Kui disain oma modernistlikke isasid materdama hakkas, oli maailmalõpp juba alanud. Enam ei rõhutata disainis mürast puhastatud struktuuride selgust, selle asemel kipuvad solkmelised kihid mattuma üksteise sisse. Amööbsete vormidega disain leiab sageli elus peamist rakendust kas kehal kantuna või ühismeedias jagatuna. Instagramis pole see lihtsalt suvaliste postituste voog, vaid vägagi kureeritud sisu. See kõik pani mind mõtlema, miks kajastan kriitikas peamiselt valgetes galeriiruumides nähtavat, kui sütitavad värsked objektid jõuavad institutsionaalsetesse ruumidesse alles viimases järgus, mil habras toorus juba minetatud ning aimdused teooriateks tardunud. Kas ei võiks hoopis kajastada seda kunsti, mille saatel päriselt ärkan ja uinun?

Minu erialaks on sepatöö ja puutun kunstiakadeemia disainiteaduskonnas kokku eelkõige nende disaineritega, kelle meediumi omapäraks on väljamõeldud ideede oma kätega teostamine. Vestlen iga nädal seppade, ehte- ja klaasikunstnike, keraamikute, tekstiili-, aksessuaari- ja moeloojatega – nendega, keda varem tavatseti tarbe- või rakenduskunstnikeks nimetada. Kõiki neid seob armastus mingi spetsiifilise materjali vastu. See pole pelk materjali kasutamine ideede realiseerimiseks, vaid mingi sügavam suhe materiaalsusega. Paaristants, kus materjali läbitunnetatud vastupanu kaudu üheskoos uute avaruste poole liigutakse, kuhu puhtalt paberi ja pliiatsiga fantaseerimisel ei küünditaks.

Puhaste vormide ja kergemini seeditavate kasutajasõbralikumate müügitööde kõrval katsetatakse ka piire, mis üldse disain olla võib. Ma võrdleksin praeguste kahekümnendates noorte ponnistusi meelevaldselt Itaalia radikaalse disaini loojatega nagu Sottsass ja Mendini, kes oma Memphise või Alchimia rühmituses küll tajusid disainikaanonit, kuid sellega rahuldumata murdsid järjepidevalt fikseerunud arusaamu. Neid kannustas väljapeetud teadmatus. Huvi, mis või milline disain veel olla võib? Küsimus, kas see enam ongi disain või lahterduvad ideed vabakunstiks, tundus neile ja ka praegustele noortele triviaalne.

Kasutasin juba üht peamist meedias rakenduvat iseloomustust „solkmelik“. Seda sõna ei kasuta ma vähimastki üleolekusoovist vaid pigem eneseirooniliselt. Võin julge südamega seda noorte lemmikesteetika iseloomustuste rida täiendada: amööbne, kaheksajalalik, kombitsatega, risoomne, kihiline, limane, lakutud, räbal, põimuv, vormitu, kehaline, barokkpärlilik, vohav, mügarlik, orgaaniline, valguv, turritav, sakraal-profaanne jne. See moejoon on paljusid traditsioonilise disainiesteetika austajaid marru ajanud, millest meediaveergudel kõige elavamalt paistis silma küsimus graafilise disaini üle. Ma ei hakka teadlikult sellesse juhtumisse siin artiklis laskuma, sest graafiline disain pole minu eriala. Küll aga on sama kaasusega kaasnenud ka mõista soovimatuid pahameeletorme materjalipõhiste disainerite loomingu suhtes ning selle osas on mul keerulisem erapoolikuks jääda.

Kuigi nn solkmeesteetikat jõuab jõudsalt ka galeriiruumidesse, on seni selle peamisteks poodiumiteks olnud keha ja ühismeedia. Ennekõike Instagram, sest seal keskendutakse tekstide asemel piltide jagamisele. Kui kontrakultuurilistel pidudel ei käi ja ühismeedias õigeid kanaleid ei tarbi, võib jääda mulje, nagu ei saakski mingist uue esteetika pealevoolust rääkida ning galeriidesse jõuaks justkui mingi veider postinterneti järellainetus. Sedasi võiks ülbelt neid esteetilisi ponnistusi esmapilgul triviaalseteks nimetada, madaldada väikeste sõpruskondade omavaheliseks lustimiseks. See aga ei oleks korrektne. Amööbdisain võib meeldida või mitte meeldida, aga kindlasti pole see ära teeninud ignorantsust. Uued asjad saavad alguse kontaktist eluga, alles seejärel tarduvad valgetele postamentidele. Alles see oli, kui naerdi Soundcloudis mikrofoni lälisevate teismeliste mõminaräpparite üle. Nüüd on nad anastanud kõik hiphopi ja popiedetabelite tipud. Niisamuti olen küllaltki veendunud, et EKA kunstiteaduse ja visuaalkultuuri instituudi välja antava „Eesti kunsti ajaloo“ kaheksas köide saab algama posthumanistliku esteetika solkmete, risoomide ja kaheksajalgadega.

Sirgjoonelisus on ajast ja arust

Nüüd sai mainitud ka see elevandina kunstiteoorias laiutav posthumanismi mõiste. Ma ei tahaks kohe üldse alles arenevat esteetikat posthumanistlikust teooriast lähtuvalt avama hakata, aga üldistades võiks ära märkida, et amööbse esteetika viljelejad tajuvad posthumanistidega sarnast klaustrofoobiat: inimesekeskne maailmapilt on liiga naiivne ja meelevaldne. Kuulume liigina kokku kõigi teiste maakeral elavate elusorganismidega – olgu see siis kusagil savannis jahti pidav lõvi või meie sundventilatsiooniga läppunud kontoriõhus jahti pidavad viirused ja bakterid. Eraldame end küll avarate akendega kunstvalgusega ruumidesse, kuid õhtul tõvevoodis tunnistame ikkagi autonoomsuse läbikukkumist.

Kui tajume hierarhiate lagunemist meid ümbritseva elus ja eluta loodusega kooseksisteerimise puhul, siis miks peaksid ka meie esteetilistes tõekspidamistes seisused säilima? Miks peaks end täiusliku kerana ilmutav mageveepärl olema kõrgemas hinnas oma muhklikust liigikaaslasest? Miks ülistada antiikset apollot, kui igal olendil on keha ning selle kehaga on vaja midagi teha, meeldib see keha neile endile või mitte? Pigem juba tunnistada kõik kehad oma ilus võluvaks. Ning miks peaks teemant olema kõrgemal paekivist, kui lõppude lõpuks on mõlema toiteväärtus alla igasugust arvestust ning ka see väärtushierarhia ise vaid usu küsimus? Nagu on ka näiteks kulla väärtus usu küsimus. Niipea kui see usk mureneb, kaob ka kulla või teemandi väärtus. Siinkohal meenub „Mad Maxi“ maailmalõpujärgsete filmide seeria neljas osa „Raevu tee“, kus smuugeldati mäletatavasti surmakõrbes suurima varana just nimelt taimeseemneid. Miks peaksime siis kandma kunstile üle tühjast usust sündinud hierarhiaid, et maali tuleks raamida kullast, mitte näiteks leivast raami?

Posthumanismist enam üritan tabada noorte disainerite endiga vestluses tajutavat, sest lõpuks pole teooria see, mis juhib kunstiliste kujundite arengut, vaid aitab tagantjärele teoreetikutel mõtetes selgust luua ja sujuvama kommunikatsiooni tarbeks asju lahterdata. Tegijad ise istuvad töökojas, nikerdavad, meisterdavad ja ei lase end posthumanismi teooriatest liialt väntsutada. Mis muidugi ei tähenda, et selle varjus võiks mõttetarkusena õilistada ignorantsust. Küll aga peab siin tegu eelnema mõttele. Taju, tunnetus, aimdus, intuitsioon – need kõik peavad eelnema ratsionaalsele eritlusele, muidu kastidest välja ei eksi.

Ise tunnen, et vormitule ja kihilisele disainile heidetakse peamiselt ette mürasust, olgu see siis pildiline või füüsiline objekt. Info ei tulevat läbi. Tekstid plakatitel kattuvad, sõrmused näppudel roomavad, kleidikangad kuhjuvad räbaldunult … Range struktuuri ja fookuse asemel laieneb kujund piiramata pinnaks. Kuid siinkohal tasub endale meelde tuletada, et iga aja tundlikumad asjad on oma aja nägu. Elame müraajastul. Meie peamiseks ellu­jäämise instinktiks on mürast oluliste detailide eristamine. See palju varasemast ei erine. Ellujäämine on alati olnud müraga toimetulemise küsimus. Müra on elu ja surma küsimus. Tuleb orienteeruda suhte­müras, leida suhtluses partneri, lähedaste ja võõrastega ühisosa … Eristada liiklusmüra aina mahenevate mootorite nurrumises pidurite kriginat. Leida välireklaami tulvavetes päästva poliitiku abikäsi, liigi­tada uksest ja aknast sisse pressiva uudisteporno oluliseks infoks, meele­lahutuseks, ballastiks ja saastaks … Hüpata tuulises metsas pea kohal raksatava oksa alt. Infomüra, see tõdede ja tõesarnasuste ühepajatoit, loobki mülkaliku paljususe. Noored tajuvad seda lõputut sotsiaalset rabamaastikku jalge all ning kaotavad üha enam usku sirgjoonelisusesse.

Torni otsast põrmu

Olen ka varasemalt märkinud antropoloog Tim Ingoldi tähelepanekut, et ingliskeelne sõna ruler tähendab tõlkes nii joonlauda kui ka valitsejat. Kuninga atribuudid pole ametisau ega riigiõun, tõelise valitseja-inimese valitsussau on joonlaud, millega mööda mäeharju või jõgesid välja arenenud piirid asendati sadade kilomeetrite pikkuste sirgete piiridega. Looduslikud koopad asendati täisnurksete seinte ja betoonist inimkoobastega. See meeletu progressiusk ongi pannud noori kahtlema, kas kõnepultides pröökajad ikka samal planeedil teavad end elavat. Seetõttu tekib neis trots hierarhiad segi paisata, joonlaud puruks murda ja vaba käega amööbe vedama hakata. Materjalivalikus ja stiilitunnetuses seljatatakse kõrge ja madal, ilus ja inetu, hea ja halb maitse.

Jah, disain lihtsustab maailma ja aitab meil selles paremini funktsioneerida, kuid see võib ka maailma representeerida, olla oma ajastu nägu nii nagu baroki mööbel või ehted olid barokiajastu nägu. Tšehhi-Austria arhitekt, juugendisarjaja ja uue esteetika suunamudija Adolf Loos nõudis eelmise sajandi algul ornamendi surma. Ornament olla omane vaid metslastele, millega nad oma madalaid asju ilusamaks nikerdavad või tahumatuid kehasid tätoveerivad. Õilis kultuurinimene peaks pürgima puhaste minimalistlike vormide poole, et meie linnad saaksid taevariigina valges sirgjoonelisuses särama lüüa.

Ja mis siis? Adolf Loos lõi oma aja nägu. Kui barokk mattus kullakarra­vahusesse ornamenti, siis meie aega dekoreerib infoküllus ja looduslike vormide vohamine. Need samblikuna seljas ronivad riided pole tehniline saamatus, vaid manifest, millega astuda vastu Loosi perverssetele fantaasiatele kultuur­inimese ülimlikkusest. Vaatamata oma valgele Siioni unistustelinnale, mida Loos unelmates arhitektina rajas, suri ta ühel hetkel ära, maeti maha, ussikesed hakkasid närides tema keha muundama tagasi looduseks, mida mees nii eufooriliselt allutada oli üritanud. Amööbstiili austajad asetavad need pseudopürgimused kohe kõrvale, küsides, kas meil ikka on vaja kuningana kastide otsas turnida, enne kui me torni otsast põrmu variseme. Sellise disaini üheks ideaaliks on pikalt looduses vedeledes mumifitseerunud keha, mille pind tasapisi samblikulaikude alla mattub. Tea oma kohta, raibe! Mullast. Mullaks.

Mateeria tagasitulek

Sellise kunsti jaoks on valitseja-joonlauaga joonestatud valge galeriikuup äärmiselt väljakutsuv. Modernismi arenedes hakati kunsti näitama väljaspool kadriorulossilikke ilusaale. Kuldses dekooris kannatasid nii kaunid saalid kui ka maalid. Maal nõudis keskkonnast eraldatust, iseseisvust, tema kuulutamist eneseküllaseks. Täiuslikkus ei saa komplimenteerida sisutühja tilulilu-dekoori ja vastupidi. Kunst lõigati elust lahti. Jätkeline esteetika nõuab taas taustsüsteemi, nagu sammal ei saa kasvada tühja õhku. Valge galeriiruum seda tausta veel hästi pakkuda ei oska. Või siis peab sinna sisenema suurte installatiivsete plaanidega, et taust ise luua. Kui füüsiline näitusekeskkond pole sellise amööbse esteetika väljajoonistumiseks hea, siis enamasti seda eksponeeritaksegi otse kehal või ühismeedias.

Grillz’id ehk hambavõred vajavad aluspinnana hambaid ja hambad vajavad karismaatilist isiksust, kes seda suud kasutab. Räbalkleit vajab pidu, kus keegi sellega tantsupõrandal viselda saaks. Selline kleit võib jääda plastmannekeeni seljas sama elutuks kui nukk ise. See kleit vajab parfüümiga segunenud higi lõhna, liikumist, visklemist. Ja kui samas peoruumis kohtuda pole võimalik, siis tulebki sellise stiili olemus kõige paremini välja ühismeedias ringlevatel piltidel.

Nii nagu vohavad sõrmedes barokkpärlilikud jätkeid ajavad sõrmused, pole ka keha sirgjooneline, kantis ega geomeetriline. Keha on ehte koda, ehte poodium ja olemasolemise põhjendus. Ehe istub selle kumerustesse ja õnarustesse. Pole vahet, kas tegu on pesulauaks treenitud six-pack’i või võluvalt mahlaka matsaka vatsaga, ehe roomab sellel sambliku või seeneniidistikuna. Sellise ehte esteetika tulenebki otse kehalisusest. Mügarlik sõrmus tsiteerib keha arme, sünnimärke, pigmendilaike, tselluliiti, voldikesi, kurde ja kortse. Need esteetilised valikud on üksikobjektist suuremad, moodustavad tervikliku maailma ja konteksti. Sedasi ilmutab see end juba peole kutsuval plakatil, seal kõlava muusika glitch’i-seguses helikeeles, kohaletulnute riietes, aksessuaarides ja ehetes. Ja kui heidetakse ette, et see on vaid ühe väikese sõpruskonna siseringiasi, siis arvake ära, mida kujutati poekotil, kuhu pakiti Pariisis kuulsa Tascheni kirjastuse esinduspoes minu soetatud raamatud? Ikka digitaalseid ussikesi ja solkmeid.

Ma olen varasemalt kirjutanud noortest koreograafidest, kes suurima naudinguga trollivad kanoonilisi dramaturgilisi tõekspidamisi – samamoodi raiuvad ka nende põlvkonnakaaslastest disainerid hea ja kurja tundmise puud, et pääseda tagasi loomingulisse paradiisi. Jah, ma olen olnud varasemalt amööbstiili viljelejate suhtes väga kriitiline ja kindlasti olen seda ka edaspidi, aga minu kriitika pole sihitud nn solkme­esteetika kui sellise pihta, vaid püüab nuhelda kohati uusmaterialismi vaimustusega saabunud tehnilist laiskust. Kui kontseptualismi efemeersus muutis kätega ise tegemise taaskord populaarseks, pöördusid paljud vabade kunstide meediumides tegutsejad materjalipõhiste disainerite mängumaale.

Esimesena muudeti seksikaks keraamika. Aga see entusiasm ei olnud suunatud portselani vastu, mis on teadupärast äärmiselt kapriisne ja vilumust nõudev materjal, vaid mätsiti savi vaba käega ja uputati keraamika paksude glasuurikihtide sisse (mida iseenesest keraamika valdkonna siseselt juba sadakond aastat kunstimaailma eest pimenurka jäetult tehtud oli). Klaasi ei puhutud, vaid hakati kleepima tinaribadega vitraažiks, tekstiilis ei kootud kuude viisi ühte gobelääni, vaid täristati tuftingupüssiga vaipasid ning kullassepatöös nikerdati vahast sõrmuseid, mida lasti hõbedasse valada. Lühidalt, igast traditsioonilisest meediumist võeti üle vaid see osa, mida oli võimalik kõige kiiremini omandada, et tehnilise vilumise peale mitte aega raisata ja püsida kunstituru rattas. Kultuurikriitika pärgas „äärmise materjalitundlikkusega“ uusmaterialismi egiidi all kunstnikke, kes joonistasid kavandeid ning lasid need oma ala meistritel materjalis valmis teha. Mulle väga meeldib kompromissitu looming ja seetõttu ka sarjan just selliseid amööbitreialeid, kes kõveraid sirgetele eelistavad pelgalt põhjusel, et sirge tegema õppimine võtaks liiga palju aega, või kes järgivad trende kaasa mõtlemata.

Kui rääkida mõne vana kooli skulptoriga, kajab nende jutust aeg-ajalt ikka läbi huvitav väide, et kunstis on hierarhiad. Eesotsas sammuvat maalikunst, graafika ustava side-kick’ina sabas, skulptuur lonkivat viimase-hapupiimasena. Sama võimumäng ilmutab keskusteludes väärikamate tarbekunstnikega, kes näevad end õilsate kaunite kunstide vähemväärtuslike väikevendadena. Võin ausalt öelda, et selle kümne aasta jooksul, mis ma EKAs noortega olen saanud suhelda, pole keegi neist ise tõstatanud küsimust, kas nende tehtav on kunst või disain ja kus nad mingitel hierarhiaredelitel asetsevad. Ja kas sedasi me juba ei asugi gramm paremas maailmas?

Vahest on aidanud hierarhiapimedusele kaasa ka klassikaliste tarbekunstialade ja materjalipõhiste meediumide kandev roll amööbse disaini ja esteetika loomisel. Samuti kuhtub nimekate galeriide oreool, sest Instagram, hüperpopi­pidu, kellegi vannituba või keldriboks kõlbavad eneseväljenduseks võrdväärsete (ja kohati seksikamategi?) platvormidena.

Tähemärkide arvu piiratuse tõttu ei ole mul võimalik müra ja seisustevastasuse kõrval avada nn solkmedisainiga kaasuvat düstoopilist eshatoloogiat, õõvaorgude abjektsust, nooruse toorusest kohustuvat nihilismi, retrolembest nihestavat suhet popkultuuri, dekadentlikku performatiivsust või kõrgendatud huvi pärimuskultuuride vastu. Sellest vahest kunagi kuidagi kusagil mujal.