Triinu Soikmets

Analüütilise filosoofia ja analüütilise fotograafia vahenditega saab nähtavaks teha mis tahes tagamõtted mis tahes olukordades.

Kommunikatsiooniküsimused on osa Ilari Laamaneni kuraatoripositsioonist, erialast ja elust.

Geomeetriline ruumiinstallatsioon tõukub vajadusest vabaneda nii meediumi määratud kui ka enesele kehtestatud piiridest.

Võrreldes Ukraina väljapanekuga on seekordne festival taseme poolest ehk ebaühtlasem, kuid lähenemisnurkade ja tõlgenduskihtide poolest kindlasti rikkalikum.

„Hellalt hoia mind“ kuulub kunstihoone näitusesarja „Hea olemise kunst“, kus käsitletakse võimalusi jääda inimlikuks, õrnaks ja tundlikuks kogu ümbritseva kibeduse kiuste.

Pärnu Europe müüdi, mehelikkuse uute arhetüüpide ning 1970ndate ja 1980ndate õrna naiselikkuse kõrval leiab suviseid elamusi nii Saaremaalt kui ka Muhust ja Ruhnust.

Regina-Mareta Soonseina võib nimetada paradoksaalseks partisaniks, kes võitleb väljal, mis pole tema kontrolli all, ujub küll vastuvoolu, kuid ei tööta siiski välja vastu.

Tänavuse Pärnu fotofesti teema „Paus“ tähendab taotluslikku puhkuse võtmist, ka mürast ja erialastest ambitsioonidest, mis seotud nüüdiskunsti kontseptuaalsete ideaalidega.

Vano Allsalu: „Olen veendunud, et teha head, see tähendab inimesi kõnetavat ja puudutavat kunsti, peab kunstnik olema väga enesekindel ja ka enesekriitiline.“

Enn Tegova on teisenenud ja teisendanud, toonud Tallinna Tartu vaimu ja kujutavasse kunsti literatuursuse.

Festivalil „On the Edge Fest. Ukraina dokumentaalfotograafia“ tuuakse Ukraina sõda ja sellest tingitud eluolu meieni seestpoolt, sealsete autorite jutustatuna.

Näituse alateema „Unenägu“ on juba iseenesest nii tugeva ja mitmekesise laenguga, et ajakohastamiseks ei ole seda vaja siduda sõja ega koroonaga.

Rait Präätsa pool sajandit kestnud teekonnale mahub mitmeid materjale ja meediume, nagu vitraaž, maal, graafika, skulptuur, puit, metall, kivi ja viimasel ajal ka elektroonika.

Miks peljata kriitikut või oodata tema tunnustust, kui võib maalida ja anda vaatajale võimalus maaliga suhestuda, seda mõista või mitte mõista?

Tänavusel Pärnu fotofestivalil hingab iga näitus oma rütmis, aga toetab ka fotožanri ajaloo ja mitmekülgsusega seotud tervikideed.

Kui lähtuda graafikatriennaali kuraatoripositsioonist – (äärmus)rahvusluses, piiripoliitikas ja ka loominguvabaduses peituvast äraspidisest soojusest –, on selge, et elu ei ole ega peagi olema mugav.

Kati Kerstna plaatidest koosnevad käed on sõna otseses mõttes mitmetahulised, need on siiralt hoolivad ja väljapeetult kriitilised.

Mika Vesalahti ja ka Lilian Mosolainen kasutavad mütoloogiast, religioonist ja kunstiklassikast tuttavaid kujundeid. Vesalahti tehniliselt kopeerides, Mosolainen virtuooslikult interpreteerides.

Erakoguga kaasas käiv lugu võib kompenseerida kaootilisust ja loosse süvenemine võtta sama palju aega nagu ultrakontseptuaalsete näituste ja teoste läbitöötamine.