Liialdamata võib öelda, et olen raamaturiiulite vahel üles kasvanud – raamatukoguhoidja lapsena ei oska elu raamatu-uputuseta hästi ettegi kujutada. Raamaturiiulid loovad pidepunkti hüplikus argipäevas ja ka teatava turvatunde, sest n + 1 mentaalset seiklust, uut ideed ja seltskonda on alati käeulatuses. Tunnistan, et külas käies on raamaturiiuli olemasolu üks esimesi asju, mida uurin ja selle puudumist kipun kuidagi ebasoodsalt tõlgendama, kuigi olen pidanud end korrale kutsuma – mentaalsed seiklused võivad nüüd paikneda ka võõra silma alt ära, isiklikus digiruumis.  

Lapsepõlves ei olnud raamatud muidugi mitte ainult emal töö juures, vaid ka kodus, mitmes kihis hiiglasliku sektsioonkapi riiulitel. Luksuse üks definitsioone on minu jaoks olnud see, kui on just oma kodu soppide järgi ehitatud raamaturiiulid, kus raamatud on ühekordses reas, kõik kogu aeg silma all. Tuleb tunnistada, et praeguseks olen siiski taas jõudnud mitmekihiliste riiuliteni, sest ahnus on suur ja kuhjad ei meeldi (kuigi ega neist ka ei pääse). Raamatuahne vaevused leevenevad, kui tekib maamaja, kuigi seal on raamaturiiulitel hoopis teistsugune iseloom ja dünaamika, aeglase suve ja unar-raamatute maiguline … Lisaks olen tekitanud raamaturiiulite siirdeid ka tööle, kus hoian osa erialasest kirjandusest ning väga mahukaks on kujunenud ka virtuaalne raamaturiiul lugeris – loen hea meelega ka e-raamatuid ega pelga, et raamatud füüsilisel kujul nende tõttu maailmast kaovad. Raamat graafilise disaini objektina on ikkagi midagi omaette erilist – selle kujundus, valitud paber, font, illustratsioonid jne.  

Järgmiseks vajaksin aga oma ellu seda n-ö avariiulit, millest Kai Lobjakas oma „Raamaturiiuli“ veerus kirjutas – ega tõesti ei raatsi uusi raamatuid kohe riiulisse panna, tahaks ju nende paistel veel natuke peesitada, enne kui need oma lugemisjärjekorda ootama saadetakse.