Taavi Hark

Martti Raide juubelikontsert seisis koos mitmekesistest väikevormidest ja eripalgelistest esinejatest, ent joonis maitsekalt alla ka hinnatud interpreedi ja õppejõu tegevuse telje ning talle olulised väärtused.

Tänavu valiti festivali keskmesse ameeriklaste ja inglaste helilooming, mis võrrelduna näiteks saksamaise kultuuriruumi saadustega kõlab meie muusikaelus harva.

Valentõn Sõlvestrovi omapärases lihtsuses on õigupoolest tore peitemäng, suur saladus, mis tuleb ilmsiks alles noote avades.

Üksindusest õnnestub harva köitvalt kõnelda või kirjutada. Vahest ongi parem üksindust mõtestada helide keeles. Ent selle isevärki dialekti parim vastuvõtja on kuulataja, mitte kuulutaja.

Paratamatult kummitab klaveritriot looma asudes alaline risk, et valmib hoopis klaverisonaat kahe segajaga, kellele tuleb ka midagi pisutki olulist kätte anda.

Teist korda toimunud keelpillide nädal ei jää loodetavasti kolmandata, küllap toovad aina kumuleeruvad õnnestumised ka publikut juurde.

Tõnu Kaljuste tõestas kontserdiga kindlalt, et uus võibki olla taasleitud vana ning et seitse kümnendit on dirigendi kohta vaid jõuline keskiga.

Teated klassikalise muusika soopimedast sumbumisest on liialdatud. Kes aga ihkab muusikaelu statistilise osuti tasakaalu, saavutagu see tegude ja eeskujuga.

Muusikafestival „Klassika on Moes“ on täitnud lünga Lääne-Virumaa suvises klassikalise muusika festivalide kalendris.

Esimese lennu galakontserdil kuuldu lubab kõhklusteta uskuda, et noorte muusikute tiivad kannavad. Aga kuhu?

Kolm vaheaegadega eraldatud ajalist ruumi pakkusid kogemiseks esindusliku ja mitmekesise interpreetide galerii.

Cēsise kontserdimaja suurima lava täitis Balti muusika päevade avakontserdil Läti Riiklik Sümfooniaorkester dirigent Guntis Kuzma juhatusel.

Mihkel Keremi viiulikontserti võib pidada omas žanris üheks mõjusamaks helitööks. Selles nõudlikus žanris oma sõna ütlemiseks ootas Kerem kaua, et kirja saaks midagi väärtuslikku ja veenvat.

On juba küllalt ammune tava, et uusaastakontsert on oma poosi poolest otsekui optimismi apoteoos. Pärast räsivat aastat on igasugunegi helgus ülimalt teretulnud.

Tempomuutuste tihedas padrikus juhatas teed dirigent Arvo Volmer, kelle kontakt solistiga näis rõõmustavalt tihe.

Kuldar Singi erk mitmekesisus annab rõõmustavalt avarad võimalused mitme sisuka kontserdikava kokkupanekuks.

Sofia Gubaidulina ja Arvo Pärdi aatekaaslus ei avaldu niivõrd helikeeles, kuivõrd nootide taha kätketud mõtteilmas, mis seob muusika vaimse ja religioosse mõõtme osava helilise ehituskunstiga.

Esper Linnamägi: „Kui tahta Eestis tegutseda klassikalise muusika valdkonnas, siis mulle on EFK valikuna ideaalne.“

Kontserdi tuuma moodustas värskelt valminud keelpillikvartett „Point Nemo“. Point Nemo on maailmas üks hüljatumaid ja üksildasemaid paiku.

Ei, partituuris ei ole lugematu arv generaalpause ega liikumatuks tardunud faktuur. Teost iseloomustab hoopis löökpillide kartmatu kasutus.

Nõnda nagu TÜKKi võib pidada mõnegi koori muusikaliseks etaloniks, on ka „Koori sisse minek“ meeldiv eeskuju, kuidas seada kaante vahele organisatsiooni arengulugu.

Ralf Gothóni: „Muusikud toovad lavale rituaali, pakuvad kontsentreeritud vormis seda, milleks nad on kaua valmistunud, ja annavad endast kõik, mida neil on sellel hetkel anda.“