesaamatu ja loodimatu. Ma ei või teada, kas mitte…
Olemise ja tunnetuse vormid arenevad dialektiliselt. Nagu oleme varem korduvalt näinud: on olemise vorm ning on miski, mis sellele vastu paneb, seda eitab, ründab ehk kõige üldisemalt, mis tekitab sellele esimesele olemise vormile probleemi. Ta tõmmatakse välja oma vahetust enesesolust ja on sunnitud mingil moel lõimima seda teist olemise vormi. Sellega ta liigub dialektiliselt kõrgemale tasandile, kus teine pole lihtsalt tema suhtes väline, vaid on sisemine. Nüüd see uus ja…
Mul on õigus ja sina oled süüdi. Mul on täiesti õigus ja mul pole mingit süüd. Sinul lasub kogu süü, aga õigust pole sul kröömikestki. Sellisena aga mu õigus haihtuks. Sest mul on õigus ikkagi ainult seoses sinuga, kes sa süüdi oled. Süüdlus on lahutamatu osa mu õigusest. Ilma selleta poleks ma üldse teadlikki, et ma olen õige või et mul on õigus, vaid ma lihtsalt oleksin. Kui aga mul…
Olen kosmopoliit. Igal pool olen nagu kodus. Lahkun kahjatsemata, saabun ükskõikselt. Mul pole kahju kuskilt lahkuda ning mul on ükskõik, kuhu välja jõuan. Ometi olen pärit mingist kindlast kohast. Mul on sünnikoht, lapsepõlvemaa, koolikant. Ma ei saa eirata seda, et mul on eriline side mingite kohtadega ehk et ma olen kolklik.
Olen kolklik. Mu kodu on just minu koduümbrus. Lahkun sealt vastutahtsi, naasen sinna rõõmuga. Eemal olles igatsen ta järele. Mu…
Graham Parkes: „Arenenud maailm peab drastiliselt vähendama energia ja kaupade tarbimist. Seejuures tuleb piirata üüratut priiskamist energia, toiduainete, joogivee ja tarbekaupadega.“
Ma olen andekas. Ilma pingutamata kõik laabub, tuleb hästi välja, õnnestub. Haaran lennult, teostan mängeldes. Olen avatud, klapin hästi mitmesuguste asjade, olendite, olukordadega. Jooksen väledalt. Tööriistad hakkavad hästi kätte. Oskan inimestega suhelda. Mul on lauluhäält. Võõrkeele sõnad jäävad iseenesest meelde ja väga kiiresti hakkan selles keeles rääkima, lugema, kirjutama. Niipea kui valemit mulle tutvustatakse, saan kohe aru; oskan ise leida uusi seoseid ja leiutada uusi valemeid. Mõistan teiste tundeid ja…
Millal ma olen? Muidugi praegu, just nüüd, sel hetkel. Lähemalt vaadates aga ei ole ma kunagi praegu, vaid mingis muus ajas. Ma alati kas paiskun „ettepoole“, s.o tulevikku, või olen tõmmatud „tahapoole“, s.o minevikku, või tulen tagasi praeguse juurde. Praegust ei ole mul kunagi juba algselt käes, vaid ma saan ta taas, tagasi, uuesti. Minu algne lähtekoht on hoopis „mujal“, teises ajas.
Niisiis selgub, et ma pole mitte praegu ja nüüd,…
Ma olen siin. Puhtalt siin, eikuskil mujal. Sellisena aga puudub siin’il igasugune määrang, ta tühistub. Siin’i, mis pole kokkupuutes mingi seal’iga, pole olemas. Puhas „siin“ on abstraktsioon.
Ehk olen siis seal? Puhtalt ja ainult seal aga ma ka muidugi olla ei saa. See jääks täiesti ebamääraseks; see hajuks. Sel puuduks igasugune tähendus: eks mõistan ma sealset ikka oma siinse mätta otsast. Ka puhas „seal“ on abstraktsioon.
Nii et kui ma olen siin,…
Praegu ma kirjutan seda juttu siin. Liigendan siin mõtteid, juhin mõttehoogu, sulatan üles mõtlemise ja olemise tardumusi, liigun iseenda ja maailma sulaolekusse, elan intensiivsemalt ja ehtsamalt.
Kuid kas ei peaks ma hoopis lapsega rääkima? Sõbrale helistama? Trenni tegema? Raamatut lugema? Tantsima? Puulusikat voolima? Mediteerima? Arvuti taga istudes ja siinset lugu kirjutades jään ühekülgseks. Ma pean end mitmekülgsemalt arendama, maailmaga rohkematel viisidel lävima.
Kuid kas see tähendab siis, et ma ei saagi ühegi…
Olen ennasttäis. Ma olen kõige-kõige. Üle kõigi. Etem, parem. Ma olen nii ennasttäis, et hõlman lisaks omaenda kehale ka oma lähiruumi ja asju selles. Minu valmistatud puulusikas ja minu keevitatud taburet on võrratud, tippude tipp. See minu tekst siin on kõikse parem maailmas. Minu eluase on kõige oivalisem. Minu lapsed on kõige tublimad, ilusamad, targemad – üle kõige ja kõigi. Vähe sellest. Minu linn on kõige parem maamuna peal. Ükski…
Teen plaane tulevikuks. Mõned olulised asjad saavad siis olema teistmoodi. Sel teisel ajal on asjad enamasti paremini. Mõnikord, nt ettenähtava kuluga haiguse puhul, võivad asjad üldiselt olla ka minu jaoks halvemini, aga planeerides saan ma ikkagi sättida neid võimalikult paremini. Minu kujutluses on teine aeg, maailm mingil järgmisel ajamomendil.
Kuid kuna ma neid plaane teen oma praegustest huvidest ja soovidest lähtudes, siis tegelikult on see tulevik mu oleviku näo järgi. Toda…
Minevikku kujutledes või kujutades pöördume tagasi varem olnu poole, teise aja poole, kus olid mingil määral teistsugused asjad, teistsugused toimijad ning teistsugused suhted toimijate vahel ning toimijatel asjade ja oma ümbrusega. Minevik meenutab ennast meile juba meie ümber leiduvate asjade, hoonete, kujundatud maastikega. Kui ma istun raamatukogutoas, siis enamik mulle näha olevatest asjadest pole tekkinud praegu, vaid on olnud juba enne olemas – isegi puud, keda ma läbi akna näen.
Teisest…
Ma olen sinuga tülis. Sina reageerid selle peale mingil moel. Kõik mu sõnad ja teod peavad olema täpselt suunatud sellele, mida sa vastu ütled ja teed. Minu sõnad ja teod peavad sinu omadega hästi sobima, et ma saaksin sinuga hästi tülitseda.
See tähendab, et konflikt läheb üle koostööks või õigemini, et konflikt juba eeldabki väga suurt annust koostööd. Üksi ei saa tülitseda (või siis võtad iseenda teiseks ja jageled sisedialoogis või…
Ma ei saa oma sügavaimat elu mõtet teada, sest ma ise kõige täiega kehastan seda mõtet. Kui ma saaksin elu mõtet teada, siis ma oleksin juba väljaspool elu mõtet ja see elu mõte poleks sügavaim elu mõte.
Ometi pole ma ju ka väljaspool oma sügavaimat elu mõtet, sest ma just nimelt kogu oma elamisega kehastan seda. Iga mu tegu ja mõte väljendab mingil kombel mu sügavaimat elu ja elu mõtet. Sealhulgas…
Igal olendil on nii ise- kui ka kasutusväärtus. Ühest küljest on iga olend enesega suhestatud, olgu või väga rudimentaarselt. Selle varal ta ongi see mingi sidususega ehk mingil moel lõimitud olend, mis ta on. Ta püsib koos, hoiab end. See on ka võrratu väärtus, sest see enese-suhe on igasuguse muu väärtustamise alus ja eeldus.
Sellest tulenevalt suhestub ta ümbrusega teatud moel, teatud sihis. See tähendab, et ta kasutab teisi mingil moel…
Tahan olla mõnusasti ja mugavalt. Nii, et miski ei sega ega häiri. Kuid see tahtmine ise juba eeldab pingutust. Selles on võrdlus praeguse mittemõnusa ja loodetava mõnusa vahel, millele lisandub soov liikuda ühest teise ning selleks nõutav pingutus. Või siis võrdlus praeguse mõnusa ja ähvardava mittemõnusa vahel, pluss soov jääda esimesse ja vältida teist. Mõnulemine nõuab tugevasti pingutamist. Pingutamine on mugavasse äraolemisse sisse kirjutatud: olgu millenagi, millesse peab jõudma, või…
Praegune süsteem on korrumpeerunud. See on talumatu ja seda tuleb puhastada. Tuleb juhinduda õigetest ideedest ja neid tarmukalt ellu viia. Niimoodi saavutame puhtama, selgema, õigema ühiskonna. Kui õige idee fanaatikud võimule saavad, siis nad eelistavad neid, kes viivad ellu õiget ideed, või kes vähemasti suusõnal õiget ideed toetavad. See tähendab, et korruptsioon muutub mitu korda rängemaks kui enne.
Nii et korruptsioon sünnitab fanatismi ja fanatism korruptsiooni. Kui ühiskondlik tegutsemine on nii…
Puutudes kokku meeldiva inimesega tahame olla temaga aina rohkem ja rohkemas koos. Kui tema tunneb samamoodi, siis võimegi hakata koos elama, saada elukaaslasteks, astuda abiellugi, nii et teine on meil elus kaaslane ja me pakume teineteisele abi. Nõue olla koos aina rohkem ja rohkemas seab meid mõlemaid tohutu pinge alla: see nõuaks justkui, et teine sobib meiega kõikides mõõtmetes: seksuaalses, intellektuaalses, emotsionaalses, sotsiaalses; et me naudime koos samu asju: looduses…
On kaks levinud ettekujutust geeniusest. Domineeriva kujutluse järgi on geenius täiesti suveräänne ja sõltumatu ning võtab kõik iseenda seest, täiesti seletamatul kombel. Teistsuguse, kuid samuti üksjagu levinud ettekujutuse järgi pole geeniusel enda sees midagi, vaid ta saab kõik väljast ning lihtsalt paneb kokku, ehkki taas seletamatul kombel. Seletamatus, ootamatus, erakordsus näibki olevat mõlema mudeli puhul geeniuse üks põhitunnus.
Kuid kui geenius võtab kõik enda seest, siis ta allub sellele, mis tema…
Peame uurima eesti kultuuri. Kuidas seda teha? Tuleb uurida Eesti ajalugu, eesti kirjandust, kunsti, muusikat, demograafiat, ühiskonda, filosoofiat jne. Aga mis need on? Ütleme, et laias laastus on see kõik, mida on tehtud Eestis või mida on teinud eestlased.
Mis on Eesti? Eesti on Euroopas Läänemere-äärne piirkond, mida meri ühendab Soome ja Rootsiga ning veel teistegi maadega, ning maismaa Venemaa ja Lätiga ning nende kaudu veel teistegi maadega. Eesti on ühest…
Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.
Funktsionaalsed
Always active
Vajalikud, et te saaksite segamatult portaali eri osade vahel liikuda.
Preferences
The technical storage or access is necessary for the legitimate purpose of storing preferences that are not requested by the subscriber or user.
Statistika
Kasutatakse lehe külastatavuse statistika kogumiseksThe technical storage or access that is used exclusively for anonymous statistical purposes. Without a subpoena, voluntary compliance on the part of your Internet Service Provider, or additional records from a third party, information stored or retrieved for this purpose alone cannot usually be used to identify you.
Marketing
The technical storage or access is required to create user profiles to send advertising, or to track the user on a website or across several websites for similar marketing purposes.