Raha esiajalugu
Peab lisama, et arhailine väljend „raha” tähendab arenenud maailmas tänaseks keerukat abstraktset mõttekonstruktsiooni, liignimega „fiat”. Ladina liignimi, mida võiks tõlkida kui „tuleb teha”, „peab olema” või „see sündigu”, laenati poliitilisest filosoofiast. Fiat-argument eeldab mingit nähtust või olukorda, mille olemasolu polnud (veel) kontrollitav, kuid mille tõenäoline saavutatavus või kehtestatavus eristas reaalse tegevusplaani arutamist tühipaljast fantaseerimisest. „Fiat-raha” võiks maakeeli ollagi „maksevahend, mille nominaalväärtusele vastavaid reaalväärtusi ei ole meie materiaalses maailmas veel olemas, kuid mis luuakse tulevikus saavutatava majanduskasvu käigus”. Seega käib jutt tulevikust tänasesse kasutusse laenatud rahast, mis on rajatud seda oma legaalse maksevahendina tunnustavate riikide fiat-argumendile, et nende majandusnäitajad pidevalt kasvavad. Viimastel aastatel näib see fiat-argument järjest rohkem tühipalja fantaseerimisena. Kui kõik vahepealsed kõikumised summeerida, on arenenud tööstusriikide majanduse maht praegu 2005.-2006. aasta tasemel. Majanduskasvu ergutamiseks eraldatavad hiiglaslikud rahakogused ei suuda „rattaid käima panna”.
Augustis möödus fiat-valuuta loomisest 40. aastat. Maailma rikkaim riik USA lõpetas 1971. aastal toonase presidendi Richard Nixoni allkirjaga „täiesti vabatahtlikult” oma valuuta tagamise väärismetallidega. See ennekuulmatu samm on palju kõneainet pakkunud nüüd, neljandat aastat süveneva globaalse majanduskriisi ning alanud kullaostupaanika valguses. On koguni väidetud, et tänase kriisi seemned külvaski just Nixon, „algatades eksperimendi ülemaailmse valuutaga, mille juurdeloomist ei kammitse enam ei teadaolevad kullavarud ega muud käegakatsutavad varad” (vt Äripäev 15. VIII). Kui lähtuda teadaolevalt esimesena rahakontseptsiooni kasutusele võtnud sumerite alusideestikust, polnudki „Nixoni šokk” tollase USA olukorras nii loogikavastane. Kuid ilmselt on kokkusattumus juhuslik. Kardetavasti on raha sünnipärase olemuse eiramine olnud üks olulistest teguritest, mis on inimkonda juhtinud nii tänase majandustupiku kui mitmete muude probleemide kulmineerumise poole. Raha seotus reaalse füüsi(ka) lise maailmaga kippus veidi uduseks minema juba keskaja alguseks. Industriaalajastu poliitiline ökonoomia koos tänaseks prevaleeriva neoliberaalsusega on aidanud raha olemusel esoteeriliseks ähmastuda. Ka Eestis kehtiva fiat-valuuta sünnipäeva puhul ongi väga sobilik heita pilk raha esiajaloole ning raha seotusele käegakatsutava maailmaga.
Anatoomiliselt meiega sarnasena on inimliik eksisteerinud ca 200 000 aastat. Vähemalt 95% sellest ajast oleme me veetnud küttide ja korilastena, kelle elulised vajadused informatsiooni kogumiseks ja edastamiseks polnud palju suuremad kui kõigil teistel omnivooridel. Kõigest 10 000 aastat tagasi alanud neoliitiline revolutsioon pani aga põlluharija ja karjakasvataja olukorda, kus tuli üheselt mõistetavalt kirjeldada loodusolusid, mõõta aega, maad, mahtu ja kaalu, kaubelda ning ka talletada juba kogutud informatsiooni. Meie planeedi aastaaegade tsükliline vaheldumine ning teisedki põllumajanduses arvestamist vajavad parameetrid ei ole tänaseni muutunud. Seepärast pole midagi imelikku, et isegi kõige varasem mõõtesüsteem kvantifitseeris maailma praegusega põhimõtteliselt samamoodi. Oluline erinevus oli siiski elementaarühikutes, millel baseerus iidsete maailma mõõtmine. Nüüdseks oleme harjunud, et mõõtmine põhineb kõrge abstraktsioonitasemega ühikutel. Näiteks pikkuse mõõtmise standardühik põhineb vahemaal, mille läbib valguskiir vaakumis teatud kindla ajahetke jooksul. Selle ühiku etaloni järgi saab käia vajadusel oma mõõteriistu kontrollimas. Aga vanimas kõikehõlmavas mõõtesüsteemis, ligi 5000aastases Sumeri metroloogias, baseeruvad kõik aegruumi mõõtühikud kõige tähtsamal, mis varajase põlluharija maailmas olemas oli – odral.
Arvu ja sellele vastava numbri abstraktsioon oli inimese enese kehast lähtuvalt loodud juba varem. Kuigi loendamise aluseks on olnud palju süsteeme (näiteks kolmendsüsteem ehk pea ja kaks kätt), olid varases Sumeris paralleelselt kasutusel mujalgi levinumad – kümnendsüsteem (ehk sõrmedel loendamine) ja kaheteistkümnendsüsteem (sõrmed pluss käsivarred). Arvud sobisid küll loenduseks, kuid inimkehade väga erinevad mõõtmed ei saanud tagada mahu, aja, ruumi, kaalu ega ka väärtuste mõõtmist nii, et mõõtmistulemused oleksid kõigile üheselt mõistetavad. Oder oli inimese esimene „kodustatud” söögitaim ja tähtsaim eluenergia allikas. Tervemõistuslikust seisukohast, põlluharija talupojamõistusest lähtuvalt, oligi igati loogiline selle kasutuselevõtt mõõteagregaadina. Keskmise odratera mõõdud ja kaal olid kõikjal ühesugused ning mõõtmist ja selle tulemuste mõistmist vajavail põlluharijail oli oder käepärast. Sumeri mõõtühikute süsteem rõhutas odratera ja inimkeha seostatust läbi vastastikku eluväe andmise. Oder – toiduenergia – andis inimkehale elu ja tagas maailmaga suhestumise, inimkeha oma tööenergiaga andis omakorda odrale elu ja tagas maailmaga suhtestumise. Normaalse töö korral peeti mõistlikuks odrasaagiks ca 30 tera iga külvatud odratera kohta. Inimkeha, odratera ja maailma mõõtmise ühendus käiski inimkäte töö kaudu. Iga sõrme painutamisega „haarati” 3 odratera, iga liigesekohaga 1 (pöidlaga 2 tera liigesekohtades, 1 pöidlaotsaga peopesas). Kokku mahutas inimkätepaar 30 še’d (odratera), ehk ühe anše (kätetäie), s.o 1/6 baasmõõtühikust šin’ist ehk gin’ist (mõõtma, kaaluma). Ootuspäraselt kordistus mõõtühik 6 või 12 ja 30 või 60 kaupa.
Inimkeha kui varaseim arvude ja arvutamise baas moodustas sellega täiesti universaalse meediumi, kus ühendusid arvud, töö/energia, mass, aeg ja ruum.1 Keerulise ja teravmeelse süsteemiga odrateradele rajatud põhimõõtühiku šin’i definitsioon oli meie mõistes ca 0,5 meetrit, 1/60 liitrit, 120 sekundit, 1 ruutmeeter või 9 grammi ehk 1 väärtusühik, hilisema raha mõiste alus. (Vt tabel.) Majandusajaloos väljendas inimtööga loodav ühik šin korraga nii odras sisalduvat eluenergiat, vähimat kaubakaaluühikut inimtöö viljadega kauplemiseks kui ka elementaarseimat makseühikut kaupade eest arveldamiseks. Ühtlasi on tegemist maailma vanima kirjaliku viitega standardiseeritud mõõtmis- ja kaubandusreeglitele. Baabülon adopteeris šin’i ühikunimetuse vormis šiglu, mis tähistas seal juba otseselt raha. Aga selle väljendi akadi ja heebrea vorm shekel (eestipäraselt seekel) sai raha „pärisnimeks” enamikus Lähis-Ida kultuurides. Ühiku kasutamise tõttu kaalustandardina võeti üheksa grammine seekel aluseks müntimisele. Väärismetallide müntimiseks valimise põhjustas nende sobivus vahetusetaloniks. Võrreldes näiteks teraviljamõõduga või lihtmetallist müntidega, ei olnud karta nende hävimist riknemise, kahjurite või oksüdeerumise tõttu, neid oli viljast lihtsam kaasas kanda, loendada ja liita, muust metallist raskem võltsida jne.
Pööre hoiakutes
Umbes 1000 aastat hilisem „Hammurapi koodeks” ei tee kauplemise, laenuandmise ja maksuarvestuse puhul endiselt vahet, kas maksevahendiks on raha, vilja- või veinimõõt, koduloomad vms. Ka veel 2000 aastat hiljem, meie ajaarvamise algusajal, ei vaadeldud raha pelga väärismetalli väärtusena ega omistatud sellele mingit iseeneslikku väärtust. Kui uues testamendis kirjeldatakse Juudale 30 hõbeseekli maksmist, kõlas sellest läbi raha algse, filosoofilise alatooniga sumeri definitsiooni groteskne meeldetuletus – inimese maailmaga suhestumise mõõtmine inimese kätetöö kaudu. Pööre hoiakutes hakkas ilmnema Rooma impeeriumi allakäigul, kui III sajandi majanduskriis tõi kaasa kiire inflatsiooni, drakoonilised võtted müntide koostise vaesustamisel ja katteta lisaraha müntimise. See pani toonase maailma väärismetallisisaldusega mündid tihti kaubavahetuse asemel väärtuste akumuleerimise eesmärki teenima, süvendades kriisi veelgi.
Kaootilise majanduseluga keskaeg, panganduse tekkimine, paberrahade ilmumine ning suurte sõdadega kaasnenud inflatsioonišokid muutsid inimeste suhtumist rahasse pikapeale kardinaalselt. Kui raha oli alguses eluenergia standardiseeritud mõõtühik, siis uusajaks oli rahale enesele omistatud iseväärtus. Mõõtühik muutus meie teadvuses primaarseks ja sellega mõõdetav sekundaarseks. Sumeri algideed, samuti lihtne loogika, et igasugused mõõtmised ja mõõtühikud omandavad sisu vaid mõõdetava kaudu, näisid olevat raha puhul aastatuhandete kultuurkihi alla maetud.
Ehkki uusaegse füüsika raames on metroloogias mõõtmiseks kasutusel abstraktsemad baasühikud, pole leitud mingit põhjust, et muuta sumeritelt tänapäeva kandunud aegruumi kvantifitseerimise ja kirjeldamise aluspõhimõtteid. Neis algselt sisaldunud raha näis aga erandina, sest seda käsitleval poliitökonoomikal, kui poliitilise filosoofia osal puudus ühisosa teadusliku maailmakirjeldusega. Teaduselt nõuti käsitletavate protsesside ratsionaalse selgitamise kõrval nende ennustamise võimet, universaalsete loodusseaduste postuleerimist, võimalust oma teoreetiliste konstruktsioonide üheselt mõõdetavaks kontrollimiseks jms. Suurem osa sellest vajanuks matemaatiliste mudelite kasutamist. Filosoofial selliseid võimalusi muidugi polnud ja XIX sajandi rõhutatult füsikalistliku teadusparadigma raames suhtuti üleoleva põlgusega katseisse majandust teaduseks nimetada. Majandusest huvitunud briti keemik ja matemaatik Stanley Jevons oli esimene, kes tõi olukorra muutmiseks 1871. aastal poliitökonoomikasse matemaatilised mudelid. Lähtudes majandustegevuse ja igasuguse töö puhul selgelt prevaleerivatest energeetilistest protsessidest, võttis ta oma uusklassikalise majandusteooria loomisel eeskuju toonasest kiire arengu faasis termodünaamikast. Nimelt polnud Newtoni füüsika ühendanud soojus-, valgus- ja elektriilminguid. Postuleerides neid ühendava kogu ilmaruumi täitva välja, oli Hermann von Helmholtz 1847. aastal püüdnud formuleerida energia jäävusprintsiipi, mis saigi Jevonsi baasvalemite aluseks.
Termodünaamika ja elekromagnetismi formuleerisid XIX sajandi lõpul palju korrektsemalt James Maxwell, Ludwig Boltzmann jt füüsikud. Ökonomistid jäid aga kangekaelselt Helmholtzilt laenatud ebakohaste võrrandite juurde. Pealegi vahetasid ökonomistid neis võrrandeis füüsikalised väärtused välja poliitökonoomika terminite vastu, kuigi paljud tuntud matemaatikud ning füüsikud osutasid, et sellised asendused on teadusliku rakendatavuse mõttes täiesti absurdsed (näiteks võrrandis kasumi asetamine energia kohale). Kurioosumina kasutavad peavoolu majanduskoolkonnad oma kontseptsioonide matemaatilisel modelleerimisel tänaseni matemaatilist aparatuuri, mis on rajatud Jevonsi algatatud õige suunaga, kuid ebaõnnestunud ettevõtmisele. Seeläbi on mõistetav majandusteaduse võimetus reaalselt modelleerida-prognoosida majandusprotsesse ning piirdumine korrelatiivse loogikaga, n-ö tagantjärele tarkusega. Neoliberaalse lähenemise hädasolek muu hulgas raha käsitlusega lähtub fundamentaalsetest vigadest. Nii saabki süveneva kriisi, finantsprobleemide ja kullaostupalaviku taustal näha maailma majandusotsuseid suunavate majanduskoolkondade esoteerilist laadi vaidlusi teemal, kas fiat-valuutadel on ikka riikliku monetaarpoliitikaga kujundatav objektiivne väärtus või kujundavad selle väärtuse pelgalt inimeste subjektiivsed hinnangud. Küsite, kuidas siis on võimalik, et riikide liidrid järgivad ökonomistide soovitusi? Ja miks nad teevad seda ikka ja jälle, hoolimata prognooside järjekindlast valeks osutumisest? Ilmselt kuulub see küsimus psühholoogia valdkonda, kuid millestki ikkagi tuleb kõigile oluliste majandusotsuste puhul lähtuda.
Samal moel sai olukorrast aru biofüüsikalise majanduskäsitluse rajaja, silmapaistev matemaatik Nicholas Georgescu-Roegen. Eluslooduse nagu ka meie majandusprotsesside vastavus füüsikast tuntud avatud termodünaamiliste süsteemide käitumisreeglitele oli selge. Nii seostaski ta majandusteooria keskkonnafüüsikaga ja moodsa termodünaamika hästi kontrollitud matemaatilise aparatuuriga. Ajendatuna ökonoomika võimetusest 1920.1930. aastate majanduskaost käsitleda teoreetiliselt ning olles veendunud, et protsessid on õige lähenemise korral prognoositavad, jõudis ta 1950ndatel uute majandusanalüütiliste meetodite loomiseni. Need kujutasid endast revolutsiooni ökonoomikas, hüljates ühtlasi paljud poliitfilosoofiale omased kontseptsioonid. Näiteks lükkasid matemaatilised mudelid ümber traditsioonilises majandusteoorias juba Adam Smithi aegadest jutlustatud kestva majanduskasvu võimalikkuse, muutes drastiliselt ressursside, energia ja raha rollile kohaldatud aluspõhimõtted. Muu hulgas sobitus uus paradigma hästi kunagiste sumerite rahakäsitluse baasideedega. Aga nii radikaalne pööre polnud peavoolu ökonoomikas kuidagi adopteeritav. Muutuste asemel mindi konfrontatsiooni teed. Kogu oma mõjuvõimu kasutades püütakse tänini biofüüsikalist majanduskäsitlust marginaliseerida. Eriti vihased reaktsioonid ning ristimise uus-malthusluseks on peavoolus esile kutsunud uue käsituse majandusprognoos Rooma Klubilt (1972) ja Peak Oil’i (2001) kontseptsioon.2 Nende pessimistlike prognooside masendav kokkulangevus seni globaalmajanduses ilmnenud protsessidega pole muidugi ebameeldiv uudis mitte ainult peavoolu ökonomistidele, kuid neile tähendaks uuendusvajaduste tunnustamine viskumist ajaloo prügikasti. Nii, nagu kunagi juhtus Ptolemaiose auväärse traditsiooniga tänu Koperniku pühadust teotavaile muudatusettepanekuile. Kui naastes Nixoni 40 aasta taguse dollari kullatagatise kaotamise juurde, siis, üllataval kombel, ei ole füüsikaseadustest lähtuva majandusteooria silmis (ega sumerite iidse rahakontseptsiooni valguses) selle otsusega midagi valesti. Väide, nagu oleks USA dollar jäänud selle tulemusel kõigi käegakatsutavate varadega seostamata, ei vasta tõele. Kulla asemel sai ju uue „naftadollari” garandiks fakt, et ainult dollari vahendusel käib siiani kogu maailmas nafta ning muude toormete eest arveldamine.
Ja kuni USA-l on jõudu nende tingimuste hoidmiseks, on dollarit vaja igaühel, kes neid elutähtsaid kaupu ostma peab. Selles mõttes – kogemata või meelega – on „naftadollar” füüsikalise reaalsusega ja raha esialgse loogikaga paremas kooskõlas kui „kulddollar”. Globaliseerunud majanduse sisendenergia vajadus pole muistsete sumerite aegadest muutunud – see on kõikide termodünaamiliste protsesside loogika. Muutunud on vaid energia utiliseerimise viisid. Energiasisendi rollis, kus sumerite maailmas oli oder, on meie tööstustsivilisatsioonis nafta. Sumerite kaalu- ja maksestandardi rollis on meil raha. Mis saaks olla ühe kaalustandardi – olgu see kullast või paberist – positsiooni säilitamiseks parem kui fakt, et sellega mõõdetav väärtus on maailma kõige olulisem kaup? Ütlemine, et meie probleemide peamiseks põhjuseks on lahendused, kehtib siiski ka fiatvaluutade kohta. Eriti nende riikide puhul, kes hakkasid USA neoliberaalset monetaarse ekspansiooni poliitikat matkima ilma naftataoliste tagatisteta. Nüüd on aga sama häda tegelikult tabanud ka USA dollarit. Nixoni lahendusse ei sobitunud fakt, et naftat pole meie planeedil lõputus koguses ja sellega pole võimalik kaubelda lõputult kasvavas mahus. Kuna hoiatused jäeti omal ajal tähelepanuta, ollakse nüüd naftatipunimelise sündmuse tõttu juba kuuendat aastat seisus, kus majanduskasvuks vajalikku kasvu odava toornafta pealevoolus enam pole. Defitsiidi tõttu mitmekordistunud naftahind on kõigi toormete, energialiikide ning toiduainete hinna enneolematusse kõrgusse tõstnud, õõnestanud „naftadollari” jalgealuse ning tarbimist, tootmist ja maksulaekumist kägistades majanduskasvu välja suretanud.
Odava nafta juurdevooluta ei oska me enam hakkama saada ühegi toorme ega ka toidu hankimisega. Energiakülluseta tabab meie majandust ja rahandust häving, nagu muistset Sumerit odrata jäämisel. Kuid valitsused ei saa võtta poliitilist vastutust, et rahvaid mõistlikult ette valmistada heaolu ning sotsiaalsete tagatiste vältimatuks lagunemiseks. Rohkem kui kõike muud kardetakse seda, et halbade uudiste edastajad ei valita tagasi. Halva mängu juures püütakse teha head nägu ja näilise heaolu nimel emiteeritakse triljoneid „naftadollareid”, eurosid jms. Energiasisendeist sõltuva majanduskasvuta on juba definitsiooni järgi selge, et lisanduvad fiat-valuutade summad jäävadki katteta võlgadeks. Enamiku oluliste naftat importivate tööstusriikide koguvõlad on viimaste aastatega tõusnud üle 260% nende SKTst.3 See on ülempiir,4 millest suurema võlakoormaga pole ka majanduskasvuks kõige soodsamatel aegadel ükski riik krahhist pääsenud. Aga majandusanalüütikuilt kuuleme, et „tänane majandus on muutunud prognoosimatuks”.
Muidugi, peavoolumajandus pole ju mitte teaduse, vaid poliitika osa. Biofüüsikalise majandusteooria analüütilised meetodid on oma paikapidavust tõestanud. Rooma Klubi stsenaariumide keskvariant, nn business as usual, on graafikus ja Peak Oil on kohal. Toiduaineid importivais riikides juba levib majanduslik ja poliitiline kaos. Naftat importivad riigid „trükivad” järjest kiiremas tempos raha, lootes vältida kaose laienemist nendeni. Kujutlegem, et Sumer oleks oma turgudel püüdnud odraikaldust „kvantitatiivselt leevendada” kaaluvihtide massilise juurdetootmisega või „bailoutida” laostuvaid odrakaupmehi kaaluvihtidega. Kõik, kes täna valmistuvad globaalkriisi süvenemiseks, võiksid raha ja väärismetallide tegeliku olemuse üle mõtelda enne, kui hakkavad varuma väärismetalle vms. Kaaluvihid, olgu need või puhtast kullast, ei saa asendada kaalumist vajavat kaupa – toitu ja energiat. Inimkonna kirjapandud ajaloos puudub aga energiasisendi globaalse kahanemise kogemus. Senistes kriisides ära proovitud nipid ei toimi, kui pole lootust püsiva majanduskasvu taastumiseks pärast kriisi.
Utreeritult võiks öelda, et sumerid väljendasid oma metroloogilises süsteemis arusaamist energia ja aegruumi vastastikusest lahutamatust seotusest ligi 5000 aastat varem, kui need seosed formuleeriti relativistliku füüsika poolt. Sumerite rahakontseptsiooni loomisel silmas peetud väärtuspõhimõtted langevad kokku tänaste teadmistega termodünaamika seadustel põhinevatest protsessidest elusaines ja majandussüsteemides. Neid looduses kehtivaid füüsikaseadusi ei saa muuta isegi neoliberaalne majandussüsteem ega ka keyneslik mantra, et meie heaolu on meie ostuvõime, mitte tootmisvõime või energiasisendi funktsioon. Sumerite leiutatud rattaid ei pane käima sumerite leiutatud kaalu- ja maksemõõtühikud, vaid ikka energia. Kui meil energiat nappima hakkab, tuleb rattaid talitseda ja vabatahtlikult hoogu maha võtta. Kui me sellega hakkama ei saa, prantsatame oma ratastelt ajaloo rentslisse.
1 Vt graafiliselt : http://en.wikipedia.org/wiki/ File:Sumerian_Calendar_ISO_B0.svg
2 Peak Oil’i ehk naftatipu kontseptsiooni kohta vt Sirp 23. IV 2010.: „Masu süüdlasteks on loodusseadused”.
3 http://www.gfmag.com/tools/global-database/ economic-data/10403-total-debt-to-gdp. html#axzz1OWhtBYRX.
4 Briti impeerium 1815–1900 a., toetudes trastilistele kärbetele ja tööstusrevolutsiooni kõrghetke majanduskasvule.
