$menuu_nimi: Telli_menuu $submenu_hover: $submenu_direction: vertical
$menuu_nimi: Ulemine_menuu $submenu_hover: $submenu_direction: horizontal
$menuu_nimi: Ulemine_paremal $submenu_hover: $submenu_direction: horizontal
Juhan Kuus on oma fotodel tabanud midagi olemuslikku ühtlasi tõestades, miks meil üldse dokumentaalfotograafiat vaja on.
Näitusel käsitletav lugu on sama suur kui elu ise. Ei suurem ega väiksem. Küsimus on vaid selles, kelle elust käib jutt.
Fotografiska László Moholy-Nagy näitusel on midagi, mida peaks iga fotograafiast huvitatud inimene kas või kord elus nägema.
Fotografiska erinäitusel on kõik nii, nagu lootsin: ei ole kampaaniat, rõhk on inimestel. Kõige tähtsam on, et vaataja saab seal tutvuda iseendaga.
Vaataja ette on laotatud mitte ainult Frank Ockenfelsi maailm, vaid ka arenguprotsess ja töömeetodid. Saame aimu, kuidas ideed on läbi aastate arenenud.
Ukraina sõda dokumenteerivat fotonäitust peab nägema. Eriti sellepärast, et osata kajastada enda ümber toimuvat nii, et vaataja oleks osaline inimese, mitte kinopublikuna.
Positiivi galeriis tasub aega varuda, sest sealne fotode ja tekstide vestlus on seda väärt, et sellest osa võtta. Kui ise ei taha sõna sekka öelda, võib kuulata, mida räägivad teised.
Juhan Kuusi dokfoto keskus on teinud midagi peaaegu võimatut: on antud imeline ülevaade viie suure fotograafi loomingust ja toodud sealjuures esile nende tähtsus fotograafiaajaloos.
DeStudio uued teosed on puhtad ja korralikud, midagi on ajas kaduma läinud. Kuid salakaval tuluke osaliste silmis reedab, et soliidse pealiskesta all hõõguvad ikka veel söed.
Annika Haas on andnud sõna portreteeritavaile ja nood on saanud ennast näidata. Portree pole vaid ilupilt, selles peab olema natukene rohkem kui killuke portreteeritavat.
Võrdsetest mängureeglitest alguse saanud Mari Saarepera ja Tauri Mae ühistöö sai lõppkuju siis, kui üks osaline oli reegleid rikkunud. Ebavõrdne mäng andis intrigeeriva tulemuse.
Raul Kelleri mõte tuua oma tööd vaatajani ka eriolukorra tingimustes näitab hästi ära, kuidas töötab kunstniku aju siis, kui kuidagi ei saa, aga kuidagi ikka peab saama.
Anders Peterseni „Lehmitzi värvides“ on vaataja ette laotatud loome- ja valikuprotsess, taust ja töömeetodid. See aitab mõista, kui palju tuleb panustada, et teha üks korralik portreeseeria.
Praegust Fotografiska näituste valikut saab soojalt kõigile soovitada. Eriti tasub mõelda selle üle, kas ühe foto tegemine on ikka kerge.
Eva Labotkin on teinud näituse, mille külastamine võiks olla igale fotokunstnikule kohustuslik. On omaette oskus reeglitele vilistada ja siiski saavutada reeglipärane tulemus.
„Väljavaade“ annab suurepärase ülevaate Eesti tänavafotograafia arengust viimase nelja aastakümne jooksul. Mis saab sellest žanrist aga isikuandmete kaitse seaduse valguses?
Tom of Finlandi näitusel ei ole ainult kunstniku haruldased fotod, külastaja saab ekskursi tollasesse geimaailma ning boonusena ka reisi moemaailma.
Liina Siibi Hobusepea näitus on arusaadav eesti publikule, aga see läheb korda ka ükskõik millisest rahvusest fotokunstnikule.
Alison Jacksoni näitus on Eestile hädavajalik, sest vaataja muutmisega näituse osaks osutatakse tema mõjutatusele.
Robert Doisneau’ näitus on suurepärane pilguheit romantilisse Pariisi, kuid suudab pakkuda huvi ka professionaalidele ning tõstatab küsimusi tänavafotograafia võimalikkusest reguleeritud maailmas.
Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.