Hindan Kausi „Miniatuure” just psühholoogilise rafineerituse pärast.
Kahtlemata on tänase Eesti kirjandus külluslik, kirjanikke on palju, raamatuid on palju, ent nende tegelik väärtus selgub loomulikult alles aastate pärast, selgub kirjandusloo konstrueerimises. Tänase Eesti kontekstis on üks olulisemaid kirjanikke Jan Kaus, seda nii loomingulises kui ka administratiivses mõttes. On ta ju olnud Eesti Kirjanike Liidu esimees, seega teatavas mõttes eesti kirjanikkonna n-ö vapiloom. Muuseas, praeguses aprillikuus pidas Kaus Tallinna ülikoolis loengukursuse omaenda…
Kahtlemata on riigikogu järjekordsed, juba alanud valimised Eesti elu oluline sündmus. Poliitika poliitikaks, ent ilma selleta ka ei saa. Poliitika on igal pool, poliitika on meis kõigis, meie olemegi poliitika. Iseäranis täpselt käib see aga eesti kirjameeste/kirjanike kohta. Just nemad on olnud peaaegu poolteise sajandi jooksul Eesti poliitika (kui niisuguse) kõige põhilisemad konstrueerijad, s.t väljamõtlejad. Tänutundes mõtleme siin kõigepealt Friedrich Reinhold Kreutzwaldile. Oli ju tema see, kes oma “Kalevipojas” eesti…
“Saar” on hea sõna kõigepealt luuletajatele, sest ta on n-ö riimilembene, kergelt ja kõlavalt riimuv. Riimuvat tuleb otsekui varrukast: baar/paar, kaar, laar, taar (hapendatud jahujook), vaar. Kusjuures “ÕS 1999” määratleb “saare” tähenduse väga elegantselt – “veega piiratud maismaa”. Sellelaadsetest elegantsetest käsitustest võrsuvad ka saare kui teatava ruumisegmendi kõikvõimalikud tõlgendamisvõimalused, saarefenomeni, insulaarsuse metafüüsilised konnotatsioonid.
Jõulud on imelikud asjad: nad nagu on ja samas neid ei ole ka. Nii on tänavugi. Ametlikult on jõulud au sees, ostetakse ja müüakse, tehakse kingitusi, mingid totakad päkapikud pidavat mõnele isegi midagi mingisse toatuhvlisse tooma – et paned oma tuhvli ööseks aknalauale ja hommikuks on videokaamera sussi sees. Isegi Eesti Vabariigi praegune kuuldavasti õigeusklik president läheb jõuluõhtul luterlikku kirikusse jumalateenistusele oma ametikohust täitma, perekonnad pidavat jõulude ajal koos istuma,…
On hea meel konstateerida, et järjekordne noor-eestlane Johannes Aavik sai sada kakskümmend viis aastat vanaks. Tegelikult on Aavik muidugi surnud, meile on jäänud ainult tema sünniaastapäev. Aga jah… kahtlemata on Aavikul surnunagi probleeme, olulisemaid neist on ortograafiline. Tänaste eestlaste tähtsaim raamat, pagulasest Saagpaku suur eesti-inglise sõnaraamat ei anna märksõna “aavik”, küll aga “aavikism”, mida tõlgitakse “coined words and reforms proposed by Joh. Aavik, famous Estonian linguist”. Nii et aavikut ennast…
Küsimine on tõsine tegevus. Küsimine on saatuslikki tegevus. Kusjuures küsida võib ju igasuguseid asju. Näiteks, kas eesti keelde tõlgitud n-ö maailmakirjanduslikud tekstid on mingiski mõttes osa eesti rahvuskirjandusest? Kas tõlkimine on rahvuslik tegevus? Ent on hullemaidki küsimise asju. Globaalseks probleemiks on saanud nn sotsialistliku realismi paradigmaatiline positsioon.
Rahutu on see kirjanduse värk! Ikka midagi koliseb! Kes/mis ikkagi kolistab kolikambris? Mis müdin, mis madin sealt kostab? Kolikambri ukse taga on kõikvõimalike teoste kõrval muudki: sotsiaalseid situatsioone, institutsioone, on ka seisundeid. Neist tuntuim on haigus, patoloogia, somaatiline hälve, häiregi. Võib ju tervet sõnakunsti, (ilu)kirjandust pidada haiguseks, verbaalseks hälbeks, müraks, mille somaatikaks on jälje tekitamine paberil, salvestamine/salvestatus kas või savitahvlisse, kivvigi. Muidugi võib seejuures tervet eesti kirjandust nimetada haiguseks, teatavaks…
Kirjandus on keerukas asi ja seda võib mitut moodi liigitada. On krimkad, on naistekad, on poistekad jne. Aga kunagi olid olemas ka pioneerikad, s.t pioneerikirjandus toredatest ja vahvatest pioneeridest, nendest natukene vanematest kommunistlikest noortest, n-ö päris-kommunistidest ja siis veel igasugustest vaenlastest, kes paremates palades olid välismaa spioonid. Kolikambris ringi kolistades komistasin kogemata ühele tänaseks unustatud teosele, just seda ununema kippuvat pioneerivärki kirjeldavale Holger Puki (1920 – 1997) raamatule “Salga au”…
On üks eestikeelne seisund ja ka üks mõiste, mis määratleb meie (eestikeelse?) olemise kõige põhimõttelisema kvaliteedi ? see on libadus (mida ei maksa kõlalise sarnasuse alusel segi ajada sõnaga ?vabadus?!). Eestlane tunneb libaduse-seisundit eelkõige sõna ?libahunt? ja sellest tuletatud libahuntluse läbi. Libahunt ei ole mitte päris hunt, vaid ebahunt. Libadus on mitte-ehtsus, võltsus. Libahunt on hundiks käiv, hundina esinev inimene/eestlane (enamasti naine). Ent veel ? nõukalõhnaline ?Eesti entsüklopeedia? teab oma…
Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.
Funktsionaalsed
Always active
Vajalikud, et te saaksite segamatult portaali eri osade vahel liikuda.
Preferences
The technical storage or access is necessary for the legitimate purpose of storing preferences that are not requested by the subscriber or user.
Statistika
Kasutatakse lehe külastatavuse statistika kogumiseksThe technical storage or access that is used exclusively for anonymous statistical purposes. Without a subpoena, voluntary compliance on the part of your Internet Service Provider, or additional records from a third party, information stored or retrieved for this purpose alone cannot usually be used to identify you.
Marketing
The technical storage or access is required to create user profiles to send advertising, or to track the user on a website or across several websites for similar marketing purposes.
