$menuu_nimi: Telli_menuu $submenu_hover: $submenu_direction: vertical
$menuu_nimi: Ulemine_menuu $submenu_hover: $submenu_direction: horizontal
$menuu_nimi: Ulemine_paremal $submenu_hover: $submenu_direction: horizontal
Lauri Vasara hääles võis kuulda allasurutud hirmu võbinaid, mida ta poetas oskuslikult kuulajaile n-ö ridade vahelt lugemiseks.
Kontserdisarjas „Duod“ flöödi paaripanek teiste (enamasti) soolopillidega on tänuväärt algatus, mis juhatab avastama nüüdismuusika vähem tuttavaid nurgataguseid.
Kas alaline mässaja Maria Faust on nüüd siis sedavõrd etableerunud, et tema muusikast tehakse juba retrospektiivseid kontserdikavu?
Tänavusel „Jõulujazzil“ sai kogeda oskuslikku stiilide sulatamist, aga ka teatraalsust, matkimist ja illusiooni loomist.
Festivali Tallinna osa kulminatsiooniks jäi ERSO õhtu, kus toodi esiettekandele Elis Halliku sümfoonia „Phos“ ja Monika Mattieseni „Ariadne aus Neanderthal“.
Neljandal „Accordionfestil“ kõlas nii eesti heliloojate esiettekandeid kui ka põnevaid transkriptsioone maailmaklassikast.
Ühe musitseerimises osalejana oli TUMA kampa võtnud elektri ning suurem osa esitatud teostest pärines Hugo Morales Murguia sulest.
Ürituste korraldajad võiksid usaldada, et muusika jääb muusikaks ka siis, kui seda mängitakse teistsuguse esituskoosseisuga.
Ekke Västrik ei usu, et on olemas punkt, kus võib öelda, et enne ei olnud muusika ja nüüd on.
Syntax Ensemble’i ja Tallinna Uue Muusika Ansambli ühiskontsert meenutas sportlikku sõpruskohtumist, kus tehti justkui üksteisele viisakusest vastastikku kummardusi.
Kuidas, kas ja miks saab või peaks bigbänd midagi soomeugrilikku või eestilikku esindama, jääb mõistatuseks.
Tähelepanu on nii esineja kui ka kuulaja kõige hinnalisem ressurss, mille väärtus jagamise puhul kahjuks väheneb.
Kuigi Grünbergi „Om“ ei ole otseselt meditatsioonimuusika ega mõeldud sihipäraselt meele või hinge tervendamiseks, juhib see kuulaja sügavamale enesesse vaatama.
Nii mõnigi „Tuja“ ansamblite liikmetest spontaanselt moodustatud kooslus kõlas stiili poolest justkui möödunud sajandi 1950-1960. aastatest pärit bänd – ja see pole mitte etteheide, vaid kompliment.
Immo Mihkelson: „Anne fenomenaalne jõud on kestnud raugematult aastakümneid. Ikka on mingid tõusud ja mõõnad, aga mitte Annel – tema on kogu aeg rühkinud meeletu jõuga edasi.“
Duke Ellingtoni sümfooniliste teoste faktuur on detailirohke ja värvikas, tulvil mikrosündmusi, mis kordamööda kuulaja tähelepanu eest võitlevad.
Enne pandeemiat jõudsalt pooleteise nädala peale laotunud festival oli nüüd pisut lühem ja mahtus pealinnas kaheksa päeva sisse.
Kaugele üle džässi piiride laienenud „Jõulujazzi“ festivali keskel raputas publiku tardumusest üles aktivistist mässaja ja kitarrist Marc Ribot.
„Müriaadfesti“ avaõhtul meenutati kevadel meie hulgast lahkunud Ester Mägit, kel paari kuu pärast oleks kätte jõudnud kahe nulliga lõppev aukartustäratav iga.
Jaak Sooäär: „Eestis on läbi aegade olnud suhteliselt vähe džäss- või üldse rütmimuusikuid, kellest omakorda väga vähesed on saanud õpetajakoolitust.“
Raivo ja Ramuel Tafenau eestvedamisel kesksuvises Haapsalus esimest korda toimunud „Taff:fest“ õnnestus igati ja rõõmustas publikut.
Kui kuulatud lauljate veebisessioonid professionaalsuse, sisukuse ja muusikalise taseme järgi pingeritta seada, oleksid Kadri Voorand ja Kurt Elling esimeste seas.
„Jõulujazzi“ kavas leidus küllaga kontserte, mis toetusid kindlalt omamaisele või laiemalt levinud lääne traditsioonile.
Tänavust „Jazzkaart“ sobib nimetada džässi ja maailmamuusika festivaliks.
Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.