-
Joppenpuhh, aga millega siis kultuuriajakirjandus tegelema peaks, kui ennekõike mitte eesti kultuuriga? Ning loomulikult – või paratamatult? – ei toimu tegelemine vaakumis, vaid siingi avalduvad ühiskonna üldised suundumused. Rääkimata väiksematest mõjutajatest – kaader ja tuuled toimetuses ning vaba ruumi maht reklaamide vahel –, mis tuleb jagada hetketeemade uudisväärtuse järgi kino, teatri, muusika, kirjanduse ja kunsti vahel.
Pean kas tegija, kajastaja või tarbijana kultuurielus kaasalöömist mitu korda patriootlikumaks tegevuseks kui internetis vigases…
-
Ma ei salga, et olen oma ajastu lapsena lootusetu postmodernist. Mul puudub muusikamaitse sõna klassikalises, inimest žanripõhiselt lahterdavas tähenduses. Mu ellusuhtumist on suurel määral mõjutanud Clash, punkrokkbändina alustanud ühiskonnakriitilise sõnumiga nelik, kes jäi selleks ka siis, kui eksperimenteeris reggae, disko, hiphopi ja maailmamuusikaga. Läbiv joon, ausus ning austus enda ja oma üdi ehk põhjuste vastu, miks sa üldse oled see, kes oled, ja teed midagi, peab säilima, muus osas olgu…
-
Mulle ei meeldi sõna „alternatiiv“ ega „indie“. Mida aeg edasi, seda vähem on jutuks teistsugused eelistused ning niipidi sisemisest vajadusest oma isikupära väljendamine. Võrreldes kümne aasta tagusega on nii mõnigi omal ajal muusikalise veidrusena arvel olnud nähtus saanud nurkadest tunda lihvimist, ümber kena kesta ja teinekord ka lehvi peale. Nagu tubli väike oktoobrilaps, kes oma viksis viisakuses kõigile eeskujuks seatakse.
Kunagi tegutses New Yorgis säärane antifolk punt…
-
1.
Tuleviku värv sõltub parasjagu toimuvast ning selle mõjust hetkemeeleolule. Kultuuriajakirjandust tehakse meil igale maitsele. Mahult nii, et tapab, mis on hea ja halb korraga: rohkem asju saab mingilgi kujul vähemalt kusagil kroonikareal kajastatud, kuid seda raskem on kilde taga ajada, et endale suur pilt kokku kleepida.
Mulle tundub, et kultuur on meile vaid formaalselt oluline. See peab olemas olema, muidu pole me tõsiseltvõetavad, kuid meie igapäevaelus pole…
-
Lugenud Marko Lõhmuse arvamuslugu „… ja kuhu kaob raha ehk Punk on oluline“, tahan punklaulupeo riikliku toetamise kaitseks veidi sõna võtta.
Kultuuriministeerium eraldas sellele 10 000 eurot. Lõhmus toob paralleeli: „Sama suure ehk 10 000-eurose toetusega peab Villu Veski korraldama Muhus nii XIX festivali „Juu jääb“ kui ka üle poole aasta klassika- ja jazzikontserte Kuressaares.“ Argumenteerides, et pungiideoloogia on võimuvastane, jätkab ta: „Kui nüüd tõesti Rakvere punklaulupidu…