$menuu_nimi: Telli_menuu $submenu_hover: $submenu_direction: vertical
$menuu_nimi: Ulemine_menuu $submenu_hover: $submenu_direction: horizontal
$menuu_nimi: Ulemine_paremal $submenu_hover: $submenu_direction: horizontal
Tänavuse „Afekti“ jooksul demonstreeris muusika mitmel korral piiririigi keerukust, veelgi enam aga piiriülese dialoogi ja ühtsuse kasulikkust ning tähtsust.
Kas asjaolu, et meie maailm on rahutu, tähendab, et muusika peab nüüd alati midagi tähendama või kutsuma esile midagi käegakatsutavat?
Tatjana Kozlova-Johannese muusika teeb nii eriliseks see, et tal õnnestub alati olla ainulaadne, omanäoline ja originaalne ning suhestuda kuulajaga vahetult, isiklikult ja võimsalt.
Kõrvutamine, mis on Erkki-Sven Tüüri varasemates sümfooniates nii oluline, on hilisemates palju väiksema tähtsusega.
Huvitav – ja mingil määral ka pettumust valmistav – oli kuulda, kuidas kolme riigi heliloojad loovad ühiste ja/või laenatud esteetiliste tunnustega muusikat.
Äärmuslik kontrast saabus Eesti tuntuima ja pealegi kõige kasumlikuma muusikaekspordi artikli Arvo Pärdi kahe teosega.
Maailma muusika päevade mitmekesine muusikapidu heidab valgust ka võõrustajamaa mõtisklust ja loodust rõhutavale panusele.
„EV 100“ kontserdil Londonis sai kuulda kolme väga eriilmelise helilooja kolme väga isemoodi teost, mille järjepidevusest johtuvad seosed mõjusid eredalt ja võimsalt.
Maailmas, kus üha rohkem keskendutakse teaduse ja looduse süvitsi mõistmisele, on avardunud ka see, mida inimkond pühaks või vaimulikuks peab.
Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.