Lasnamäe kodus, kus elasin nelikümmend aastat, oli suure toa terve sein raamaturiiul. Maast laeni. Ei mäletagi tuba ilma riiulita, kuigi tean, et riiuli valmistas ja paigaldas kuldsete kätega tädimees Evald. Kui külla tuli me peresõber Soomest, imearmas vanaproua Maiju, küsis ta alati kahte asja: „Mitu meetrit siin raamatuid on?“ ja „Kas sa oled kõik need raamatud läbi lugenud?!“. 

Kolisin paar aastat tagasi ja see toimus natuke nagu unes. Eriti raske oli raamatuid sorteerida ja loovutada, kõik nad ju ei oleks mahtunud uude elupaika. Tühjaks kraamitud riiuliseinaga sai äraminek lõplikuks. 

Mõnda aega lebasid raamatukuhilad uue kodu põrandal, oli ühtaegu pidetu ja ootusrikas vaheetapp. Kuni uus, stiilne ja ilus, aga täiesti teistmoodi riiul hingestas korteri koduks. 

Vanas kodus oli minu toas ka riiul, selle tõin kolides kaasa ja täitsin kohe raamatutega. Esimene kirjanik, kelle teosed hoolikalt riiulisse seadsin, oli elupõline lemmik Tammsaare. Mustakaanelised kogutud teosed 18 köites ning antikvariaadist leitud esmatrükid, mida on nii vaimustav lugeda. 

Oi kui tihti olin kuulnud vanemaid inimesi lausumas: mina enam raamatuid juurde ei osta, ei mahu riiulisse ära. Ikka muigasin sisimas enesekindlalt, et mina ei mõtle ega talita kunagi nii … Ja nüüd ongi see aeg käes. Riiulid on täis. Ometi lisandub raamatuid, mida ostmata jätta lihtsalt ei suuda. Ei ole ma e-raamatu usku, võõrastan noid. Raamatukogus riiulite vahel uidata on mõnus, aga oma kodu raamaturiiulit see ei asenda. 

Kummatigi lasen end teleekraanil lummata. Tuleb ette tunde, mil lösutan pildikasti ees sõgesõltlasena, murdes raamatutele truudust, endal nadi(kaela) ja vaimulogardi täbar tunne. 

Olen salakesi endale lubanud: eesti raamatu aastal ma tõesti loen.