Rait Avestik

Kuidas raha või selle puudumine mõjutab meie käitumist, vaadet endale ja elule üldse? Kas raha toob õnne õuele? Kust tuleb ja mida teeb majanduslik ebavõrdsus?

Noor on vastuvõtlik, aga seejuures oma arvamusavaldustes poliitiliselt ebakorrektne. Sestap on teatris sellele publikusegmendile keeruline teda ennast peeglist näidata.

Andrus Kiviräha „Juuditis“ kaotab Olovernes pea, sest tema tõekspidamised on sajandivanused ning seal pole ruumi ei RMKga ega veel vähem mesilastega seonduvale.

Fotoraamatus „dRAAMAT“ näeb teatri loomingulisi töötajaid proovides, lavale minekut ootamas, poseerimas mitmesugustes teatri ruumides, laval rollis, grimmitoas, suitsetamas, kolleegidega vestlemas.

Kalev Kudu: „Minu arust võiksid harrastajad teha küll kõike muud, mitte jäljendada kutselist teatrit. Pigem olgu see naiivne, aga nende endi nägu.“

Rusuv ja trööstitu „Pikk päevatee kaob öösse“ on näidend, mille puhul võib öelda, et seda saab lavastada vaid siis, kui on olemas õiged näitlejad, nii ealt kui ka meisterlikkuselt.

Marius von Mayenburgi „Monument“ on koomiline, aga seejuures traagiline. Kuidas mõjuda koomiliselt ilma nalja tegemata?

„Vanapagana“ lavastus oma kõikide komponentidega on huvitav, või oleks täpsem öelda, seda oli huvitav vaadata, kaasa mõelda, huvitav mõttes sellega vaielda.

Tuglase „Popi ja Huhuu“ on sisult küll aegumatu teos, ent eeskätt pakub siiski huvi, kuidas suhestub see teatris praeguse eluga.

Tarmo Tagametsa lavastuses „Sina maga, mina pesen nõud“ segunevad reaalsed ja väljamõeldud mälestused, praegune maailm põrkub endise või kaduvaga.

Kui Karlova teatri variant Romeo ja Julia vanaduspäevade loost on humoorikas ja kerge, siis Eesti Draamateatris on astutud melodraama libedale teele.

Ugala uuslavastuste „Kaheksajalg“ ja „Teie ebaõnn on teie endi kätes“ lavalistest lülidest on kõige tugevamad näitlejatööd.

Eesti nukuteatri grand old lady on lavastuse „Ajarefrään“ põhjus ja lahendus.