$menuu_nimi: Telli_menuu $submenu_hover: $submenu_direction: vertical
$menuu_nimi: Ulemine_menuu $submenu_hover: $submenu_direction: horizontal
$menuu_nimi: Ulemine_paremal $submenu_hover: $submenu_direction: horizontal
Peeter Helme
-
Süümemõnu – Seksikas ja elitaarne
See pidi olema millalgi 2008. aastal, mil astusin üle Eesti Ekspressi toimetuse Areeni toa läve, et võtta kirjandustoimetaja Kalev Keskülalt arvustamiseks mõned raamatud. Oli vist suvine aeg. On nagu meeles päike ja palavus – atmosfäär ja meeleolu, millega ei tahtnud kuidagi haakuda paks, läikivmustade kaantega teosetellis, mille Kalev mulle ulatas, pomisedes endamisi, et kiidetakse, võib vist päris hea olla.
Mis raamatud ta mulle veel kaasa andis, ei mäletagi, aga seda ühte…4 minutit -
Vana kõutsina Kassineemel
Vähemasti minu põlvkonna inimesed võivad soovi korral pidada Eugen Ruget oma kaasmaalaseks: nimelt on Ruge sündinud 1954. aastal ilusat soomeugriliselt kõlavat nime kandvas Sosva linnakeses Sverdlovski oblasti põhjaosas toonases NSV Liidus – vanal Mansimaal. Sosva jõe kaldal asuva samanimelise asula nime kõlaga ilu ka lõpeb, sest Ruge Siberis sündimise asjaolud on samad, miks paljude neil aastail sündinud eestlastegi sünnikohaks on suure kodumaa kauged paigad. Kaude on see asjaolu omakorda seotud ka Eugen Ruge…4 minutit -
Ei ole hoo ega hoobi vahet: Juan S. Guse vestleb María Cecilia Barbettaga, nende vahel istub üks ürituse korraldajaid professor Hans-Gerd Koch.Marko PantermöllerTagasi Greifswaldi
Euroopa noore kirjanduse konverentsil tekitas tänavu enim kirgi programmiväline pagulaskriisi teema.
3 minutit -
Jälle need soomerootslased!
Kjell Westö suurteost „Kus kõndisime kunagi“ lugenule võib „Terendus 38“ algus tunduda liigagi tuttav ja kordustest tulvil: jälle 30ndad aastad, jälle soomerootslased, jälle Soome kodusõja pained ning jälle klassi- ja keelevastuolud. Polegi nagu midagi uut, lihtsalt see kõik on lahendatud veidi kammerlikumalt. Nimelt on „Terendus 38“ tegevustiku keskpunktiks Claes Thune advokaadibüroo, kus juhuse tahtel äratatakse ellu mineviku deemonid.
Kuid muidugi pole kõik nii lihtne. Originaalis 2013. aastal ilmunud teos paigutub küll…3 minutit -
Minu Lapin
Üks mu sõbranna mängib aeg-ajalt lõbusas tujus olles mõttega kirjutada raamat „Minu Lapin“ ja avaldada see Petrone Prindi „Minu …“ sarjas. Kiiduväärt mõte, kuid natuke tundub, et vanameister on selle triki mingis mõttes nüüd juba ise ära teinud. Muidugi ainult mingis mõttes, sest esiteks pole Leonhard Lapin inimene, kes ammenduks ühe raamatuga, ja teiseks on teise pilk ikkagi midagi muud.
Tegelikult ma ei uskunud kõnealuse raamatu valmimisse. Professor Lapinit aeg-ajalt linna…4 minutit -
Fakti ja fiktsiooni vahel
Kui mitte arvestada Rein Veidemanni käsikirja jäänud luulekogu „Lacrima” (koos Rein Sanderiga, 1970), on „Arkaadia öö” autori järjekorras kolmas ilukirjanduslik teos. See koosneb kuuest novellist, millest neli on varem ilmunud ajakirjas Looming. Seega ei paku teos justkui palju uut. Mida raamat pakub, on muidugi ilus poeetiline proosa, samuti leidub siin kolmest omavahel seotud tekstist moodustuv lühiromaan, mis ka kogu teosele veidi magusalt kõlava pealkirja on kinkinud. Samuti pakub see raamat…3 minutit -
Kirjutada surmale vastu
Boriss Jevsejevit võiks nimetada elavaks klassikuks. Võiks. Kui ta oleks vaid piisavalt tuntud – klassik peab ju tuntud olema! Ent vähemalt väljaspool Venemaad Jevsejev liiga tuntud küll pole. Tõsi, ta sai 2012. aastal kaks aastat varem ilmunud romaani „Jevsitgnei” eest Venemaa kultuuriauhinna ning teda on pärjatud teistegi Vene kirjanduspreemiatega. Samuti on Jevsejev olnud Vene Bookeri ja Ivan Bunini auhinna nominent ning on ka päris palju tõlkeid: peale värske eestinduse on…3 minutit -
Taibates sõnade võlu
Kaur Riismaa viimase luulekogu pealkiri näib viitavat Louis-Ferdinand Céline’i legendaarse suurromaani „Reis öö lõppu” pealkirjale. Céline’i teose alguses on enne põhiteksti pühenduslikud read: „Reisimine, see on kasulik asi, see paneb kujutlusvõime tööle. Kõik muu on ainult pettumused ja vaev. Meie reis on üleni väljamõeldud. Selles on tema jõud.”1
Céline’i romaanis on öö minajutustaja elu, mis kirjutatakse lahti 550 leheküljel. See kujutab endast ühtlasi Prantsusmaa mikroajalugu Esimese maailmasõja eel, ajal ja pärast…3 minutit -
Eesti kirjandus anno Domini MMXIV ehk Suur seletamatu
Kui Sirbi kirjandustoimetaja pöördus minu poole palvega kirjutada mõtteline järg mu 2007. aastal ilmunud artiklile „Katkestus kirjanduses”,1 olin esimese hooga üsna nõutu. Alustuseks polnud mul õrna aimugi, millest jutt käib, ning pidin oma ammuse loo meenutuseks läbi lugema. Pärast nentisin, et mul pole midagi lisada: jah, olen siiamaani nõus toona öelduga, et kultuur pole suvaline lapitekk, vaid tegu on evolutsiooniliselt arenenud orgaanilise nähtusega. Vahest ei väljendaks ma end nüüd, peaaegu…5 minutit -
Sugestiivne punkromaan
Gregor Elm, Karvane metseesel Illustreerinud Johan Elm. Jumalikud Ilmutused, 2013. 240 lk.4 minutit -
Pisimina mikrokogemus puust ette ja punaseks
Kuuldes Grete Márqueze raamatust esimest korda, arvasin, et tegu pole mitte iroonia, vaid ühe naiivse neiu ülepaisutatud fantaasiaga.
Iroonia ja satiir pole mitte lihtsalt kirjanduse osa, vaid see on kirjanduse – laiemalt aga kultuuri – see osa, mis mõõdab antud kirjanduse ja (kirjandus)kultuuri tervist. Kirjandus ja kultuur, mis ei taju enda aadressil tehtavat irooniat ja satiiri, on kas väga õrn ja õbluke või haige. Julgen väita, et Eestis neid probleeme ei…4 minutit -
Kehlmanni mängud kuulsusega
Möödunud aasta lõpul ilmus eesti keeles Daniel Kehlmanni lühiromaan „Kuulsus”, mis oli Saksamaal ilmavalgust näinud aasta varem, 2008. ja 2009. aasta vahetuse paiku. Tegu on ilmselt autori viienda romaaniga. „Ilmselt”, sest vähemalt Kehlmann ise ei taha teost žanriliselt väga kindlalt liigitada ja „Kuulsuse” alapealkiri või liiginimetus on „romaan üheksas novellis”.4 minutit -
Eetris on puder ja kapsad
Vikerraadio „Kirjanduse tähestik”Kirjanduse puhul tundub üha süvenevat tendents, et kirjanduse enda kõrval mängib järjest suuremat rolli ka selle ümber toimuv – jutt kirjutatust. Ühelt poolt esineb aeg-ajalt ikka hääli, kes kurdavad eesti kirjanduskriitika viletsuse üle, teiselt poolt pole Eesti ajaloos iial olnud aega, mil kirjandusest oleks räägitud nõnda palju. See pole küll tingimata alati meedias kõige nähtavamal kohal, kuid on olemas. Toimivad nii kirjandusblogid kui kirjandusele pühendatud võrguküljed, ajalehtedes ilmuvad…4 minutit -
Kaunis meeleheide
Stig Claessoni toel tundub olevat täiesti võimalik vananemist õppida. Või siis selle ootamisega leppida.Mida tean mina, 31aastane, vananemisest? Suurt mitte midagi. Kuid Stig Claessoni (1928– 2008) lühiromaani „Sina maga, mina pesen nõud” lugedes jääb mulje, et ka romaani kirjutamise ajal – käesoleva sajandi kolmandal või neljandal aastal – polnud kirjanik oma teadmistes minust sugugi kindlam. Nii nendib autori alter ego John Andersson, et kuigi on reisinud paljudel maadel ja tal…3 minutit -
Geeniuste päevikud
Tundub, et heliraamatuid koostades on võtmelise tähtsusega iga kirjaniku stiilile õige väljundi, õige hääle leidmine.Doris Kareva, Sõna on sõrm, mis osutab vaikuse väele. Režissöör Urmas Vadi, helirežissöör Külli Tüli. Eesti Rahvusringhääling, 2008. Kivisildnik, Sõda ja rahu. Režissöör Urmas Vadi, helirežissöör Külli Tüli. Jumalikud ilmutused, 2009.
Möödunud aastal ilmus Doris Kareva luuletekstidega kahest plaadist koosnev audiokogumik „Sõna on sõrm, mis osutab vaikuse väele”, kus autor lõviosas ise oma loomingut ette kannab.…5 minutit -
Veri ja sigaretid
Nii Kristi Rebane kui Marion Andra on suutnud kujundada oma teoste tegevuse olesklemist kirjeldavaks ja sellest kantuks. Võib-olla on ebaaus võrrelda omavahel ühe autori debüütromaani ning teise kolmandat raamatut, kuid olukorda võib vaadelda ka teisiti. Nimelt on Kristi Rebase Eesti Lastekirjanduse Keskuse ja kirjastuse Tänapäev noorsooromaanivõistlusel ära märgitud „Minu oma” tõesti tema esimene, Marion Andra 2008. aasta romaanivõistlusel kolmanda koha saanud „Algolagnia” seevastu viimase kolmas teos.6 minutit -
Dag Solstadi kirjanduslikkuse tempel
Dag Solstadi teosel “Armand V.” on küll olemas jälgitav ja arusaadav lugu, kuid seda jutustatakse joonealustena.
Dag Solstad, Armand V. Ühe väljakaevamata romaani joonealused märkused. Tõlkinud Sigrid Tooming, Loomingu Raamatukogu 2009, nr 8–10.´160 lk.
Dag Solstadi raamatul „Armand V.” on väga omapärane alapealkiri, mis kehtib ühtlasi žanrimääratlusena – „Ühe väljakaevamata romaani joonealused märkused”. Seega ei kujuta see 160 leheküljega Sigrid Toominga tõlkes ilmunud teos endast mitte romaani, vaid joonealuseid märkusi romaanis, mida…5 minutit -
Igavesti uuesti üllatav romaanivõistlus
2004. aasta romaanivõistlusele laekus 52 käsikirja, mille seast valiti välja kolm võidutööd ja seitse käsikirja märgiti ära. Enam-vähem sama oli seis kaks aastat hiljem. 2006. aasta võistlusele esitati 51 tööd ning jälle jagati välja kolm auhinnalist kohta ja seitse käsikirja märgiti ära. 2008. aastal avaneb aga sootuks teistsugune pilt. Esiteks oli käsikirju tervelt kümne võrra vähem eelmisest aastast – 41. Ning žürii otsustas esikohta mitte välja anda, piirdudes hoopis ühe teise…7 minutit -
Ood inimesele
Võib vahest nentida, et kõige olulisem küsimine siin ilmas on küsimine selle järele, mis on oluline. Sest vastus küsimusele, mis on tõesti tähtis, aitab vähemalt teoreetilisel tasandil vältida tegelemist ebaolulise, kõrvalisega. Õige vastus määratleb ühtlasi ka selle, mis on reaalne, mis aga ebareaalne. Ebavajalik on ju sisuliselt ka ebareaalne – äratundmine muudab selle nii ohu, kui üleüldse nähtusena mittetegelikuks mõttetuseks.4 minutit -
Jätkugu meestekate trend!
Nii Tarmo Teder kui Peeter Sauter kujutavad üpsilonmeeste nukrat elu naiste maailma varjus või kõrval.Eesti Ekspressi aastalõpunumbri (31. XII) uusaastasoovides avaldati lootust, „et jätkuks Mihkel Raua sünnitatud trend kirjutada meestekaid.” Pole küll mingit põhjust heita Eesti Ekspressile ette kultuurikaugust, kuid ometi ilmus aasta lõpul kaks teost, mille autorid on tegelikult eluaeg – ehk siis ammu enne Mihkel Rauda – kirjutanud karmimavõitu ja pigem meeslugejaskonnale mõeldud teoseid ehk siis meestekaid ning…5 minutit -
Tõde on radikaalne
Nii René Guénon kui Haljand Udam pühendasid aastakümneid oma elust sellele, et süüvida tõelise ja igikehtiva traditsiooni olemusse.Eestis René Guénonist rääkides on võimatu jätta rääkimata Haljand Udamist. Udam õppis aastail 1963–1971 esmalt Taškendi ja seejärel Moskva ülikoolis, omandades teadmisi ja huve, mis tegid võimalikuks selle, et ta mitukümmend aastat hiljem tõlkis eesti keelde „Nüüdismaailma kriisi”. Oleks ebapiisav öelda, et Udami huvi idamaiste mõttevoolude ja kirjanduse vastu viisid ta edasi otsima…3 minutit -
Ärge kartke kujutlusvõimet!
Kahtlemata on Haruki Murakami „Kafka mererannas” kirjandus, mis meeldib paljudele. Seejuures peab olema ettevaatlik, et mitte lasta „Kafkal mererannas” endale meeldida valedel põhjustel.
Haruki Murakami, Kafka mererannas. Tõlkinud Kati Lindström. Varrak, 2008. 588 lk.6 minutit -
Tõlkekirjanduse võimalus
Nii nagu kipuvad suurtest kirjanduspreemiatest meie kultuurimeedias tähelepanu saama vaid ingliskeelse maailma omad (erandina Nobeli preemia), nõnda kipuvad ka meie tõlkekirjanduse riiuleid poodides ehtima vaid ingliskeelsete autorite preemiaromaanid.
Eesti keelde tõlgitava ilukirjandusega on lood halvad. Asi ei olegi mitte niivõrd ega eelkõige tõlgete kõikuvas kvaliteedis või pealiskaudses toimetamises. Pigem on see eesti keeles ilmuva ilukirjanduse suvalises ja selliselt kõike muud kui ülevaatlikus valikus.4 minutit -
Sukeldumist võimaldav maailmakirjandus
Ilmselgelt ei ole Teet Kallas tahtnud oma 1972. aastal ilmunud esikromaanis „Heliseb-kõliseb…” jääda pelga lihtsuse ja kuiva tõepärasuse rüppe ning raputab lugejat pärast esialgset naturalistlikku märja suveõhtupooliku kirjeldust päris korralikult.
Teet Kallas, Heliseb-kõliseb… Pegasus, 2008. 522 lk.6 minutit
