Üks, üheksa. Rubriigid tulevad ja lähevad – küsimused jäävad. See on hea, sest kellelgi ei tohiks olla võimalust mõnda teemat monopoliseerida. Ma ei saa väita, et mul alustades igasugused poliitilised motiivid puudusid, aga ruuporina monoloogi pidamine polnud kindlasti „ÜKT“ eesmärk. Õnneks seadsin lati endale üksjagu madalale, lootes, et see, mida etenduskunstide ühisauhinna puhul üldse hinnata võiks, saab aasta jooksul „vähemalt veidi selgemaks“.1 Üheksa sissekannet hiljem jahun aga ikka veel selle…
Identiteedivõitluse ootuspärane kaasnäht on seegi, et mõnedele üldmõistetele, millel tavapruugis pole tegelikult võimu kehtestavat tähendust, antakse see n-ö tagaselja. Etenduskunsti autonoomia otsinguil tajutakse näiteks sõna „teater“ üha kammitsevamana, „sõnateatri“ sünonüümina, mis surub peale ühe etenduskunstide liigi vaatenurka. Teoreetiliselt on see huvitav mõttekäik, aga kui välistav tähendusloome hakkab omakorda võimu kehtestama – kui seda sõna kasutad, ei kuulu sa meie hulka! –, siis katkeb dialoog nii kaasteeliste kui ka mõttelooga.
Olen seda pattu…
„Jaik“ pole kunagi pidanudki olema film. Pigem on tegemist teleteatriga, kus esituskanalile vaatamata põhimeediumi väljendusvahendeid ei väldita ega peidetagi.
Uue hooaja alul on paslik seni tehtule tagasi vaadata. Olen pusinud mõiste „etenduskunst“ kallal terve selle aasta, seega peaks praeguseks olema midagi ka ette näidata.
Mõnes asjas olengi iseendaga kokkuleppele jõudnud, näiteks selles, et „etenduskunstid“ on katusmõiste ja „etenduskunst“ liiginimetus (samal eristusastmel nagu „sõnateater“). Järelikult on igati õigustatud anda edaspidi etenduskunstide ühisauhinna asemel välja etenduskunsti aastaauhinda, sest liigi omaväärtus on meediumide põimimisest olulisem.
Samuti on võimalikud lavastused, mis kuuluvad korraga mitme liigi…
Olen üle suve kummitusena kaasas kandnud Kertu Moppeli lavastuse „Rahvavaenlane“ (Eesti Draamateater) avastseeni.
Lavale tuleb naine. Ta askeldab veidi ja võtab siis kätte noolepüstoli, millega sihib kummutil seisvat objekti. Esimene nool läheb lendu, kuid ei taba. Nii juhtub ka teise ja kolmanda püstoli salves oleva noolega. Ehk ei peagi tabama, sest kuigi naine sihib, on ta seejuures üksjagu ükskõikne. Nii jalutab ta ka rahulikult ruumi teise seina ääres oleva kummutini, et…
Kuigi Eesti Teatriliidu kokku kutsutud auhindade töörühma aruanne* avaldati just enne jaanipäeva, ei tähenda see sugugi, et loodetaksegi suviselt loiule reaktsioonile. Otse vastupidi: töörühma esitatud üheksa ettepanekut vajavad hädasti kommentaare, vastu- ja pooltväiteid – eriti neilt, kes muutusi on nõudnud.
Jah, töörühma koosseis (erialaliitude ja -ühenduste esindajad) on tinginud ka järelduste ettevaatlikkuse, kuid ilmselt oskab igaüks aruandest välja lugeda, milliste teemade puhul kellel oma territooriumi kaitsmise instinkt on välja löönud. Siin…
Nukuteatris pole poliitilist teatrit sugugi vähem kui sõna- või muusikateatris: alati on kunstnikke, kes hindavad teatri poliitilist potentsiaali, nagu on nad ka alati vähemuses.
„Etenduskunst kui autonoomse tähendusega praktika vajab aga minu hinnangul veel sisustamist,“ nentisin eelmises rubriigikandes, olles kõrvale heitnud mitterepresentatiivsuse, autobiograafilisuse ja kehalisuse võimalike edasiaitajatena.1 Üldse olen ma „ÜKT“-sarjas tegelenud märkimisväärselt palju välistamisega, selmet pakkuda positiivset programmi. Kus häda kõige suurem, seal pööratakse ikka pilk lootusrikkalt oma varasemate mõtete poole, sest mis on üks autoriveerg autotsitaatideta. Mu kavatsus oli siiski siiras – seejuures muidugi ka egotsentristlik –, kui võtsin ette seni avaldatu…
Arutelu etenduskunsti mõiste üle elavneb. Anneli Saro toob oma panuses välja mitu küsimust, mille põhjal on hea edasi mõelda.1 Kuidagi ei tahaks nõustuda tema etenduskunstide ühisauhinna tekkeloo tõlgendusega: „Mis oli selle meistri mõtteis, kes sellise auhinna lõi? Meister nägi, et klassikaline jaotus sõna-, muusika- ja tantsuteatriks enam alati ei toimi, lavastused ei mahu vormi ära ning tekkis defineerimatu ülejääk.“ Aga nõustuma peab, sest just sel põhjusel praegune statuut selline sai.
Asjatu…
Taavi Tõnissoni lavastus ei peegelda otseselt praeguses Eestis toimuvat, kuigi kohtusüsteemi ebaõigluses süüdistamine on meilgi ühe poliitjõu retoorikas kesksel kohal.
Kas Eero Epneri, Juhan Ulfsaki ja Mart Kangro „Workshop“ (Kanuti gildi saal, 2018) on sõnalavastus või etenduskunst, selles on küsimus. Teatri aastaauhindade galalt viis see lavastus koju etenduskunstide ühisauhinna, aga mitte see pole tekitanud nurinat, vaid hoopis tõik, et sõnalavastuste žürii seda lavastust isegi ei nomineerinud. Jätan siinkohal kõrvale lihtsa loogikavea, et ühe teatriliigi žürii nominatsioonita jäämine tähendab automaatselt, et lavastus ei kuulunud selle hindamiskomisjoni huvivälja, sest üle saja sõnalavastuse…
„Ära imesta, kui sinu maja süütama tullakse“ on praegu vaata et poliitilisim näidend Eesti teatris ja selle üle võib vaid heameelt tunda.
Vene teatri ja Vaba Lava Narva teatrikeskuse „Ära imesta, kui sinu maja süütama tullakse“, autor Paweł Demirski, tõlkija Irina Kisseljova, lavastaja Juri Muravitski, kunstnik Piret Peil, kostüümikunstnik Kalle Aasamäe, valguskunstnik Priidu Adlas, muusikaline kujundaja Vladimir Džumkov, koreograaf Olga Privis. Mängivad Karin Lamson, Tatjana Kosmõnina, Natalja…
Kunagi ei tea, millal justkui nutikalt valitud taktika hakkab esialgsele eesmärgile hoopis vastu töötama. Nüüdistants on pidanud Eestis üsna lühikese aja jooksul (vaid kahe kümnendiga alates 1990ndatest) end mitte ainult defineerima, vaid ka oma eluõigust tõestama. Ühelt poolt tuli end balletikunstist lahti, iseseisvaks mõtestada1 ning…
Manipulatsioonile vaatamata – ja ehk just seetõttu – on Milo Rau „Jumala tall“ üks viimaste aastate elamuslikumaid lavastusi.
Festival „Brandhaarden“ ehk „Tulipunktid“ 24. I – 6. II Amsterdamis. Programmis Milo Rau lavastused.
Huvitav, kuidas avalikkus reageeriks, kui Endla, Ugala või Rakvere teater tuleks välja manifestiga, kus on kirjas, et „Igas lavastuses peab kõlama vähemalt kaks keelt“, „Igas lavastuses peab laval olema vähemalt kaks inimest, kes ei ole professionaalsed näitlejad. Nende hulka ei…
Mis saaks ühele etenduskunstide ühisauhinna žürii liikmele olla märgilisem kui see, et aasta esimene esietendus kannab pealkirja „Gesamtkunstwerk“ ehk „Ühendkunstiteos“ (lavastaja Paavo Piik, Kinoteater)? See, kas ettekuulutus ka tõepoolest head tõi ja mida etenduskunstide ühisauhinna puhul üldse hinnata võiks, saab ehk siinses rubriigis aasta jooksul vähemalt veidi selgemaks.
Auhinna statuut nimetab eesmärgina „tunnustada erinevaid…
Loosungite tasandil osatakse kultuuri ning ennekõike hariduse ja majanduse kokkupuutepunkte välja tuua, kuigi veenvat tegevusplaani, laia haardega kultuurikäsitlust ei ole veel ühelgi erakonnal.
„Päikesetriibu“ tugevuseks on heade näitlejatööde kõrval otsus kasutada nii eesti kui ka vene keelt, nagu see nii mõneski kakskeelses peres igapäevane on.
Sirp on läbivalt silma peal hoidnud „Kultuur 2020“ elukäigul, et kultuuriministri iga-aastane aruanne riigikogu ees ei jääks ainsaks vahekokkuvõtteks. Sel põhjusel saatsime 2015. aastal, mil Indrek Saar astus esimest korda riigikogu ette aru andma, parlamendisaadikutele Sirbi erinumbri (5. VI), mille esikülge kaunistas Marko Mäetamme „Nuttev karu“ (2003). Teosel kujutatust sai ka omamoodi kultuuripoliitika…
Kas teie teate, mis aastal te vanaduspensionile jääda võite? Kas oskate seletada, kuidas teie pensionisumma kujuneb ning mis vahe on esimesel, teisel ja kolmandal pensionisambal?
Ilmselt suureneb jaatavate vastuste osakaal võrdeliselt vastajate vanusega, sest paljud meist ikka oskavad nooruspõlves teha otsuseid, mille kasu selgub alles poole sajandi pärast.
Ausalt öeldes olen ma juba pikemat aega…
Jorma Sarv: „Kümme aastat tagasi valitsenud ootus, et ettevõtetele baasoskuste pakkumise järel on järgmine samm kohe nende selline kasv, et nad saavad rahaliselt iseseisvaks, pole kinnitust saanud.“
Kraanad-ekskavaatorid kolm aastat tegid tööd
suurehitus sai valmis ükspäev vastu ööd
pidulikult avati Eesti-Soome toru
silmapilkselt toru taga venis inimjoru.
Nii laulis J.M.K.E juba 1980ndate teisel poolel. Kuigi nende 1996. aastal ilmunud album, kus seegi lugu peal, kandis pealkirja „Rumal nali“, võib praegu tõdeda, et pigem oli tegemist ettekuulutusega.
Nimelt läksid sel nädalal müüki piletid rongile, mis hakkab…
Marju Lauristin: „Haridus peaks kujundama empaatiat ja raskete probleemide mõtestamise oskust, kasutades selleks ka kunstide ja meedia võimalusi.“
„Nagu igas valdkonnas, on ka hariduses ja kõrghariduses omad immanentsed seadused, ent paraku turu- ja majandusloogika ei arvesta nendega, selle pealetung loetakse universaalseks ja kõigile elualadele sobivaks,“ tõdeb kasvatusteadlane Tiiu Kuurme. Kas neoliberaalne pööre hariduses on tulnud, et jääda, arutavad temaga Marju Lauristin ja Tarmo Soomere. Need ja teised hariduse,…
„Hingake! Ärge hingake!“ võlu on just selles, et see näitab afišeerimata, kui ebaloomulik on harjumuspäratu liikumise järeletegemine.
Sõltumatu Tantsu Lava „Hingake! Ärge hingake!“, autor ja lavastaja Liis Vares, heli- ja videokunstnik Taavet Jansen, valguskunstnik Jari Matsi, kunstnik Kristi Kongi. Etendajad Liis Vares ja Pavel Semjonov. Esietendus 18. X Sõltumatu Tantsu Laval.
See, milliseid kehi laval näidatakse (või sinna lubatakse), portreteerib aega. Harjumuspäratu keha – väldin siinkohal meelega…
Kas riigitoetusega teater tohib n-ö maksumaksja raha eest lavastada meelelahutuslikke žanre nagu komöödia ja muusikal? Kuidas on aga lood tuntud humoristi luulekoguga, mida toetab kulka, või Eesti Filmi Instituudi rahastatud publikumenukitega? Kas pole nende näidete puhul tegemist turu solkimisega, viisakamalt öeldes ebaõiglase konkurentsiga, või lausa ebaseadusliku riigiabiga?
Seesugused küsimused…
Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.
Funktsionaalsed
Always active
Vajalikud, et te saaksite segamatult portaali eri osade vahel liikuda.
Preferences
The technical storage or access is necessary for the legitimate purpose of storing preferences that are not requested by the subscriber or user.
Statistika
Kasutatakse lehe külastatavuse statistika kogumiseksThe technical storage or access that is used exclusively for anonymous statistical purposes. Without a subpoena, voluntary compliance on the part of your Internet Service Provider, or additional records from a third party, information stored or retrieved for this purpose alone cannot usually be used to identify you.
Marketing
The technical storage or access is required to create user profiles to send advertising, or to track the user on a website or across several websites for similar marketing purposes.
Von Krahli teatri juht ja lavastaja Mart Koldits kehastub lavastuses „Jaik“ peajurist Indrekuks.Kristiina Praks
Seekordse festivali kõige täiuslikumaks elamuseks kujunes lavastus „See on Fred“.Holger Rudolph
Loo kulgedes ja süüdistuse tõelisuse ilmnedes muutub Kristjan Poomi Josef K (vasakul) tüdimus aina enam vihaks.Siim Vahur
Leonhard Lapin. Vaated Toompeale. Ready-made, akrüül, 1999–2002. Eesti Kunstimuuseum
Nikolai Bentsleri ja Harriet Toompere duett on nauditav oma sooja partneritunnetuse ja ootamatute sööstudega.
Jorma Sarv: „Seni kuni näeme kultuuri rahvusvahelistumist vaid kultuuriküsimusena ega suuda seda integreerida ettevõtluse ja diplomaatia huvisfääri, tammume paigal.“Erki Pärnaku / Õhtuleht / Scanpix