Arne Merilai on valmis saanud isevärki raamatu: tema „Puuinimesed“ kannab küll alapealkirja „Muinasjutt“, kuid samavõrra on teos armastusromaan, omaelulugu, ulmejutt, manifest, õpik ja tükk kultuurimälu. Tartu ülikooli eesti kirjanduse professorist autorit usutleb mahuka teose ilmumise puhul ajakirja Looming toimetaja Doris Kareva. Eeskätt vestlevad siiski kaks head tuttavat ja kolleegi, kaks kirjanikku. Sirbil on au avaldada nende südamlik jutuajamine. – Toim.

Me kuulume samasse mütseeli

Doris Kareva: Omamoodi üllatav, et pealkirjastasid oma vastse teose nii tagasihoidlikult – „Puuinimesed. Muinasjutt“. Miskipärast tahaksin selle kohta öelda „puielu“.

Arne Merilai: Tabad kohe närvi, sest eks tööpealkiri oligi prauhti „Puujumal“. Mitmetähenduslikult, nagu peaks ruttu selguma. Aga nihutasin nii võimsa taju siiski tagaplaanile kumama, sest ega ta kuskile kao. Nägin jumalikkust tema üldisemas konkreetsuses, kuni hakkas koitma, et seda võidakse võtta suurelisusena, mis oleks klassikaline kõrkuse patt. Ei, fiktsionaalne autor ei pea ennast ise iidoliks ehk taarapiidaks või koguni jumalaks. Hoidku taevas selle eest! Tal on kohaselt tagasihoidlikum hoiak, aga jumal on teemaks. Puud ja inimesed tunnevad, kuidas jumal nende lähedal kuidagi toimib nagu kasukas seljas, ja jumal omakorda kaeb, mis asja nood surelikud ajavad. Püha ühtsus nii või naa, kus ühed vajavad teisi, ei ole pääsu.

Ühtlasi tõstab see pealkiri esile me rahvuslikku algupära, animismi. Et sellised me ju kunagi olimegi üheskoos puudega – puuinimesed. Jumaladki olid otsapidi puuinimesed. Taastame unustatud vana.

Kareva: Kui mõtlen Liinakurule, olemata seal küll kunagi viibinud, on see ühe nägemuse kõige võimsamal viisil teoks tegemine, demiurgi töö, mu meelest suurim, mida üks inimene oma eluga võib peale hakata. Täiesti müstiline paik. Nagu sa ise ütled: „pilvejõgi on tähtis sellepärast, et teda peegeldab talle vastuoksa voolav maapealne jõgi, mis osalt liigub salamahti koguni maa all. Nii nagu see langeb me suunas Otepää kõrgustiku jalamilt Ilmjärvelt. Peagi kosub see poolsalajane vetevoog Pühajõeks, mis vuliseb edasi Sõmerpalu ja Võru poole, muutudes seal Võhanduks“. Mättalt mäe poole vaadates tundub kirjeldus täiesti uskumatu ja muinasjutuline, aga kuuldavasti on küllaga inimesi, kes seda paika oma silmaga näinud ja sinu sõnu kinnitada võivad. Nii oled sa seda ise kirjeldanud: „Kogu ökosüsteem hakkas ümisema ühist sümfooniat, liites kõik kokku suureks orkestriks. Pill tuli pika ilu peale – kuid mitte valu-, vaid rõõmupisarais. Kamara sisse sugenes intelligentne organon, mättapealse aju jalgealune peegelpilt. Teadvuse ürgne arhetüüp – mütseel – võttis kontakti maapealse närvivõrguga ja vastupidi.“

Mismoodi ja millal nelja istutuslaine käigus jõudis sinuni arusaam, et kõigel, mida teed, on maa-alune peegeldus või koguni vastupidi – et kõiki su tegusid, näiliselt vabasid valikuid, määrab metsa mütseel, mis on kogu ökosüsteemi altpoolt tervikuks liitnud ja suhtlema pannud?

Merilai: Seenjuure kui mättaaluse aju idee lisandus tõepoolest hiljem, seoses trühvlipargi unistusega. Tasapisi hakkas ka uue teose mõte sugenema. Tuli välja, et Seene-Oidipuse romaaniga olin selleks juba eeltööd teinud, Liinakuru vaatlusandmeidki kasutanud, nüüd see võimendus. Stiili valisin seekord palju lugejasõbralikuma, selleks sidusin omale pommid jala külge. Ei olnud hullu, mõnus oli ikkagi. Ja nüüd kõlbab ehk rohkematele lugeda, kui lausemuusika on vaiksemaks keeratud.

Kokku tuli muinasjutt mitmeski mõttes: pajatused muistsetest aegadest nii oleviku kui ka tuleviku vaatepunktist. Samas elu ja loodus ise kui unenäolised muinasjutud, kus tegelikkus nihkub ulmaks ja ulmeks ilma selge piirita. Selline eeskava – aga kas see ka töötab?

Kareva: Küllap mitmeski plaanis. Merlin Sheldrake oma „Läbipõimunud eludega“ häälestas senjoor seeniori seenjuure mõistmiseks igatahes hästi.

Nii programmilisi tekste kui „Puuinimesed“ ei tule tihti ette. Tahaksin jälle tsiteerida: „Mil määral me saame üldse olla iseenda peremehed, sõltumata teistest peremeestest enda ümber? Kõik on kõigi sulased. Tahes-tahtmata tuleb teha koostööd, parem siis juba teadlikult. Ühisintellekt on meie kõigi peremees. See kasvab välja algloomadest ja ulatub üles kõikväeliseni. Ootame tema suurt ilmsikstulekut ehk jumalikku kuulutust.“

Minu maine kogemus on õige õhuke selles mõttes, et oma maalappi pole mul õieti kunagi olnud. Küll aga nautisin raamatu tekstilist tihedust, parafraaside, tsitaatide ja vihjete õitsvat tihnikut, ühisintellekti vaikselt surisevas töökorras olekus välgatavaid äratundmisi, tajudes, et ikkagi kuulume samasse mütseeli.

„Mu isedus kui meri-laius ei ole mingi tahke tükk, asi iseeneses, vaid risti-rästi läbi veetud vooluvõrgu traatidest nagu alajaam. Vilkad elektrilaengud sähvivad siia-sinna, tulukesed vilguvad ja trafod undavad. Sest isa Elmu printsiip tähendab ka inseneri- ja elektriku­isedust. Kes on mu visuaalse pragmapoeetikaga kohtunud, taipab seda kergesti. Samas – see on ühtlasi õppe­raamat ehk jällegi emamotiiv.“ Õppida on „Puuinimestest“ õige mitmeid ja üsna erinevaid asju. Mis aga sulle endale tundub selle raamatu puhul kõige olulisem õppetund, mis on see laeng, mida ennekõike tahaksid lugejaga jagada?

Merilai: Nii see on, samasse kangasse kuulumise kuulutus. Seesama närvivõrk meis kõigis, ka jumalates. Aeg on seda tervikut tervikuna tajuda. Elu-, vaimu- ja eluvaimu rikkus. Meiesugustele on ju ka keel ise loodus, mille rüpes me hingame.

Laias laastus on romaanis kaks režiimi: „puine fiktsioon“ ja „puine filosoofia“. Või ka „puine teoloogia“, kui viimast pisut kallutada. Ma näen, et too mõtteteaduslik ja metafüüsiline tasand köidab sind praegu rohkem ja küllap siis sellel ongi suurem uudisväärtus. Selle esitamiseks on aga tarvis toda muinasjuttu, omaeluloolist väljamõeldist, mis teeb ära mooramehe-naise töö. Vaja on ka müstifitseerivat orjajuttu, millest lugu algab. Ühtlasi tahtsin pikemat aja- ja kultuurilugu kujundlike sissevaadete toel kokku võtta. Need tõrud tõid endaga kaasa mõtestavat esseismi ad hoc, mitte vastuoksa. Kolmandaks liiniks on kunstnikuga kahasse loodud piltlik süžee. Kui tavaliselt on foto ja sõna teostes mõneti vasturääkivad, kuna asuvad eri taju­väljal, siis sedapuhku tekib küll ühtne elamus.

Puuinimesed ja inimpuud

Kareva: „Puud on inimesed nagu meiegi,“ kordub meeldetuletus ühel või teisel viisil läbi kogu raamatu, „neid tuleb armastada ja austada nagu iseennast.“ Ja tsitaat Hando Runneli luuletusest pealkirjaga „Olen puu“: „Annan teada, et olen puu, / mul on oksad ja lehed. / Ootan igaüht oma / lehestikku laulma, / oma oksile kiikuma. / Eriti sind, hää lind – / sina harakas või narakas, / musträstas või muu.“

Inimesed lähenevad puudele ja puud inimestele, vaikselt hakkavad niimoodi kujunema puuinimesed. Sina oled kindlasti üks nende hulgast, nagu vanad hingeusku eestlasedki tajusid end puudena. Mõistagi ei saa siis arvata, nagu puul ei oleks närve või ta ei tunneks valu.

„Puud on enesest hästi teadlikud. Nad parandavad oma asendit – ja mitte ainult valguse ning gravitatsiooni abil, vaid ka nutika tärkliseteradest tajumehhanismiga. Nad põevad ja ravivad oma vigastusi, aitavad väetimatel kosuda. Puud õpivad ja mäletavad. Nende juured läbivad labürindikatse eksimatult. Nad mõistavad bioloogiat, keemiat ja füüsikat, sh elektri- ja magnetvälja. Nad on arukad kohanemismeistrid, kes õpetavad, kuidas piiratud tingimustes edukas olla. Nad lahendavad probleeme. Ja mitte ainult enda, vaid kogu maakera ja inimkonna omi: imetavad ökosüsteeme, kasvatavad toorainet, tekitavad vihma, jahutavad kliimat, seovad süsinikku … Puul ei olegi tarvis aju, sest ta ise ongi kogu oma toimivas rakukoosluses intelligentne aju.“

Kui see liiga isiklik küsimus ei ole, siis milline puu oled sina? Millal sa sellest teadlikuks said ja kuidas?

Merilai: See on äge küsimus, ei ole nii mõelnudki. Seda, et ma võin olla puu kui niisugune, panin juba lapsena tähele, aga üsna konkretiseerimata. Juurdlesin korduvalt puude teadvuse võimaluse üle. Kuid Liinakurul märkasin ma varakult, kuidas mulle hakkasid hirmsasti meeldima saarepuud, kellest ma poisikesena niisama mööda astusin. Hõreda elegantse sõrmja lehestikuga, õhku ja valgust täis, majesteetsed. Süda tilkus verd, kui äkiline saaresurm meile kohale jõudis ja võimsat puurinnet laastama hakkas. Nagu Ukraina sõja ennustus, et kamraadid varisevad su kõrvalt pommide all. Seepeale läks lahti suur saarepuidu väärindamine kodu kaunistamisel. Saarepuu on küll kange kui kurat, vahel rabe, kuid oma heleda, kohati õrnrohelise tooniga seostub mul siiski millegi naiselikuga. Mehele ma temast puusärki ei vahataks, küll aga väärt emandale. Teeks nooblit mööblit. Nii et ma ei tunne, et saaksin ise oma karuse lõuaga olla saar. Tema, muide, on meie oma õlipuu, nagu oliiv või sirel. Ta kurnab maa enda ümbert täitsa tühjaks nagu üks õige perenaine muiste.

Kareva: Jajah, nagu märgib Anti Saar: „Saar on hiline ärkaja ja varane uinuja. Ta on nagu ülemus – tuleb tööle kõige hiljem ja lahkub kõige varem. Ning oma ümbrust kaldub ta välja kurnama. Nii et temas on selgesti kõrgemat väge.“

Merilai: Just, olen teoses paljusid oma hõimlasi tsiteerinud. Kui järele mõelda, visa sõnn, nagu ma olen, siis küllap oleks mu tootemiks ikkagi tamm. Talupoja raud: võimas, vastupidav, viljakas, rohkem kui kauakestev ilmapuu. Teenitult autoriteetne, mitte vägisi. Meil on endalgi selline aianurgas. Urvaste Tamme-Lauri otseseid järglasigi, kes Itaalias inkubeeriti-inokuleeriti, me istanduses mitu. Nii et nood on juba maast-madalast seiklusvaimu täis. Suure tamme laulu arhetüüp mõjub mulle väga. Skandinaavlastel omakorda on ilmasambaks saar – Yggdrasil. Nii et need kaks tuleb siiski kokku panna, et saada mees-naine, nagu me Peko-Peka on. Võrdluseks vankriratas, mille rumm eelistati teha tammest, rattaring aga painutati pikast saareklotsist, emmast-kummast kodarad vahele. Rauast võrud vitsteks peale ja pusu keskele – täiuslik. Kõiv kõlbab muidugi, aga tema tähendus on juba hõivatud. Ärgu nüüd teised puud ennast kehvemini tundku, igaühele oma.

Kareva: Liinakuru lopsaka pargi kirjelduses oled viidanud ka kuradipuule, kes kasvatab marjataolisi luuvilju, ja kes on kindlasti negatiivne, keda keegi valima ei kipu. „Ma pean iseennast samuti negatiivseks häältemagnetiks, kuigi oma arust on mul vähe okkaid.“ Mis mõjutab valikuid puude ja inimeste puhul? Mis paneb sind arvama, et kogu oma rikkaliku elukogemuse ja avara sõpruskonna juures oled pigem negatiivne häältemagnet?

Merilai: Torkiv kuradipuu meil tegelt endiselt kidub, aga küll ta ükskord viskama hakkab. On maha torgatud juba tosin uut haruldust, nagu paar erinevat tulbipuud, suurekäbiline lehis, punasevõrselised kuused, kollane vaher, udaa paju, karvane pagunipuu või sulgja tariõie põõsas, mida ma laulu sisse enam panna ei jõudnud, erinevalt dauuria kasest, konksmändidest, jaapani keepuust, punasest kreeka pähklist või kubani virsikuist, mis lisandusid viimati. Nii et fiktsioon seski mõttes, kui tulevikust meie poole kiigata.

Negatiivne häältemagnet ma siiski olen, sest kogu elu ei ole mul olnud erinevatel valimistel mingit lööki. Midagi tõrksat on mu iseloomus ja mitteserviilset käitumises, et minust ei ole kunagi suurt lemmikut. Kirjandusteadus ei ole ju ka mingi tõmbenumber. Ega ole ma üliõpilastele nunnu. Vahel olen terava keelega, mida peljatakse ja andeks ei anta. Aga jään häämeelega oma sõltumatu, pisut autistliku eripära juurde. Mõne häälekese ma oma universaalse maailmavaatega ikka juurde toon, et anda seltsilistele tagasihoidlik panus, kuigi tunne on ebamugav ja kriibib kuvandit.

Kareva: Üks asi on kõndida pargis või suvalises salus, teine kuulatada kodumetsa kohinat ja jälgida omaenda istutatud puude käekäiku. Kas selles pilgus, selles tundes on isalikku hoolt, kas see suhtumine laieneb loodusele tervikuna, nagu Aliis Aalmann on võluvalt sõnastanud: „keha pole muud kui peenar / milles aeg on mullamutiks / milles süda vesirotiks“. Või jääb muttide-rottide ja muude sissetungijate tegevus siiski teisele poole piiri, teeb teinekord südame täis?

Merilai: Kui tunned, et loodus on sulle elu kinkinud, kõige ilu ja valuga, tekib tahtmine tänuga vastata. Tuleb oma võimed avada ja maailma rikastada. Ära ole lihtsalt maale koormaks. Minusugune loob tekste ja mõtestab teiste omi. Kirjutada saab aga mitut moodi: sõnades, helides, värvides … Tantsija või kirurg kirjutavad kehadesse, arhitekt majadesse ja maastikusse, füüsik, keemik ja matemaatik ainetesse või valemitesse, poliitik riigisse ja jurist seadustesse, mikrobioloog genoomisse, talunik talusse. Keskkonnakirjutus võib olla loovkirjutuse žanr nagu iga teine. Loodusesse kirjutamine on muidugi robustsem ja aeglasem tegevus kui soneti loomine, eriti kui ei taha vägivaldselt lõikuda, ja sinust palju võimsama ning ülinõudliku kaasautoriga, aga olemuselt ei ole loomingul vahet. Enne ei olnud – pärast on. Oma naba kõrval võime looduse naba imetleda. Ent kus ta asub?

Kahjurid – need ajavad alati südame täis, sest on ikkagi mõrvarid. Nende aplus põhjustab invaliidsust ja surma. Avaramalt saad aga aru, et nagu ei ole halba ilma ja umbrohtu, ei ole ka kahjureid, vaid pigem isekas vaatepunkt. Rotad-mutad on ürgsed põliselanikud ja mina hiline okupant. Igaühel on õigust siin päikese all, nagu ütles mulle sotsialist Raimond Kolk. Aga kas katkul või Putinil on ikka õigust? Neile tuleb siiski tappa anda. Isegi dalai-laama ütles Tallinnas käies, et kui ta astub sipelga peale, siis ta astub sipelga peale, ta ei saa selle asemel maha surra.

„Puuinimestes“ ma leevendasin oma ahastust sellega, et andsin kahjulikele närilistele kasuliku ülesande: levitada eluhoidvat seenjuurt, mis peab vastu ka kosmilisele rünnakule. Halastav hüpotees, mis kannab fiktsiooni. Realistlik pakkumine, mitte ilmvõimatu. Rahunesingi selle peale pisut, teraapiline idee. Aga ilma krohvivõrguta juurepalli ümber meil midagi suuremat istutada ei maksa. Hirmus riskiprojekt, dramaatiline pinge ja lootusärevus tagatud, seni kuni juured end maasügavusse ajavad.

Inimese elus on mitu armastust

Kareva: Raamatus on mitmeid hingepuudutavaid armastuskirju, nii puudele kui inimestele.

„Kui muistse animismi tukse on veres, siis pead sa puudest väga lugu. Puud ei ole päris ükskõiksed olendid. Nad on soojad ega ole sugugi mitte täiesti tummad. Pead lihtsalt oskama kuulata ehk nagu Heidegger ütleb: kuulekas olema. Diskreetselt puudutavad nad su meeli ja kosutavad delikaatselt hinge. Tasapisi hakkad sa neile kaasa elama. Kas nemad sulle ka? Kas nendepoolne huvi on täielik või osaline illusioon, või siiski päriselt olemas? Kas suhe on vastastikune? Või jääb armastus vastamata? Kas see on konditsionaal või bikonditsionaal?“

Kas oled nendele küsimustele vastused leidnud? Või mismoodi mõtestad armastust?

Merilai: Minu meelest see ongi armastusromaan. Mis loodab ka vastuarmastust. Sul on elus ikka mitu armastust, olgu järgemööda või samaaegselt, ja kõik see kokku teeb ühe suure armastuse. Juhtisin tähelepanu, et suure enesearmastuse kõrval peame ka sallima endast väljapoole.

Kareva: Nii on. Heidegger vilksab su tekstides ikka ja jälle, rõõmustavalt kohtab „Puuinimestes“ ka Rein Seppa, Andres Ehinit, Tõnu Luike ja teisi minu või meie kujunemisaastate kinnistähti.

„Kes Heideggeriga tutvust teeb, komistab mitut puhku Vincent van Goghi talunaise kottadele. Need savised saapad seab ta samasse positsiooni Kreeka templiga, kui kõneleb kunstiteose algupärast, või püha söömaaja veinipeekriga, mille ümber maailm vakatab ja lööb särama. Kõik need artefaktid koondavad enda ümber kokku maa varjava tumeduse kui aine, taeva värvika heleduse kui vormi, tegijate töövaeva kui surelike hoole ja üle aegade kestmise kui jumaliku armu. Neis asjades koguneb maailmanelik, ühineb omavahel ja jõuab viibimisse: olevad suubuvad olemisse. Neljakordses sisepeeglis lööb ringlema ühisolemise ring. Ajutine vajab igavest samavõrd, kui igavene tarvitab ajutist. Sisu otsib endale kuju ja kuju väljendab oma sisu.“

Savised saapad on „Puuinimestes“ tõesti võluvas tasakaalus püha söömaaja veinipeekriga, mille ümber maailm vakatab ja lööb särama. Ja neljakordne sisepeegel ühisolemise ringina paneb mõtlema.

„Kas kehavaim otsib kontakti igavese mõõtmega, et ületada oma surelikkust? Meid pikalt üle elavad puud võivad olla sillaks järgmisse dimensiooni. Selge see, et istikuid poputades heidame tulevikku lootusrikkaid visandeid. Näeme vaimusilmas perspektiivi. Jah, taipate õigesti: siin on Heideggeri. Kui kord mõistad, võrdlevas kontekstis, et oled kaduv olend, pea siis igavik sinu ümber kogunema ei hakka. See saab viimaks lausa spordiks.“

Mulle uudne ja huvitav mõte. Mismoodi sa seda igaviku kogunemist tajud?

Merilai: „Jää maale truuks,“ ütles Heiddeger kuskil, ja see mulle kangesti meeldib. Maa ei ole lühiajaline ja temast tõuseb tervik. Puude aegruumiline mõõde ületab meid, neist saavad pikemad, suuremad ja vanemad. Mõneti on nad ju surematud, sest sama DNA aina jätkub, kuigi vanad tüved varisevad. Ühtepidi on nad meist tugevamad, teistpidi vajavad kaitset. Empaatia nende vastu meelitab meidki välja me piiratusest, kuskile ajaliku ja igaviku vahepeale, otsapidi jumaliku manu. Selles võrdluses paneme äkki tähele, et kultuuri kandjaina asume meiegi juba igavikus, sest ars longa. Usklikud kuulutavad veel ühte eelist. Nii on jumalik mõõde meile igapäevaselt käepärast, kuigi oleme sellega harjunud. Aga vaata ja imesta.

Kareva: Imestamiseks on tõepoolest põhjust küllaga. Raamatu autoriks näiteks on kaks Arne Merilaid: vanavanast kirjandusprofessor ja tema märkmeid uuriv järeltulija, keskealine geeniteadlane, kes on talle kui naisele pandud samast eesnimest vaimustuses. Kas selline kaksautorsus on kuidagimoodi seotud kuldnaise-mehe ehk Peko-Peka tootemisambaga Liinakuru tiigi taga? Kuidas oled enda jaoks isa- ja emaalge, meheliku ja naiseliku poole tasakaalu seadnud?

Merilai: Ma arvan, et Platonil oli õigus, kui pidas inimest päritolult ühisolendiks, kes igatseb taga oma puuduvat teist poolt ehk animus’t või anima’t. Defitsiit võib muidugi erinevaid vorme võtta, aga universaalne soov on kaasa sündinud. Nii et kahesooline kaksikautor on selle tasakaaluga kindlasti seotud. Puud on ju kah enamasti mõlemasoolised. Kuid selletagi oli nõnda põnevam, vaatepunkt vahelduvam, ajas ruumilisem ning vähem patriarhaalne. Ma olen ometigi naisõiguslane. Kuigi olen kriitiline korraga pooleteise tooli peal istumise vastu, kus partneri kannika alla jäetakse ainult veerandik, ja igasugu muude mehaaniliste pendliäärmuste ning õhinapõsiste lastehaiguste suhtes. Diskursside võim ei ole mulle kunagi meeldinud, pilkan alatasa. Viimane, tundub mulle, on ürgeestlaslik joon.

Kareva: Aga topeltautorsus pole selle raamatu ainus krutski või üllatus. Elulooline materjal vaheldub iseäraliku puude taksonoomia ja lõbusate kataloogidega, mille vajaduse kohta on sul veenev seletus.

„Igas muistses algtüvitekstis – humanistlikus baastekstis, nagu ütles Linnart Mäll – leiduvad oma kataloogid: „Iliasest“ leiame laevade loetelu (mida jäljendab Jaan Krossi Genua-poeem), „Vanemast Eddast“ päkapikkude nimekirja, Vanast Testamendist kuningate ja aegade raamatud või Iiobi kannatuste jada, evangeeliumides Jeesuse tegude või suutrates Buddha õpetuste referaadi. Üks asjalik kartoteek, mis katkestab rutiinse narratiivi, tunnukse meeldiv vaheldus. Peatatakse kinni süntaksi sirgjoon, mis tungib algusest lõpu suunas, ja hakatakse uurima hoopis lõputult hargnevat paradigmavälja. Dokumentaalsusel on oma võlu, mis kõditab meid teisest kohast.“

Kujutan ette, kui vaimustav on selline kartoteek asjatundjate jaoks – ja suure huviga lugesin minagi. Mis on sulle endale olnud kõige põnevamad raamatutest avastatud kataloogid?

Merilai: Tunnistan, et kataloogide poeetikat ma pisut kartsin, kuigi tundsin suurt tõmmet; muud uut kirjutust ma eriti ei peljanud. Viimati olen kirjeldanud Jaan Kaplinski, Paul-Eerik Rummo ja Artur Alliksaare vabavärsside kataloogilisust, mis tekitab vaimustust. Viivi Luik luges mu varasemat mustandit ja kiitis takka, et töötab küll ja keegi pole veel niimoodi … See tõstis enesekindlust. Lahendasin need taksonoomiad meelega diletantlikus võtmes ja huumoriga, et ei oleks tüliõuna puu-erialade proffidega. Mäletan küll, kuidas Balthasar Russowi või „Hõbevalge“ autorit manitseti ajaloo võltsimise pärast, aga Enn Vetemaa näkilisi või Mati Undi argiteooriaid enam „teaduslikult“ ei torgitud. Romaan on polüfooniline nähtus ja januneb uute häälte järele, vorm ootab rikastust. Muinasjutt ajab ühte, teadusartikkel teist asja. Aga nalja peab ka saama, mis ulatub sama sügavale kui tõsiduski.

Kareva: Jah, usun, et allikas on üks. Oled öelnud, et kirjanduse ülesanne on muuta kivinenu harjumuspäratuks, avada uusi vaatepunkte mis tahes nähtusele või väljendusele. Ja kõik, mida oled kirjutanud, seda tõepoolest ka teeb. Aegruumi jõujooned kohtuvad ja suhtlevad. „Vanatark Aristoteles, suur tüvede vahel ringi uitaja, peripateetik, olla ütelnud: mis oli alguses, ilmub lõpuks. Elusõlmed on nagu pinnale tunginud seenemügarad, mille mustri järgi võid hoomata maa-alust niitide võrgustikku, aimata inimese elu kandvat salajast mütseeli.“

Tänu südantkosutava kogemuse eest!

Merilai: Aitjumma! Nagu ütles mu purokil naabrumiis: „Ärq pandkuq pahandusõs!“

Loe lisa: Arne Merilai „Puuinimeste“ arvustus