Peep Nemvalts, Tlü teaduskeelekeskuse juhataja

Sajandivahetusel küsis Mati Hint murelikult „Kellele kuulub eesti keelekorraldus?“, osutades normimise hüplikkusele.2 Kui järjekindlalt ja millest lähtudes on keelt viimaseil aastakümneil korraldatud? Keelekorralduse võimalused ja võtted võivad teiseneda ühiskondlike olude muutudes, põhimõtted ja -eesmärgid peaksid aga püsima pikemat aega. Neid on sõnastatud mitmeti.
Rein Kull: „ .. keelekorraldus on järjepidev ja kavakindel kirjakeele seadmine, suunamine ja arendamine, teadlik soovitavas suunas mõjutamine.“3
Tiiu Erelt: „Keelekorraldus on kirjakeele teadlik arendamine, rikastamine, stabiliseerimine ja ajakohastamine. Temas toimub…

Liig tihti arvatakse, et eesti keeli ei saa kõnelda kõigest, millest inglise keeles saab – ei leiduvat „õigeid” sõnu. Majandusest ja tehnoloogiast räägitakse toorlaenudega (tõstsime raha – kas ehk hunnikust teise?) või pikitakse peaaegu igasse lausesse inglise sõnu. Laused ehitatakse inglise malli järgi: Üöökšop viidi läbi meie poolt. Seda kõike üsna enesestmõistetavalt nagu küllap sajandi eest Kniks-Mariihenidki saksa keelt jäljendades.
Igaühele ei ole see (veel?) päris loomulik.…

Alaleütleva allutusretk näib olevat võidukam fraasiehituses, kuigi indoeuroopa moodi järeltäiendeid matkida pole mingit vajadust.
Kõigis keeltes mõjutab lausesse valitavate kesksete sõnade tähendus nendega seostuvate sõnade vormi. Nii toimib sõltumus ehk rektsioon. Igas keeles on omalaadseid tähenduse ja vormi seoseid, mis tulenevad keele ehitusest ja kõnelejaskonna mõttemaailmast. Indoeuroopa keeltes on käändeid vähe, soome-ugri keeltes rohkesti. Sestap võib eesti keelt õppival inglasel osutuda keeruliseks õiget käändevormi valida,…

Kui me tõepoolest tahame hoida ja edendada Eesti riiki, rahvast ja eestikeelset ühiskonda põhiseaduse vaimus, siis ei saa jätta unarule akadeemilist eesti keelt. Kohustus arendada teaduskeelt tuleneb ühiskonna elulistest vajadustest ning kajastub mitmes arengudokumendis.