Maris Peters

Uku Uusbergi „Nagu teile meeldib“ on elurõõmus ja lustlik lavastus, kus julgelt naerdakse näidendi teksti puuduste üle ja visatakse vimkasid kus aga võimalik.

Tallinna Linnateatri „Learis“ on Shakespeare’i näidend kenasti olemas, kohati puhastatud ja otsekohesema sõnumiga, seega Andres Noormetsa kastmes, mis on vähendanud ehk siin-seal ambivalentsust.

Nagu hea komöödia ikka, on ka „Kaheteistkümnes öö“ tempokas ja paljuski isemängiv. Kiired ja koomilistest detailidest pakatavad stseenid vahelduvad rahulikumate ja mõtlikumatega.

Lembit Petersoni lavastatud Shakespeare’i „Mõõt mõõdu vastu“ on pungil tõsisemast mõtlemisainest ja ka ohtrast koomikast.

Ei „Romeo ja Julia“ kujundus ega laval toimuv tekita arusaama, et lahatakse tänapäeval aktuaalset, laia kõlapinnaga probleemi.

Vanemuise trupil on olnud silmanähtavalt lõbus „Tõrksa taltsutust“ teha: entusiasm ja lust kiirgab saali, mängitakse publikusse ja publikuga.

„Suveöö unenäo“ lavastaja seekordne keskne teema on olnud armastus ning loomulikult keerlevad tegevusliinid armastuse ja selle teel ette tulevate karide ümber.

Draamateatri „Armunud Shakespeare“ on meeleolukas ja oma pretensioonituses Shakespeare’i aasta kokkuvõtteks pretensioonikas ettevõtmine.

Tallinna Linnateatri „Suveöö unenägu“ on nähtuist kõige suurejoonelisem, aga ka kõige külmem ja steriilsem, distantseeritum, isegi ebasõbralik.

XXVII lennu „Tormi” suurim häda on üheplaanilisus, Shakespeare’i näidendi nüansside ja mitmekihilisuse puudumine. Kaotsi on läinud hulk poeetilisust, sügavust ja rikkust.