Kohati tundub see, mida kunstnikud lõuendite ja värvidega teevad, olevat üks lõppematu karaoke: kunstiajaloost tuttavate ja populaarsemate stiilide, suundade ja tehniliste võtete  lakkamatu taasesitamine. Karta on, et kunstnikud arvestavad alateadlikultki faktiga, et kunstiteadlik ja rahakas ostja valib oma köögi või elutoa seinale midagi, mis meenutab juba tuttavat ja heakskiidetut. Midagi, mille analooge võib näha kunstiajalooraamatutes, oksjonimajades ning muuseumides. Miamis võis märgata näiteks Warholi pärandi ütlemata suurt, siiamaani ajale vastu pidavat populaarsust, ja seda tohutu hulga klassiku loominguga visuaalselt  äravahetamiseni sarnaste portreede näol. Miks ma sellest kõigest Pusa maalidega seoses räägingi? Ta on üks väheseid maalijaid, kelle teosed torkavad silma ka kunstimessilikus maaliuputuses. Nende läbimaalitud postpsühhedeelsete mustrimaalide intensiivne omamaailm on selleks piisavalt autonoomne. Kui Pusa varasemate maalikomplektide ja näituste puhul oli aimata kunstniku taust lasteraamatute illustraatori-autorina, siis nüüd on Pusa  vähemalt oma maalikunstis sellest maailmast kaugenenud. Ja seda hoolimata vägagi narratiivsest pealkirjast, mille puhul omakorda ei saa mööda vaadata Pärnu kaasaegse kunsti suure müstiku Andrus Joonase omamütoloogiliste lugude jutustamise ilmselgest mõjust. Pusa Pitsilind ja avastamata maailmad tuletavad ju kangesti meelde Joonase Imelindu, KarjapoissiKuningat, Valget Laeva ja teisi müstilisi tegelasi ning asju. Kunstnikke ühendavad Pärnu ning 

Academia Non Grata taust. Oma viimastel näitustel Pärnus ja Tartus katsetab Pusa mitmetes formaatides – keskmisest imepisikeseni – maalidest ruumiinstallatsiooni loomist galeriiruumes. See toimib nii Pärnu Kunstnike Maja galeriis kui Tampere majas, aga totaalsemalt võtavad Pusa maalid võimust just Tampere majas. Midagi uut Pusa loomingus on selle näituse puhul nii tema väga väiksed maalid kui uus, esmapilgul Tiibeti mandalaid  meenutav seeria, mille puhul on värvide ja mustrite intensiivsus täiesti põhja keeratud. Viimaste puhul on näha, et Pusa on maalijana jõudnud uude arenguetappi. Mis suunas tema mustrilised kiirgavad maailmad liiguvad, on kahtlemata edaspidi huvitav jälgida. Igal juhul soovitan kunstnikul lähitulevikus oma uuemat loomingut ka Tallinnas eksponeerida. Pusa on omanäoline, praeguses kunstipildis selgelt eristuv kunstnik, kes võiks olla Eestis palju tuntum,  kui ta on.