On hetki, mil mind on kütkestanud sõnaühend ?klassikaline filoloogia?. Teatavasti märgistab see teadusharu, mis tegeleb eelkõige vanakreeka ja ladina keele ning kultuuriga seotu uurimisega. Mainitud keeled, mida ma ei oska, kuigi olen neid õppinud, tunduvad surnutena, ongi tegelikult surnud, ja just seetõttu ka kuidagimoodi iseäranis täiuslikud, lõpuleviidud. Kuigi tegelikult kõik kestab edasi juba surmajärgsuses, postmortaalsuses, n-ö postuumselt. Meiegi, eestlased, oleme selles mõttes postuumne nähtus, teatav kultuuriline postmortaalsus kogu oma lõpuleviidud…
Unustamine on inimlik. Unustamist ei saa vältida, küll aga vähendada. Seejuures on üheks võimalikuks vahendiks sünnipäevad, suurvaimude puhul tavaliselt siiski sünniaastapäevad. Need on kõige sobivam võimalus (tagantjärele) tänamiseks, kiitmiseks ja uurimisekski. Tavaliselt vähendavad unustamist n-ö ümmargused sünni(aasta)päevad, need, mis lõpevad nulli või viiega. Teeme täna erandi. Tähistame seda, mis lõpeb kaheksaga. Tähistame täna üheksakümmend kaheksat. Sest just niipalju aastaid möödus 23. novembril Betti Alveri (1906 ? 1989) sünnist.
Kaheksa sobib küll…
On ürgne tõsiasi, et seks, seksuaalsus, armastus ja erootika on üsna erinevad mõisted. Tegemist ei ole sünonüümidega. Kuigi nimetatud mõisted võivad mõnigi kord suuremal või väiksemal määral kattuda, koos esineda. Tänases globaalsuses on esiplaanil aga seks, sest see müüvat kõige paremini. Las ta siis müüb. Meie vaatame sel puhul eestlaste kirjanduslikku kolikambrisse. Siin leidub üht-teist pilkupüüdvat ka kõnesoleva valdkonna osas. Kõigepealt. Milline oli eestikeelse sexualica algus? Kuidas olid lood seksi…
Müüt on ilus asi, veelgi ilusam on aga terve mütoloogia. Mütoloogiate kohta võib kahtlemata kasutada sõna ?ilus?, ent asja olemust avab paremini siiski ?võimas?, s.t (rahva) mütoloogiline võimsus.
Kreeka mütoloogia on tervet Euroopa-keskset maailma kujundanud, oma nimegi on Euroopa saanud just kreeklastelt. Eestlaste mütoloogiaga on keerukam lugu. XIX sajandi keskpaigast alates, seega rohkem kui sada viiskümmend aastat on meil käibinud nn pseudomütoloogia, mille ühe algatajana nimetatakse sageli Christian Jaak Petersoni,…
Eestikeelsus on meie, tänaste, jaoks midagi enesestmõistetavat. Eestikeelsus on meie riikliku iseolemise alus. On ju varemgi väidetud, et eestlaste religiooniks on eestikeelsus, et eestlased on keeleusklikud, et eestlased on (ema)keelehullud. Või peaks siinkohal kasutama minevikulisi verbivorme: oli/on olnud, olid/on olnud? Teisisõnu. Eestikeelsus oli religiooniks Eesti NSVs. Täna, olevikus, postmodernsuses, taastulnud iseseisvuses on eesti keel lagunemas, ta on taandumas ingliskeelse globaalsuse ees, langemas lingvistilise asotsiaalsuse mülkasse.
Seetõttu on loomulik vaadata korraks…
Ameerika on kummaline geopoliitiline nähtus ? ta sisaldab endas midagi kahelist, kahekordset, midagi on siin topelt. On ju siin kaks osa: Põhja- ja Lõuna-Ameerika. See on nagu aritmeetikas, et üks kord kaks on ikka seesama kaks, mis sisaldab endas ka n-ö tarbetult ühendavat ühelist elementi.
Kusjuures kogu see geograafiline krempel on ju kaks korda avastatud. Esimest korda tegid seda normannid aastatel 981 ? 1000. Paraku ei teatud nende avastusretkest nn…
Mulle meeldib mõtelda mehhanismidest. Kusjuures masin on ainult üks võimalikest mehhanismi olemisvormidest. Samas ? võib ju küsida, kes/mis on masin?
Iseäranis tore on mõtelda semiootilistest mehhanismidest, need nimelt on need, mis tekitavad/annavad/toodavad tähendusi. Ja siin on üheks võimsamaks mehhanismi olemisvormiks just ja nimelt (kirjanduse) kolikamber. Selles ruumis on lademes leida tähendusi. Tähendus omakorda on/olevat mingi vastavus, mingi korrespondents (kirjavahetus?), ent ? mille vahel? Mis/kes vastab millele/kellele? Autoriteedidki ei ole alati…
?Piiri? mõiste seostub eestlasel tavaliselt ikka ?riigiga?. Kõigepealt torkab muidugi silma foneetika. Mõlemas sõnas ?piir? ja ?riik? esineb ju pikk i ja r-element. Niisiis. Vähemalt foneetiliselt on eestikeelne ?piir? seotud eestikeelse ?riigiga?. Teiseks. Mängu tuleb kohe ka poliitiline seos. Oli ju nii kunagine Eesti Vabariik kui ka Eesti NSV seotud NSV Liidu ?riigipiiriga?, mida selle riigi n-ö parematel päevadel märgistas võimas okastraat ja vastavate mehhanismide abil aasta-aastalt üles küntud takistusriba…
Kirjanikud on eelkõige ikkagi inimesed. Nende suurus võib muutuda nii füüsilises kui ka mittefüüsilises mõttes. Tavaliselt algab pärast surma pisenemine, mis lõpeb unustamisega, kolikambris. Nagu ei oleks teda/seda olnudki. Ent mõni kirjanik saab surmajärgselt isegi väga suureks. Nagu näiteks Kristian Jaak Peterson (1801 ? 1822), kelle nimi dokumentides olevat hoopis olnud Christian Jacob Petersohn. Tema tõusis luuletajana ju XIX sajandi eesti kirjanduse kolikambrist avalikkusesse alles XX aastasaja alguses ? kui…
Muidugi võib kirjutada ? loodusest. Muidugi võib à la Lydia Koidula kirjutada õiekesest, kes millegipärast nutab õitsval Eestimaal: ?Miks sa nutad, lillekene, / nupud sul täis pisaraid??
Praegu kirjutavad paljud, sest kirjutamine on paljudele jõukohaseks saanud. Eestis kirjutavad ilmselt kõik, sest siin on vist kõik n-ö kirja oskajad. Paljud kirjutavad (ilu)kirjandust, valdav enamus kirjutab siiski midagi muud ?kirjutatavat?, mõnigi kirjutab tühja-tähja, kirjutab tarbetult, kirjutab lausa lollusi.
Varem oli teisiti, varem kirjutasid vähesed, ent nad kirjutasid see-eest ka vastutustundlikumalt. Vanasti eeldas ja tähendas (üles)kirjutamine eelkõige vastutust. Kusjuures eestikeelses kultuuriruumis oli see varasem vähene, ent seda vastutusrikkam kirjutamine üldjuhul…
Millega ikkagi algab eesti kirjandus? Mõningad käsitlused alustavad eesti kirjandust rahvaluulega, teised nn Balti kroonikatega. Kus aga on siis tegelik algus? Tegelik algus on kirjutamises. Sõna ?kirjandus? seostub etümoloogilises plaanis ju ?kirjaga?. ?(Ilu)kirjandus? on seega teatavat naudingut pakkuv, ilusasti/inetult sõnastatud sõnum, mis on ?(üles) kirjutatud?. ?(Ilu)kirjandus? on teatavat tüüpi ?(üles)kirjutatus?.
Teisisõnu. Rahvaluule saab kirjanduseks alles siis, kui ta üles kirjutatakse. Eesti rahvaluule sai oma põhiosas kirjanduseks alles XIX sajandi lõpukümnenditel.…
Ajalugu on tänases Eesti Vabariigis ootamatult taas aktuaalseks saanud. Seda eelkõige seoses Teise maailmasõja lõpufaasi jääva suvega 1944, mil NSV Liidu liitlased eesotsas Ameerika Ühendriikidega avasid Hitleri Saksamaa purustamiseks nn. Teise Rinde. Tollal tegutses ikka tõeliselt võimas ?troika?, ?the Allied?: Stalin, Roosevelt ja Churchill. Nemad otsustasid, kes kuhu. See asjaolu ajab muidugi Eesti asja täiesti sassi. Kes oli/on kes ja mis oli/on mis? Kes keda vabastas? Kes keda okupeeris? Kas…
Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.
Funktsionaalsed
Always active
Vajalikud, et te saaksite segamatult portaali eri osade vahel liikuda.
Preferences
The technical storage or access is necessary for the legitimate purpose of storing preferences that are not requested by the subscriber or user.
Statistika
Kasutatakse lehe külastatavuse statistika kogumiseksThe technical storage or access that is used exclusively for anonymous statistical purposes. Without a subpoena, voluntary compliance on the part of your Internet Service Provider, or additional records from a third party, information stored or retrieved for this purpose alone cannot usually be used to identify you.
Marketing
The technical storage or access is required to create user profiles to send advertising, or to track the user on a website or across several websites for similar marketing purposes.
