„Volmer ja Ilja“ 7. XI Pärnu kontserdimajas. Ivari Ilja (klaver), Eesti Riiklik Sümfooniaorkester, dirigent Arvo Volmer. Kavas Beethoveni ja Britteni muusika.
Võinuksin oma loo pealkirjastada ka näiteks „B ja B Pärnus“, sest jutuks tuleb Eesti Riikliku Sümfooniaorkestri kontsert 7. XI Pärnu kontserdimajas, kus esitati Beethoveni ja Benjamin Britteni loomingut Arvo Volmeri ja Ivari Ilja suhteprisma kaudu. Ettekandele tulid ühest vinklist traditsioonilised teosed, teisest küljest sellised, mis jätsid igal juhul märgi Pärnu muusikaellu. Nendeks olid Beethoveni avamäng „Leonore“ nr 1 op. 138, Britteni klaverikontsert op. 13 ja Beethoveni seitsmes sümfoonia op. 92.
Alustades esimesest „Leonore“ avamängust ooperile „Fidelio“ tuleb tunnistada, et need avamängud on üks korralik pundar, millest ongi keeruline aru saada. Parim viis on neid kuulata ja küllap siis ka arusaam järele jõuab. Ma ei hakka siin selgust looma, kas „Leonore“ nr 2 on op. 72a või 72b või kas kõige mängitavam „Leonore“ nr 3 on op. 72b või 72a. Möödunud nädalal mängis ERSO Volmeri juhatusel „Leonoret“ nr 1, mille oopusenumber on 138 ja mille esitust Beethoven oma eluajal ei kuulnud, sest see juhtus umbes kümme aastat pärast autori surma. Milline on aga Beethoveni suhe Pernau (Pärnu) linnaga, selgub faktist, et 27. XI 1879 kanti Pärnus esmakordselt ette Beethoveni teine sümfoonia, esitajaks kohalik sümfooniaorkester Diletanten Orchester Pernau Gustav Davidi juhatusel. Nii et Beethoveni esitustava on Pärnus pärit ülemöödunud sajandist.
ERSO ja Volmeri esituses oli „Leonore“ avamäng nr 1 soliidne ja rahumeelne sissejuhatus kontserdile. Muusikas on väga oluline koht kontrastidel, millised need ka oma olemuselt ei oleks. Pärnu kontserdil pakkus kontraste Beethoveni „Leonorele“ järgnenud Britteni klaverikontsert professor Ivari Ilja soleerimisel. Siinkohal võib jutuks võtta pealkirjas nimetatud promenaadi.
Oli aeg, kus Pärnu oli kuulus oma promenaadikontsertidega kuursaali kõlakojas, kindlasti kõlas seal ka mõni „Leonore“ avamäng. Britteni kontsert on loodud 1938. aastal ning teos tuli esiettekandele autori ja BBC sümfooniaorkestri esituses BBC Promsil ehk promenaadikontserdil. Pärnus oli Britteni bravuurne kontsert kogu kavas esitatust see kõige kõigem. Põhjuseks Britteni värske helikeel, võrreldes Beethoveniga, aga eelkõige professor Ilja virtuoossus, maestro Volmeri ja ERSO, s.t kogu esitusaparaadi kõrge ansamblitunnetus ning silmanähtava ja kuuldava musitseerimisnaudinguga esitatud tervik, mis pani publiku rahulolevalt müdistama juba enne vaheaega.
Tuleb lisada, et Britteni kontsert on päris keeruline just ansambliliselt ja see aspekt oli esituse efektseim. Ka Pärnu kontserdimaja üsnagi uus Steinway tundus olevat Iljat ja Brittenit toetavas vormis. Ilja ja Volmer on tunnistanud, et nende koostöö on professionaalselt nauditav, seda muu hulgas ka põhjusel, et maestro Volmer on klaveriga üsna lähedalt tuttav. Hämmastav on professori ja rektori Ivari Ilja akadeemia juhtimisele vaatamata säilinud superpianistlik vorm, mis väärib sügavat kummardust. Tuleb välja, et kui on olemas esimene ja teine noorus, siis on ka kolmas (nagu „Leonorel“) – ja just see on pianismis käsil professor Iljal.
Veel pisut Britteni loomingust meie muusikaelus. Minu subjektiivse arvamuse kohaselt kuulub tema looming XX sajandi vähemalt kolme esimese autori oma hulka. Jätan ülejäänud kaks ettevaatusest nimetamata. Lai haare peaks olema tänapäeval nii ooperiteatrites, kontserdi- kui ka kammersaalides kõlava heliloomingu püsiväärtus, kui mitte rohkem. ERSO kontserdil esitatu tõestas, et publik on aldis tema loodut vaimustusega vastu võtma. Tervitan rahvusooperi kunstilise juhi ja nõukogu esimehe initsiatiivi Britteni loomingusse süvenemisel ja loodan, et autori ooperid, sümfooniline looming, viiulikontsert, tšellosümfoonia ja kammermuusika leiavad tee meie lavadele. Publik ootab. Head kolleegid interpreedid, palun lööge lahti Britteni teoste nimekiri! See sisaldab 13 nimetust oopereid, nende hulgas üks operett ja üks teleooper, kolm balletti, 20 orkestriteost, 10 kontserti, 19 vokaalsümfoonilist teost – nimetatu on vaid kolmandik nimekirjast. Valik on teie päralt, lugupeetud Eesti muusikaelu tegijad.
Kontserdi teises pooles kõlas Ludwig van Beethoveni seitsmes sümfoonia A-duuris. Naljahambad ütlevad, et Beethoven kirjutaski ainult paarituarvulisi sümfooniaid, aga fakt on see, et seitsmes on üks mängitavamaid ja eriline pärl on teose teine osa (allegretto). Vastuoluline, poleemikat põhjustav, aga publiku ja ka esitajate lemmik teose sünnist saati: geniaalne oma pea ühenoodilise meloodiaga ning tempotermini ja emotsionaalse sisu vastuolus. On harukordne fakt, et seitsmenda sümfoonia allegretto populaarsus oli nii suur, et seda mängiti ka teiste Beethoveni sümfooniate aeglaste osade asemel. Esiettekandel tuli osa kordamisele, seegi oli enneolematu. Määratlus „allegretto“ vihjab nii tempole kui ka karakterile, mis ei ole sugugi traagiline. Siin on ilmne vastuolu termini ja emotsionaalse sisu vahel. Samuti on sümfoonia teised osad mažooris, allegretto on ainukesena minooris (a-moll). Sümfoonia teine osa võimaldab ennast kuuldavale tuua väga erinevates tempodes, nii et selle kestvus eri esitustes varieerub 7 minutist ja 15 sekundist kuni 11 minuti ja 24 sekundini.
Beethoveni sümfoonia sünni ajal tuli käibele mehaaniline riistapuu metronoom, mille patenteeris Johann Nepomuk Mälzel. Tänapäeval on palju elektrilisi metronoomi variante, elektroonilistest kuni digitaalseteni. Endiselt on au sees aga ka MM ehk mehaaniline Mälzeli metronoom, kuigi kipub rikki minema ja/või valetama. On teada, et Mälzel kinkis oma leiutise Beethovenile ja helilooja märkis oma teostele soovitavad tempod selle näiduga. Seitsmenda sümfoonia teise osa alguses on tõesti märge allegretto 76 MM, mis on äraseletatult tempo 76 lööki minutis. Kõik siin ilmas on teatavasti suhteline ja nii ka ajataju. Eriti kui asi puudutab nii emotsionaalset valdkonda nagu muusika ja selle tõlgendus. Kui palju on kuuldud tõsimeelselt serveeritud fakte, et Beethoveni metronoom oli pidevalt rikkis ja selle näite ei maksa usaldada, rääkimata Šostakovitši metronoomist, mille kiire tempo on füüsiliselt sooritamatu. Kindlasti olid Mälzeli metronoomid rikkis ja valetasid ning teevad seda tänapäevani, kuid mõni neist oli ikka korras ka.
Teatri- ja filmilavastajate populaarseim etteheide näitlejatele on „Ei usu!“. See peaks olema ka peamine kriteerium muusika esituse hindamisel. Olgu Beethoveni allegretto tempo Mälzeli metronoomi järgi 45–90, oluline on, kas kuulaja usub seda või mitte, ja see sõltub paljudest detailidest, mis on olulisemad kui tempo. Volmeri tempo oli tõenäoliselt päris täpselt 76 MM. See oli usutav ning mängis välja allegretto kaalukuse seitsmenda sümfoonia neljaosalises tsüklis. Kõik ülejäänud osad on tempomärgistuse poolest esitatavad vivace, presto, allegro con brio ning artistid andsid tuld, nagu jaksasid ja vähe rohkemgi – eks seal mängis rolli ka unistus enne keskööd Tallinna tagasi jõuda. Viimase osa kohta on muusikateadlane Donald Tovey öelnud, et selles heiastub „bakchosliku pöörasuse triumf“. On tõsi, et Beethoven ei pööranud Bakchose kutsele kunagi selga, kuid Pärnu publik ei heitnud autorile seda ette, vastupidi – kontserdi lõpp oligi tõeline triumf. ERSO-le tahan südamele panna: suvel on Pärnus kitsas, aga hooaja sees külastage meid ikka ja jälle! Pärnu pole ju pealinnast kaugel, saalgi parem kui Tallinnas ning jõuab enne päeva lõppu koju tagasi.
