Vaapo Vaher

Ülevaade 2010. aasta eesti tõsielufilmist       
Vaadates järjepannu mullust eesti tõsielufilmi toodangut, hakkas hämmastavalt silma siinse dokfilmi ideelis-kunstiline sidusus ja sünonüümia. Erineva esteetilise temperamendiga filmid  haakuvad omavahel kas mingis peahoovuses või sootuks peidetumas, näiteks psühhograafilises sugemes. Moodustub molekulaarseid ahelaid või valemeid, kus filmid miskite tõmbejõudude ajel üksteise küljes ripuvad.         
Kõige silmakargavam side on muidugi filmide temaatiline ühtsus, musternäiteks lausa eraldi žanriks tükkiv monumendiaana, mida sedapuhku esindavad Valentin Kuigi ja Kristiina Normani töö,…

 
Isamaaliidu ja kompanii valimiseelne juhthõige “Õnn ei peitu rahas” on avalikult silmakirjalik. Mis aga veelgi ilmsem – kunstiliselt põhjendamata. Et asi reaalsusest sedavõrd ilmkauge ei tunduks, oleks vaja kultuurilisi argumente. Näiteks võiks erakond kihutusjutluste sekka etendada režissöör Aleksandr Medvedkini 1934. aastal vändatud tummfilmi “Õnn”, mille kohta nõukogude kinoloolane Rostislav Jurenev kunagi kirjutas: “Suurepärane satiir muinasjutupiltide stiilis”.

 

 
Kui kuri onu Stalin üldise halina saatel kõrvad pea alla pani, ilmnes äkki probleeme, millest seni keegi iitsatadagi polnud julgenud. Sealhulgas pedagoogilis-moraalseid. Näiteks – kas koolipoiss ja -tüdruk võivad teineteist armastada? Pioneerieetika sellele selget vastust ei andnud. Ehkki noorleninlaste pidulik atribuutika olnuks seletatav ka seksuaalselt: vinnas fanfaar punarätilise nooruri huulil võinuks sümboliseerida ju teovalmis fallost ja kärsitult põrisev pingulnahaline trumm defloreerimata naiseelundit. Kuid sedavõrd erutava poeetikani tollane fantaasia  muidugi ei…

 
Kaljo Kiisa ülekiidetud “Hullumeelsuses” tegi ühe kihvtima rolli vene näitleja Valeri Nossik, kes mängis hullunud ajakirjanikku. Tõsi, eestikeelse pealelugeja võlts teatraalsus nivelleeris kahetsusväärselt Nossiku osatäitmise reljeefsuse, näitleja hääleline isikupära hävis. Muide, vene kinolugu kommenteerib harva Nossiku seda rolli, tihti ei mainita Toimetaja osa näitleja filmograafiaski. Sealse avarvaataja jaoks on sootuks olulisemad kümned muud, enamjagu koomilised kõrvalosad. Nagu näiteks eksamipiletitega atskood mängiv tudengipoiss igihaljas “Operatsioon “Õ-s”…”.

 
Üksnes vanakurat teab, kui palju on Venes loomingulisi ideid jäänud sunnitult realiseerimata. Igatahes – lugematu arv, mustmiljon! Iseäranis on kahju, et Eisensteinil jäi filmikeelde tõlkimata Joyce’i “Ulysses”. Valmisolek selleks teoks oli olemas nii kirjanikul kui režissööril. Joyce olla kinnitanud, et teab maailmas vaid kaht kineasti, kes on võimelised ta suurromaani ekraniseerima: Walter Ruttmann ja Sergei Eisenstein.

 
Mina ei arva, et Igor Maslennikovi vändatud Sherlock Holmesi filmivariant on samalaadsete maailma parim. Venelased ise küll sellest vaimustunult pasundavad, midagi sümpatiseerivat olevat kunagi lausunud ka Margaret Thatcher. Ent Vassili Livanovi etendatud Holmes on ses filmis ju üsna rutiinne, üllas ja igav. Näiteks Jeremy Bretti mängitud Sherlock, neurootiline narkomaan, nuhk-maniakk, on võrratult põnevam.  

 
Kõige aplamaks kineastiks nõukogude filmiloos tuleb pidada stsenaristi Aleksei Kaplerit. Seda meest ei rahuldanud üksnes Juhi rahulolu ja Stalini preemiad, tema tahtis lisaks veel – Stalini tütart. Selle himuga puhus ta muidugi pilli vilinal lõhki, leides end äkki, nagu vene muinasjutus kuldkalakesest ja kalurist, kõigi imede varemeilt.

Nõukogude filmidiivade saatus on kuratlikult sarnane: läbi pasa tähtede poole! Tähtedeks muidugi Stalini preemia ja üldrahvalik armastus. Kõik nad on kõnelenud oma varajasest kunstijanust. Ainult Lidia Smirnova tunnistab, et teda kihutas näitlejaks hakkama üksnes kadedus, kuulsuseiha, auahnus. Istus noore tüdrukuna kinosaalis, põrnitses vihaselt linale ja põles kiivusest. Orlovad-Serovad sädistavad ekraanil, aga tema, Smirnova, kükitab pimeduses, keegi teda ei tunne ega imetle.
Ometi oli ta sündinud seitsmekuusena, seega õnnesärgis, ehkki elu algus…

 
Tšehhov on nentinud kunagi, et venelased jumaldavad oma minevikku, vihkavad olevikku ja kardavad tulevikku. Selles on fataalset tõde. Ent vahel lööb ajalooline grotesk need  jumaldamised-vihkamised-hirmud segi kui pudru ja kapsad. 

 
Vana tõde: kui sul on kultuuris mõni suur eeskuju, iidol, kes kipub su loomet mõjutama, siis ära kunagi teda matki, vaid parodeeri. Ja sa võid jõuda kirgaste resultaatideni. Vene filmilugu pakub selle kohta lõputult näiteid. Boriss Barnet oma kuulsas “Majas Trubnaja tänaval” parodeeris episooditi avalikult Eisensteini “Streiki” ja sellest tuli filmile kasu. Kui seesama Barnet väntas aga Eisensteini “Oktoobri” otsesel eeskujul ja seda tõsimeelselt jäljendades “Moskva oktoobris”, tuli sellest vaid…

 
Vene inimesele on kunstil olnud sütitav, tegutsema innustav mõju. Siinsamas, meie kohtusaalis, kinnitab venelasest mõrvar, et suundus vanakesi tapma Dostojevski kuriteoromaani emotsionaalsel tõukel. Mõni aasta tagasi suleti kongi sariroimar, kelle veretööle õhutajaks olnud Balabanovi kultus-bojevik “Vend”. Jne. Eesti kultuur on kriminaalse katalüsaatorina jõuetu, meie kirjanduses või filmis ei ole supertüüpe, kellega vastuvõtlik tarbija ihkaks end õhinal ja saatuslikult identifitseerida. Kangelasi, kes tappes tõusevad situatsioonist ülemale, filosoofilisele pinnale ja kelle kuritegu…

 
Gorbatšovi plahvatuslik perestroika, mis riigijuhil endal tüüri käest paiskas ja tormava taifuunina üle impeeriumi tulvas, lõi uskumatu võimaluse arendada täiel rinnal, tsensuurivabalt, ka juudi kinematograafiat. Filmitegemisse voogas musta raha, mis avas tee kõigele sensatsioonilisele. Juuditemaatika (raevuka ajaloo revideerimise kõrval) oli sfäär, mis tootis loendamatuid ekraanitöid, nii šedöövreid kui kommertslikku õletuld. Juba 1990. aasta lõpus olid kinolised juudiintellektuaalid kogunud sedavõrd jaksu ja julgust, et korraldada veel püsiva nõukariigi südames kinos Moskva…

 
Brežnevistlik kipsajastu lõpetas kui noaga lõigatult juudifilmi õitsengu. Üheks põhjuseks muidugi sündmused Lähis-Idas, Iisraeli kuuepäevasõda. Nõukariik hakkas ühemõtteliselt toetama araablasi, värske hooga hakatus propagandistlik raju sionismi vastu. Toodeti hulk võitlevaid dokfilme, mis temaatikalt jagunesid kahte lehte. Ühed võltsisid sündmusi Iisraelis ja selle ümber (filmikesed pealkirjaga “Sionism ajaloo kohtu ees”, “Kohtualune – sionism”, “Süüria pinnal”, “Süüria. Tõusu ja lootuste aeg” jpt). Teine suund aga patras juutide paradiislikust elust NSVLis (“Meie kodumaa…

 
Hruštšovi sula oli poliitilise osavusega sigitatud illusioon. Kultuuris avardati küll temaatilist ja esteetilist raamistikku, ometi polnud see ehtne vabadus, vaid ikkagi ainult priiuse surrogaat. Ka juudi temaatikas lasi võim esiotsa ohje lõdvamaks, ent põhilised kaanonid jäid paika.

 
Teine maailmasõda langes juutidele kaela järjekordse kataklüsmina. Muust rahvusest inimene võis hea õnne puhul Saksa okupatsiooni üle elada, vastu panna näljale, katsumustele, alandustele. Ent juut oli sakslaste võimu all määratud hävima igal juhul.

 
1930. aastatel jätkus ja avardus nõukogude kinoekraanil kinematograafilise juudi mudeli kultiveerimine, selles nähti endiselt võimalust saavutada efektne ideoloogiline resultaat. Ehkki pärast Trotski lurjuseks kuulutamist ja vihapurskeid Zinovjevi, Kamenevi jt juudi soost poliitikute vastu tõstis pead judofoobia nii massides kui võimuladvikus, siis filmitoodangusse see ei pääsenud. Vastupidi, filmikunst pidi tõestama, et partei püsib kivikindlalt internatsionalistlikul alusel, et rahvusvaen on bolševikele võhivõõras.

 
Juuditemaatika on taas plahvatavalt päevakorral. Sõda ju. Ehkki päriselt pole juudiaines silmapiirilt hajunud ka vaiksematel aegadel. Filmilinalgi mitte. Näiteks holokaustist on maailmaekraanil kujundatud suurejooneline kinematograafiline kitš.

 
Sanka Sokolova, filmi “Valitsuse liige” (1940) rahva seast pärit, ent ülemnõukogu naissaadikuks kerkinud peategelane kuulutab aplodeerivale saalile kõrgest kõnepuldist: “Siin ma seisan teie ees, lihtne vene baaba. Mees on mind peksnud, papid ära hirmutanud, vaenlased tulistanud – kuid olen elus!”

 
Ehkki plika tuli ilmale Leningradis, pidid nad emaga sealt paari aasta pärast ummisjalu pagema, sest prahvatas sõda. Sugulased, kes jäid blokaadirõngasse, hukkusid. Ka isa, see rõõmsalt uljas kaugsõidutüürimees. Leningrad näis sest ajast surmalinnana ja lesk koos tütretirtsuga tuli pärast sõda Tallinna elama.

 
Nikolai Jerjomenko noorem oli kui kummaline vereside pateetilise nõukakino ja vene nüüdse bandiidifilmi vahel. Jerjomenko pälvis 1980. aastal leninliku komsomoli punatähelise autasu, kuid ta polnud positiivsete töökangelaste kujutaja. Pigem nõukogude sametine seksisümbol. Läikivmustad lokid, kõrge marmorlaup, kotkakulmud ja läbistav pilk. Tema võimsaks sööstuks kujunes Sergei Gerassimovi teleseriaal “Punane ja must”, kus Jerjomenko paheline, ent õilis Julien Sorel sulatas kogu impeeriumi naisolluse pahkunud südamed. Lüpsjad ja lauljatarid, kangrud ja direktrissid vappusid…

 
Kõneldakse, et perekond kui institutsioon on ohus. Võib-olla seetõttu on taas ärganud perekonnakroonika žanr. Nii kirjanduses kui filmis. Venes võib näiteks tuua Vassili Aksjonovi “Moskva saaga” ja selle ekraniseerimise.