Pille-Riin Purje

Kui kirsiaed on müüdud, kerkib õhku ja kaob silmist ka ilmatu suur ebatavaline lühter, kus lampide või küünalde asemel on kaunid valged linikud ümarates raamides ja valged suled.

Lembit Petersoni eluteel ja -töös on väga oluline õpetajaamet (loe: kutsumus), mitte üksnes koolmeistri ja õppejõuna, vaid ka lavastajana ja isiksusena.

Urmas Lennuk on varemgi kirjutanud oma näitemängudesse raamatutegelaste paineid ja raamidest ehk raamatukaante vahelt väljamurdmise soove.

Mehis Pihla ja Siret Campbelli lavatekst, kus tegelased kannavad samu nimesid kui Henrik Ibsenil, on sedavõrd universaalne, et lausa nõuab tõlkimist.

Võib aimata, et šokiteatri laeng tuleks vastu võtta iroonia kaitsemaskis ja võimalikult kõrge valulävega, paindliku ja karastunud sarkasmitajuga. Ent see pole kerge.

Sergei Golomazovi lavastatud „Tavaline ime“ kulgeb justkui õhutühjas mänguruumis. Ainus habras vihjeke praegusajale on ehk päevalill, mille Kuningas saabudes kaasa toob.

Asendamatud on suvelavastused, kus tegelasteks on mängukohas või selle ligiduses kord reaalselt elanud ja tegutsenud inimesed.

„Kalaranna 28“ on tulvil üllatusi ja humoorikaid vinjette nii Uku Uusbergile ülimalt iseloomulikes sõnamängudes ja muusikapuhangutes kui ka osavasti läbikomponeeritud ruumikasutuses.

Ringo Ramuli lavastus „Üle oma varju“ on põnevusega jälgitav, tulvil mänglevat kergust, lenduvat absurdimõõdet ja üllatavaid üleminekuid.

„Armuleivasööja“ põhiväärtus ja -võlu on Aivar Tomminga meisterlik, igal viivul läbitunnetatud, isikupärane lavaelu.

Kirjaniku rännakud oma näidendi ümber sobivad „Lea“ lavailma, avardavad tegevusaega, lisavad kord küsivaid, kord lepitavaid toone, absurdi, huumorit.

Vanemuise „Vennad Lõvisüdamed“ ja Eesti Noorsooteatri „Röövlitütar Ronja“ on sügavad ja ausad muinaslood, palsam näitlejate ja publiku hingele.

Tallinna Linnateatri Põrgulavale oli „Põhjas“ nagu loodud, aga Uku Uusberg allutab isikupärase totaalsusega ka Salme kultuurikeskuse suure lava.

Ingomar Vihmari „Kolm õde“: ühelt poolt mängukergus, improvisatsiooni­tunnetus, näitlejate ülim loomulikkus, teiselt poolt detailitäpsus, ranged raamid.

Aare Toikka lavastustes põrkub sureliku inimlapse õnneotsing ja armastuselootus ühiskondliku (poliitilise) mänguvälja küüniliste mängureeglitega.

Näitelavale on ilmunud korraga kaks salapärast inspektor Goole’i: John B. Priestley näidendit „Inspektor tuleb“ mängitakse nii Tallinna Vene teatris kui ka Tartu Vanemuises.

Anton Hansen Tammsaare miniatuure näeb-kuuleb (sõna)laval õige harva. Ega neid olegi lihtne lavakeelde tõlkida.

Jaak Vausi meenutused lavastuste loomisest põhinevad inimsuhetel, on värvikad, ausad, õnneks varjamatult isiklikud.

Aidi Valliku dramatiseeringus on „Kasuema“ kompaktne, Andres Dvinjaninovi lavastus terviklikumgi kui varasem „Kadri“.

„Indrek ja heledad hääled“ on vaimukas visand, tulvil toredaid eeldusi, millele võiks täiemõõdulist näitemängu alles ehitama hakata.

Kahtlemata on Ugalas esietendunud „Sõprusest. Armastusest. Hullumeelsusest“ ennekõike lavastajateater, samavõrd ka kunstnike brigaadi viljakas eneseteostus.

Tim Jansoni näidendi „Erik ja Anna“ žanrimääratlus on tragikomöödia. Vaatamismuljes jääb põhirõhk komöödiale, „tragi“ asemele tahaks kirjutada „lüüriline“.

Noor lavastaja Johan Elm usaldab psühholoogilist näitlejateatrit, tema senised lavastused vaevad inimhinge keerulises, valusas piirsituatsioonis.