Pille-Riin Purje

„Öörändurid“ algab tavapärase suhteloona, näib karmilt proosaline, et mitte öelda olmeline. Kui ainult … ei oleks neid unenägusid, nagu tõdes juba prints Hamlet.

Lavastuse „Elleni sekund“ helge telg on Marika Barabanštšikova Ellen Niidu rollis: päikeseline, elujulge tüdruk, neiu, naine, ema, kes loob ja hoiab koduse maailma pidevust.

Teater olla kaduv kunst. Iga viimane etendus on üksiti esimene, sest on ainus. Ja ometi on teatri pärisosa absoluutne olevik, kordumatu seiklus, ainuline rõõm ja oskus elada hetkes.

Molière on mõistagi võluv võllaroog, kelle naeruväärsete eputiste galantne, ent armutult satiiriline galerii võib ajada publiku kimbatusse.

Taago Tubina lavastajateemat saab iseloomustada nii: võõrandumine lähedaste vahel, katkised (pere)suhted kui liigestest lahti aja peegeldus, serveeritud tragikoomilises mängulaadis.

Vene teatri „Kangelaste“ suur väärtus on kolme eriilmelise ja isiksusliku näitleja – Aleksandr Ivaškevitši, Rain Simmuli ja Ģirts Krūmiņši – kohtumine laval.

Eesti Teatri Agentuuri idee tähistada oma 30. aastapäeva maratoniga, kus loetakse ette katkendeid kolmekümnest eesti näidendist, on vaimustav, ehkki omajagu riskantne.

Alo Kõrve kohtumine George’i rolliga on hästi ajastatud nii tegelase eakaaslasena kui ka näitlejameisterlikkuse poolest.

Eili Neuhausi lavastuse „Öö õigus“ väärtus on aus südamevalu ja tundlik kujundisüsteem, mis välistab plakatlikkuse.

Eduard Tee magistrilavastus üllatab kõigepealt algmaterjali valikuga: Eduard Vilde „Nende poeg“ (1904) ei kuulu klassiku tuntumate teoste kilda.

Lavastuses kütkestab Gailiti-truudus, luulelise stiili ja romantilise hinguse hoidmine.

Tiit Palu üks hingeteemasid paistab olevat oskus ja julgus unistada, jääda truuks oma unelmatele, kuulata oma südamehäält – see on loovuse ja loomingu läte, inspiratsiooni eeldus.

Kuressaare teatri „Üksildane lääs“ on ansamblilavastus: terviku määrab partnerlustaju, koosmängus toimivad vaimukad-löövad puändid ja valusad kontrastid.

Ingomar Vihmari dramatiseering liigub läbi A. H. Tammsaare „Tõe ja õiguse“ V osa õige kärmesti, eks ka omajagu konspektiivselt, mistõttu algteksti tundmine tuleb tingimata kasuks.

Rakvere teatri lavastuse „Hääl minu sees“ esmane publikumagnet on osav ja leidlik osatäitjate valik, mis loob eeldused tundlikuks, sisutihedaks, erksaks koosmänguks.

„Päikesepoiste“ õnnestumise esimene ja põhiline eeldus on õiged peaosatäitjad. Hannes Kaljujärv ja Aivar Tommingas on usaldusväärsed meistrid, kes aastakümneid koduteatris koos mänginud.

Autor Tadeusz Słobodzianek on näidendi „Meie klass“ komponeerinud targalt, vaataja vastuvõtuvõime piire tajudes.

Priit Põldma lavastus „Kotka tee taeva all“ kinnitab usku: kuuldused psühholoogilise teatri surmast on tugevasti liialdatud.

Vaimukas idee on kõrvutada kahe paari igatsusi: inimlaps elab maa peal ja unistab elust mere põhjas, sisalikud seevastu tulid alt üles, veest maale, neile tundmatut elu uurima.

Tegelaste käitumine on tinglik, jabur, üks kentsakus ajab teist taga. See kõik sobib Pinteri näidendi loogika või ebaloogikaga nagu rusikas silmaauku.

John Fowlesi romaanis „Liblikapüüdja“ kogeb lugeja kaht vaatepunkti, teatrilaval jälgime toimuvat valdavalt Fredericki silmade läbi.

Eili Neuhausi mängulise naivismiga lavastatud teatrimuinasjutt kaitseb inimlikku headust – usub sellesse ja usaldab seda.

Lavastuses „Agnes, kroonikud ja psühhokroonikud“ saab just lauludest aja peegeldus ja ajastu lühikroonika.