Martin Buschmann

Juhan Kuus on oma fotodel tabanud midagi olemuslikku ühtlasi tõestades, miks meil üldse dokumentaalfotograafiat vaja on.

Näitusel käsitletav lugu on sama suur kui elu ise. Ei suurem ega väiksem. Küsimus on vaid selles, kelle elust käib jutt.

Fotografiska László Moholy-Nagy näitusel on midagi, mida peaks iga fotograafiast huvitatud inimene kas või kord elus nägema.

Fotografiska erinäitusel on kõik nii, nagu lootsin: ei ole kampaaniat, rõhk on inimestel. Kõige tähtsam on, et vaataja saab seal tutvuda iseendaga.

Vaataja ette on laotatud mitte ainult Frank Ockenfelsi maailm, vaid ka arenguprotsess ja töömeetodid. Saame aimu, kuidas ideed on läbi aastate arenenud.

Ukraina sõda dokumenteerivat fotonäitust peab nägema. Eriti sellepärast, et osata kajastada enda ümber toimuvat nii, et vaataja oleks osaline inimese, mitte kinopublikuna.

Positiivi galeriis tasub aega varuda, sest sealne fotode ja tekstide vestlus on seda väärt, et sellest osa võtta. Kui ise ei taha sõna sekka öelda, võib kuulata, mida räägivad teised.

Juhan Kuusi dokfoto keskus on teinud midagi peaaegu võimatut: on antud imeline ülevaade viie suure fotograafi loomingust ja toodud sealjuures esile nende tähtsus fotograafiaajaloos.

DeStudio uued teosed on puhtad ja korralikud, midagi on ajas kaduma läinud. Kuid salakaval tuluke osaliste silmis reedab, et soliidse pealiskesta all hõõguvad ikka veel söed.

Annika Haas on andnud sõna portreteeritavaile ja nood on saanud ennast näidata. Portree pole vaid ilupilt, selles peab olema natukene rohkem kui killuke portreteeritavat.

Võrdsetest mängureeglitest alguse saanud Mari Saarepera ja Tauri Mae ühistöö sai lõppkuju siis, kui üks osaline oli reegleid rikkunud. Ebavõrdne mäng andis intrigeeriva tulemuse.

Raul Kelleri mõte tuua oma tööd vaatajani ka eriolukorra tingimustes näitab hästi ära, kuidas töötab kunstniku aju siis, kui kuidagi ei saa, aga kuidagi ikka peab saama.

Anders Peterseni „Lehmitzi värvides“ on vaataja ette laotatud loome- ja valikuprotsess, taust ja töömeetodid. See aitab mõista, kui palju tuleb panustada, et teha üks korralik portreeseeria.

Eva Labotkin on teinud näituse, mille külastamine võiks olla igale fotokunstnikule kohustuslik. On omaette oskus reeglitele vilistada ja siiski saavutada reeglipärane tulemus.

Liina Siibi Hobusepea näitus on arusaadav eesti publikule, aga see läheb korda ka ükskõik millisest rahvusest fotokunstnikule.