-
Aasta pärast suurt sõda tuli Kirgiisia ühes räpasevõitu asulas ilmale nõrguke Talgat. Poiss rippus veel ema tissi otsas, kui jäägrist isa Kadõr jahiretkel hukkus. Lapsi oli palju, raha napilt ja ema loovutas Talgati lastekodusse.
-
-
Läinud nädalavahetusel võitles venelaste CSKA korvpallisats juudimeeskonnaga, hasartse publiku hulgas kiljusid fännilikud näkid Moskvast, paljanabalised, kiima täis ja loosung pea kohal: “Vange me ei võta!”
-
Tont teab, millest see johtub, aga vahel on isa ja poeg täielikud vastandid justkui nende sees ei istukski ühiseid geene. Nii oli ka Saša Demjanenko ja tema papsiga. Vanakest teadis terve Sverdlovsk: ta oli laulja ooperiteatris, näitlejameisterlikkuse õppejõud konsis, naiste lemmik ja nende kiindumusele vastaja, energiast lõkendav, entusiasmist pakatav. Poeg oli aga kinnine ja raskelt kontakteeruv, ooperit ei sallinud, viisi ei pidanud, kuid armastas draamat.
-
Kurat seda teab, kuidas Jevgeni Karelovi film “Teenisid kaks seltsimeest” linale pääses. Riiulipimedusse lendas aastakümneteks vedelema ju sootuks süütumaidki šedöövreid. Töö valmis 1968, nõukogude liberalismi lõpuaastal, pärast Tšehhoslovakkia mäsu, mil KGB lõi kiirustades dissidentlusevastase osakonna ja Brežnev peatas detsembripleenumil Kossõgini majandusuuendused. Kärmelt puhastati ajakirja Junost kolleegium, Moskva kinofestivali reglement sõnastati uuesti. Purustati Novõi Miri vabameelsus, ajakirja asetoimetaja Aleksei Kondratovitš kirjutas toona päevikusse: “Süngemat aastat kui 1968 ma ei tea.”
-
Naissoost mõrvar ekraanil mõjub alati topeltkoodina. Teadagi — naine on looduse poolt määratud elu andma, mitte hävitama. Kuid ka sedavõrd kitsas spetsiifikas, kui seda on naismõrvarlus, erineb vene filmikunst suuresti läänlaste omast.
-
Eh, Riia. Eh, Lätimaa. Palju oled sa andnud vene kultuurile, palju ka julmalt võtnud. Eisensteini sa sigitasid, ent su teedel tegi surmasõidu Tsoi. Mereäärses lukshotellis riputas end nööriga lakke Boris Barnet.
-
Räägitagu mida tahes, laste haaramine filmitegemisse on riskantne. Kunagi ei tea, kuidas see mõjub nende tulevikule. Nõukogude Liidus vändati sadu linatöid, kus lastel otsustavad osatäitmised. Ka geeniuste meistritöödes figureerisid esiplaanil sagedasti lapsed, näiteks Bondartšuki “Inimese saatuses” või Tarkovski “Ivani lapsepõlves”. Igasse aastakümnesse sigis aina uusi siravaid lapstähti. Neljakümnendail menutses ekraanil hulga muude seas Jura Jankin (“Polgu poeg”), viiekümnendail Oleg Višnjov (Vasjok Trubatšovi lood) ja Paša Polunin (“Inimese saatus”), kuuekümnendail Kolja…
-
Arvan, et selles naises pesitses algusest peale midagi skisofreenilist. Miski meditsiiniline idu, mida aja kulg kultiveeris ja kujundas. Naise eluseltsiline, kinorežissöör Jevgeni Taškov seda ei tunnistanud. Tema süüdistas arste, elu ja iseennast. Ja arvas, et kõik võinuks minna teisiti. Vaevalt.
-
Poisikesena armastas Žora üksnes koeri. Ja elueesmärk oli tal jumala klaar – meremeheks! Veeväljadele ihalesid paljud Moskva siseõuede patsaanid. Sütitajaks Vladimir Vainštoki helisev “Kapten Granti lapsed” ja Vladimir Brauni mehised merefilmid. Peale seitset klassi ei suutnud poissi keegi takistada: sügisel rippus Georgi Jumatovi nimi sõjaväelise merekooli õppurite nimekirjas. Siis kärgatas sõda. Pärast oli eesmärk ilmselge – rindele. Ainult et, kuidas? Noorus segas. Aga Žora jaoks polnud midagi ületamatut. Teisel sõja-aastal…
-
Eldar Rjazanovi 25. mängufilmi üheks finantseerijaks on instants, millel rõõmsalt iseloomulik nimi – Fakk (Федеральное агенство културе и кино). Seda abreviatuuri kordavad vene kineastid meelsasti ja mõnuga, sest Fakk ei ole oma rahatoetustes kuigi akuraatne ja tähtajaline. Rjazanovi nüüdne ekraanitöö, kuulsa taanlase Anderseni biograafia kunstiline ümberjutustus, kuhu kiilutud fragmente meistri muinasjuttudest, jäävat režissööri enda kinnituste kohaselt ta viimaseks kunstfilmiks. Kurat seda teab, sportlased ja režissöörid on areenilt lahkumise asjus suuresõnalised.…
-
Kui Gia Danelia hakkas lõpetama viimast klassi, ütles ta isa: “Poiss tuleb panna kinokooli”.
-
Jummel, kui palju vastuokslikku on hõigutud minu ühe lemmiknäitleja Oleg Borissovi kohta. Nii ta eluaegu kui pärast mehe lahkumist siitilmast. Ja, paradokside paradoks, kõigis neis hõikumistes on oma tõde ivana peidus. Oleg Menšikov, praegune Vene ekraanide eelisnäitleja, kes tutvus Borissoviga kunagi Odessas režissöör Pjotr Todorovski “Orkestriga peatänaval” filmimisel, peab Borissovi puhul oluliseks märgiks (nii otse kui kujundlikult) ta häält. Menšikov kutsub Borissovit (nagu kunagi öeldi Bloki kohta) “ajastu traagiliseks tenoriks”,…
-
Peaaegu igasse vene filmikunsti näitlejapõlvkonda on trehvanud mõni kummaline kiilaspäine mehejupp, nägu ümmargune kui kolobok, välimus totter ja mõttetu. Sõnaga, tüüp, kelle veidigi pikema linalviibimisega peaks film muutuma talumatuks ja kes peaks kinoteose päästmatult põhja laskma. Ent alati läheb vastupidi: säherdusest juusteta junnist saab publiku ergastav lemmik, kelle filmide peale massid kokku tormlevad. Kolmekümnendail oli selliseks näitlejaks Anatoli Goronov, praegu Viktor Suhhorukov. Vahepeal aga määratu menuga Jevgeni Leonov. Kõik nad…
-
-
-
-
Venelastel jõulukino peaaegu puudub. Põhjus muidugi klaar: polnud neil ju pikki aastakümneid jõulegi. Enne revolutsioonimärulit jõuti jõulust lähtuvaid filme nats siiski teha. Kõige kirkamalt on jäänud kinolukku üleilmselt tuntud animaatori ja eksperimentaatori Vladislav Starevitši filmid. Emigrandina kirjutas ta oma nime küll : Wladislaw Starewicz. Oli mees ju Leedust pärit poolakas. 1912. aasta lõpunädalail etendus ta animafilm “Metsaelanike jõulud”, aasta hiljem Gogoli ekraniseering “Jõuluöö”, kus kuradit mängis ekraanikuulsus Ivan Mozžuhhin, Oksanat…
-
Psühholoogid kõnelevad: armastuse defitsiit. Võib olla nii, et inimest armastatakse nii-öelda normatiivselt või isegi üle normi, aga tema ihkab aina rohkem. Jelena Majorova sündis ilma otsas, kauges linnas Južno-Sahhalinskis. Päritolu sügavalt proletaarne, isa purjutas autobaasis, ema oli noanaine lihakombinaadis. Oma Leenakest armastasid nad, nagu lihtsale vene perele keskmiselt kohane, varjatult, karmi koore all. Plika püüdis kõike teha ülimalt, et teda armastataks rohkem: oli hoolas, sõnakuulelik, õppis maksimumi piiril. Kord haigestus…
-
Nina Ruslanoval on isevärki hääl, tugev, rämedavõitu intonatsiooniga. Ja joptvoju piiril leksika. Kord läksid nad Valgevene kolkas, poris ja külmas kaaslannaga pärast filmi võtteid kohalikku avalikku sauna. Leiliruum oli auru põrandast laeni täis, ainult roosad pepud vilkusid. Ruslanova õiendas miskit valjuhäälselt, kui äkki keegi päris: “Kas teie olete Nina Ruslanova?”. “Olen küll. Mis mind reetis? Punane perse?”. “Ei, teie hääl.”
-
Nõukogude korra hukutajateks said kaks plahvatuslikku seksisümbolit: Mihhail Gorbatšov ja Natalia Negoda. Gorba hämmastas maailma tõsiasjaga, et kommunistliku parteiladviku etteotsa võib pääseda mees, “kellel veel tõuseb”. Negoda demonstreeris aga filmis “Väike Vera” vene kinematograafias esmakordselt keppivat naist, suguaktist aktiivselt osa võtvat, seksuaalses ratsaasendis nõukogude tütarlast. Kumb neist kahest impeeriumis võimsama maavärina tekitas, pole selge tänini. Tegelikult mõjusid nad muidugi ühisvapustusena, hakati ju “Väikest Verat” kutsuma “perestroika filmiliseks manifestiks”. “Verat” näitavate…
-
Kinotähtedele on hulk ausambaid püstitatud. Kuid Buga jõe kaldal seisab mälestusmärk kinofilmile, nõukavene ekraaniteosele, millel õilis pealkiri “Traktoristid”. Igipopulaarne Põrjevi komöödia, mitte sedavõrd naljakas kui lõbus. Terve filmi on tegelased tavotised ja lõhkiste tunkedega ning kellelgi ei tärka himu end korralikult küürida. Peaosas madalalaubaline juppmees Nikolai Krjutškov, talle sekundeerib naiivne hiiglane Oleg Andrejev. Ent köitvaim figuur on kõrvalrollitäitja Pjotr Aleinikov. See kummalise helge sarmiga, end 1930. – 40. aastail vene…
-
Tüdruk oli 1931. aastal seitsmeteistkümnene, kui tänaval ligines talle keegi kinomees ja kutsus filmiproovi. Tatjana Okunevskaja tegigi paar kõrvalosa. Siis hakkas noor Mihhail Romm väntama oma debüütfilmi, Maupassant’i järgi tehtavat “Rasvarulli” ja kutsus Tanja nägusa proua Carré-Lamadoni rolli. Siitpeale võttis Okunevskaja elu üles peadpööritavad, pidurdamatud tuurid. Taltsutamatu nooruskire ajel abiellus ta Eisensteini lemmikõpilase Dmitri Varlamoviga. Muidugi ei kestnud see kooselu kaua, ent sündis tütar Inga. Mehi keerles ta ümber kui…
-
Fenomenaalne näitleja Stanislav Ljubšin kinnitab, et on elu jooksul absoluutselt kihva keeranud vaid üheainsa rolli. Siis, kui õppis noorukina miskis gaasikeevitustehnikumis, lõi silmatorkavalt kaasa sealses näiteringis ja kutsuti aastavahetusel näärivanaks. Toona oli ta kiitsakas kui aiateivas, talle kleebiti ette määratu habe, mis ta terava lõua küljest aina lahti lõi, ja aeti selga kuus numbrit suurem punane ürp. Ta näis kuuse all sedavõrd haletsusväärne, et lapsed ei rõõmustanud, vaid puhkesid kaastundest…
