Alati aitavad teatrisündmusele kaasa teatrivälised rõhutused: olgu siis eriline mängupaik või ootamatud manipulatsioonid publikuga (paigutus, kaasamine, gurmeetoidu pakkumine või siis üleskutse tuua teatrisse põllukive – see viimane kaasneb kõnesoleva lavastusega). Seejuures annab see ka teatud eelhäälestuse publikule, keda oodatakse – seegi rõhutab praegusel juhul maamehelikkust (kellel teisel siis kive veel kodus põllul vedeleb?)5 ja tõsimeelsust.
Kunstniku kujundatud lavapilt, valgustus, osaliste staatilisus rõhutab samuti seda, et tegelikult aetakse väga tõsist asja. „Kuhu on jäänud see eriline säde, mis ennast unustades publikumi meeltesse tungis, ning siis jälle vihurina end teisipidi pööras küll kõigi pealtvaatajate rõõmuks ja unistuseks. Kuhu on jäänud need sädelevad dialoogid, kummalisimad saatused, kellega ta mängib? Kus on see August Gailit, kes tuleb, ta äratuntav pikk kogu kätega vehkimas ja oma asju eesti rahva kultuuripõllul ajamas?” – nõnda tahaks hüüda. „Kus on täägid sõnastamas eepost, relvatärin ning kuulide vihin deklameerimas värsse vabadusest? On see üldse võitlus, luurab siin ülepea kuskil surm ja elu?” – tungivad pähe küsimused. „Päritakse siin üldse saatuste järele – või on tegu kogunisti ainult mõne mannetuma inimeseloomakesega, kes kuskil pingiotsal norutades niisama tühja juttu ajab? Kus on aktsioon, meeletused – kas needki peidavad end üksnes lavalt kuulduvate sõnade taga, kui nad sealtki leitavad on?”
Seda napib ning seetõttu võib kogunisti mõelda, et see siin on vaid kaude Gailitiga – tema stiili kerguse ning bravuuriga – seotud lavastus. Patust, mida heitsid „Isade maa” esmatrüki järel ette kriitikud – „tegemist olevat absurdini ja groteskini paisutatud sõjaanekdootide koguga”6 – on lavastus prii, sest siinsetest süngetest toonidest ei nähtu ei absurdi ega anekdoote ning paraku mitte ka kuulipritse ega füüsilist võitlust. Sõda asendab siin sõna. Kindlasti on see taotluslik. Tõepoolest, kõrvu jäävad Gailiti otsetsitaadid, esimeses vaatuses „Isade maast” ning teine vaatus algab täpse avalõiguga raamatust „Üle rahutu vee”, ent kokkuvõttes liiguvad laval ikka vaid Rakvere teatri näitlejad (õigupoolest nad eriti ei liigu, vaid seisavad enamasti paigal), mitte gailitlikud erksad tegelased.
Ka nende tekst, mis väga harvadel puhkudel tõuseb monoloogist dialoogiks, võib kippuda käest, muutudes kõnekeelselt kobavalt gailitikaugeks. Olgu seetõttu meenutatud, et Margus Kasterpalu ise on Gailiti keele kohta manifesteerinud: „See on mulle oluline. Sageli kohtab seda, et inimesed laval ei räägi selles keeles, milles see või teine teema või tegelane võiks kõnelda. Sellele pole tähelepanu pööratud või on kirjandusliku keele asemel tavakeele kasutamine tundunud lohakusena. Gailitil on spetsiifiline keel, tema sõnajärg on teistsugune ja tema sõnakasutuses on asju, mida tavakeeles ei kasutata. Ma olen üritanud seda oma dramatiseeringus säilitada – niipalju kui võimalik. See on üks vahend, millega saab õhustikku luua või tekitada selle kummalisuse tunde, mis on Gailiti tekstides ja mida ma tahaks laval alles hoida.”7
Ja veel üks nüanss, mis iseloomustab Gailiti romaaniteksti ja mida on keeruline lavastuslike meetoditega reprodutseerida. Gailiti jutt voolab algsituatsioonist kiiresti kaugele, tekivad hoopis uued pildid ja teistsugused olukorrad. Ta eksleb tegelaskujude jutustustes ja eksitab lugejagi sinna. Tema inimesed jutustavad lugusid, mida lugeja saab oma fantaasiapildis imeliselt kujutleda, ent teatrilaval võib kuuldemänguline jutustamine jääda kahvatuks. Meeli on liigpalju. Eriti keeruline ongi just „Isade maa” ja „Üle rahutu vee” puhul, mis ju, õigupoolest, sellistest mõttelendudest koosnevadki, sagedased on tagasivaated elu varasematele juhtumustele. Kasterpalu ideel on siingi loogiline põhjendus olemas: kuna mõlemas romaanis on selline stilistiline (pea)liin olemas, siis mis oleks loomulikum kui kasutada sedasama jutustuste-pajatuste meetodit ka lavastuse mõlemas pooles.
Mõistagi varitsevad seoses sellega teatrisaalis palju suuremad ohud kui lugemislaua taga. Lugeja retseptsioonilist üldpilti ei jää ju varjutama sekeldused ülemere viivas paadis, need jäävad taustale, kuid lavastuses domineerib paratamatult paadis konutav trobikond inimesi ning hoopis need üksikud ülestulijad ja oma lugude rääkijad osutuvad episoodilisiks.
Selle kõige pärast võib püstitadagi küsimuse: kas Gailiti peegeldamine teatrilaval on üldse (või millisel määral) võimalik? Ehk on see sootuks võimatu? Järgnev arutlus näitab esiteks, et Gailiti teatud tüüpi tekstide puhul on see siiski tehtav, kuid teiste „hoogjutustuste” puhul mitte. Ja teiseks ilmneb ootamatu järeldus, et mida vähem on Gailitit näha (meid ju segasid me omad meeled, eriti nägemismeel, mida ei toidetud), seda tugevam on tema sõna jõud.8
2. Gailiti võimalikkusest laval.9
2.1. „Karge meri”. Kui vaadata Gailiti jõudmisi teatrilavale, siis ilmselt ühe kirkamana tõuseb esile sellesama Margus Kasterpalu Pärnu Endlas 2007. aastal lavastatud ja dramatiseeritud „Karge meri”.10 Ka selles tekstis on kahtlemata maamehelikku rohmakust, siin on see teose orgaaniliseks sisukski. Hülgeküttide saar, hoopis isepärased suhted väikeses kogukonnas, ei puudu muidugi ka armastus ega suured inimlikud teemad. Siiski pole see siin mitte romaan jutustustes, vaid otsesündmuste pajatus või jada, ning selles mõttes on tegu palju klassikalisema (ja ilmselt teatrilavale lihtsamini ülekantava) proosatekstiga (kuna teatris kulgeb aeg publikule paratamatult ja loomuldasa lineaarselt).
Mäletatavasti võitis Endla „Karge meri” hulgaliselt auhindu sama aasta „Draama” festivalilt, mille rahvusvaheline žürii tunnustas lavastust ka eriauhinnaga „kõigeküllase maailma loomise eest laval”. Jaanus Kulli nentis toona Sirbis, et „Karges meres” napib hülgerasva ja meresoola lõhna11 – ja tõepoolest, ehtsad lõhnad olid pea ainsad, millest teatrimeeled puudutamata jäid. Muidugi mängis selles kaasa ka väga asjakohane kunstnikutöö (Andrus Jõhviku lavakujundus, Aime Undi kostüümid), ent põhilise oli teinud siiski lavastaja koos trupiga. Eraldi tasub meenutada ehtsat meresoolas ja hülgerasvas parkunud hülgekütti Arvi Hallikut (žüriilt tunnustus: „tugevaim tugiroll”). Matt Ruhve/Indrek Taalma ning Katrina/Karin Tammaru omavahelist keemiat õhkus lavapiirist kaugemaltki. Suurepärase rolli tegi toona veel telemaastikul tundmatu tõusev täht Märt Avandi. Kui liidame veel alati intensiivse Jaan Rekkori külavanema osa (kelle siis veel?) ning Marika Vaariku Toora Jookusena, siis …
2.2 „Ekke Moor”. Ka Gailiti „Ekke Moor” on leidnud Eesti teatrites lavastamist. 1996. aastal tõi Dajan Ahmet omaenda Salong-teatris lavale näidendi „Paberist inglike”. Tegu oli Margus Lepa dramatiseeringuga, muide, Neenu Moori osas tegi siin oma elu viimase lavarolli Salme Reek. Vaadeldes rida Salong-teater – Neenu Moor – Margus Lepa, on klaar, et tegu polnud ei tollal ega ka ajatus mõõtmes eesti teatri pealiini ega suurprojektiga. Ka mitte Gailiti kõige kirkama draamapeegeldusega.
Tänavu juunis oli aga „Ekke Moor” suvelavastusena Viimsi Suveteatris, nüüd juba etableerunumas võtmes: vrd rida Viimsi – Ekke Moor – Tiit Palu ja Silver Vahtre. Mõneti oli see Tiit Palu taastulemine: 2002. aastal oli ta omaenda dramatiseeringus „Ekke Moori” korra juba lavastanud.12 Uue lavastuse võtab arvustaja Andres Laasik kokku sõnapaariga „olemuslikult rahvalik”,13 mis ongi suveteatrile mingis mõttes inkrimineeritud kood. Rahvalikkust on Palu lavastuse puhul täheldanud ka Pille-Riin Purje, kes muu hulgas sedastab: „Lavastus pillutab kui lainetel üürikesi viive noore rahutu hinge eneseotsinguist”.14 Sellest lihtlausest võime aga välja lugeda ühe olulise tõdemuse Gailiti peegeldumisvõimaluste kohta laval üldse. Teesina kõlab see umbes nii, et kuni hing (midagi ebamaist, ideaalset) üürikesiks viivudeks end meie ette pillutab, on Gailit lavastatav, ent kui püüda anda viivude kaupa edasi vaid pikemaid lugusid (saatusi ja nende sõlmi), siis on lugu keerulisem.
Andres Laasik, jällegi, toob sealsamas esile veel ühe eriti olmusliku tõiga, mis on meile oluline, kui püüame vaadelda Gailiti võimalikkust laval. Nentides, et kõik on päris – ruum, tõrred, lusikad, mööbel jne, sedastab ta: „Realistlik keskkond ei tähenda samas, et teatri luuleline lend võimatu oleks. Seda tuleb Gailiti kirjasõna kaasabil ette kõvasti.” Ilmselt ongi see kõige olemuslikum punkt, mille alusel võib Gailiti-lavastusi pidada õnnestunuks; „Karge merega” hüppas Kasterpalu sellest latist kõrgelt üle, tehes ühe õnnestunuma eepilise lavastuse.
2.3. Nipernadiaana. Siin jõuan õigupoolest oma käsitluse sõlmpunktideni, sest eks ole just „Nipernaadi” Gailitile see, mis Oskar Lutsule on „Kevade” või A. H. Tammsaarele „Tõde ja õigus”. Karged mered ja Ekke Moorid on selles võrdluses ikkagi pigem Kõrboja peremehed või Nukitsamehed. Jah, nii nagu Gailiti „Kargest merest” on olemas film (Arvo Kruusement, 1981), nii on ka „Kõrboja peremehest” tehtud film (Leida Laius, 1979). Ka „Nukitsamehest” on film (Helle Karis, 1981) ning Mõhk ja Tölpa olid koguni sajandi filmipaari nominendid (Tõnu Kark ja Urmas Kibuspuu).15 Ometi, nii nagu nemad jäid alla „Kevade” filmipaarile Arnole ja Teelele, nii jäid kõik alla ka sajandi filmiks kuulutatud „Kevadele”. Kui tahame otsida kõrget tõde ja põhimõttelisi kultuurilisi tüvejooni, siis võime Karged mered, Nukitsamehed ning Kõrboja peremehed kõrvale jätta.
Tagasi Gailiti juurde tulles on, niisiis, põhimõttelise tähtsusega just see, kuidas on laval ja/või filmis käinud Toomas Nipernaadi käsi võrrelduna „Tõe ja õiguse” ning „Kevade” tegelastega. Filmi vaatlemise – kui see ka kirjandusele tagasipeegeldumise mõttes on elulisema tähtsusega – jätan hilisemaks. Alustan teatrist. Jaanus Vaiksoo on tõdenud: „„Nipernaadi” senised interpreteeringud teatrilavadel midagi üle aegade kestvat polnud pakkunud. Lavastused ei suutnud tõusta teose tasemele” (1996). Millised on siis üldse olnud „Nipernaadi” lavastused Eesti teatrites? Alustagem hilisematest.
1. 2010, (Tartu) Noorte Teatritehase lavastus „Narkissos”, kus lisaks Gailitile oli kasutatud lavastaja Vallo Kirsi ja dramaturg Kerli Adovi tekste.16
2. 2005, Pille-Riin Purje kuuldemäng „Toomas Nipernaadi talv” (nimiosas Üllar Saaremäe).
3. 2003, Priit Pedaja „Nipernaadimäng” Emajõe Suveteatris (Hannes Kaljujärv).
4. 2003, Peeter Tammearu suvelavastus „Toomas Nipernaadi” Ugalas (Priit Võigemast).
5. 1983, Heino Kulvere kuuldemäng „Kaks svidrilindupaabukest” (Aarne Üksküla).
6. 1977, Heino Kulvere kuuldemäng „Seeba kuninganna” (Jüri Järvet).
7. 1973, Heino Kulvere kuuldemäng „Päev Terikeste külas” (Jüri Järvet).
8. 1972, Heino Kulvere kuuldemäng „Valged ööd” (muide, ainus selle Nipernaadi-novelli lavastus üldse, Jüri Järvet).
9. 1970, Heino Kulvere kuuldemäng „Parvepoiss” (Jüri Järvet).
10. 1969, Kaarel Irdi „Toomas Nipernaadi” Vanemuises.
11. 1942, „Toomas Nipernaadi” Endlas.
12. 1939, Andres Särevi „Toomas Nipernaadi” Kuressaare teatris.
13. 1938, Andres Särevi „Nipernaadi ja aastaajad” Tallinna Töölisteatris.
14. 1936, Andres Särevi „Nipernaadi” Draamastuudios (August Sunne, kes sellega oli üldse esimene Toomas Nipernaadi laval).
Isegi kui siit lahutada maha kuuldemängud, 17 jääb ometi järele aukartust äratav hulk lava-Nipernaadisid. Ja ka siis, kui lahutada sellest hulgast kahvatud sooritused – kui näiteks nõustuda Veiko Märka märkusega „Kuivõrd Andres Särev tootis instseneeringuid umbes samasuguse jooksva lindi meetodiga nagu Henry Ford autosid, siis pole põhjust tema töö kvaliteedil pikemalt peatuda. (Ehk, nagu ta ise intervjuus 1936. aastal on selgitanud: „Teatrid nõuavad ja mina teen.”)”18 –, ka siis jääb alles mitu Nipernaadit, kelle kohta võiks püstitada meid huvitava küsimuse: on neist keegi tõusnud „Selleks Toomas Nipernaadiks” – selles mõttes , et surunud raamatu-Nipernaadi tagaplaanile? (Umbes samas võtmes nagu Tõnu Aava sõdur Švejk või Andrus Vaariku vana sepp Ivan Orav.) Pole vaja olla selgeltnägija: vastus on eitav. Sestap ei jää üle muud, kui uurida ikkagi filmograafiat.
3. Gailiti võimalikkus filmis.
3.1. „Nipernaadi”. Selleks et Nipernaadiga jätkata, küsigemgi kõigepealt tema kohta. Kas Tõnu Kargu Nipernaadi Kaljo Kiisa filmis „Nipernaadi” (1983) on See? Kas tema jätab veel alles raamatutegelase – mäletame: „Vilistades ja trallitades läks ta mööda tolmavat teed. … Ta oli pikk ning lahja, ta suured silmad olid täis rõõmu ning ta nimetas end Toomas Nipernaadiks”.
Siin on vastus juba kahetisem. Kõigepealt filmi tagasipeegeldus teatrisse. Õigupoolest ongi pärast filmi linastumist lavale jõudnud vaid kaks Nipernaadit, Hannes Kaljujärve ja Priit Võigemasti oma, mõlemad 2003 – ning kumbki ei pääsenud arvustajate sule all toona (mõistetavalt?) võrdlusest filmi-Nipernaadiga ehk Tõnu Karguga. Küsigem, kas Toomas Nipernaadi on veel üldse vaba pärast filmi (jumalikku) puudutust? Algul ei paistnud Kargu kehastatud Nipernaadi üldse „suur”, s.t jääv ehk Nipernaadi kui tegelaskuju ei tundunud „kinni mängituna”. Seda eriti, kui meenutada tolleaegsete kirjanduskorüfeede vastuseisu uuele filmis kujutatud Nipernaadile, mis nende hinnangul oli vastuvõetamatu, skandaalne, ennekuulmatu – ebaõnnestumine, mis küllap peagi unustatakse. Andres Laasik on alles hiljuti meenutanud: „Pärast filmi valmimist ilmus ajakirjandusse kirjandusteadlaste protest, paljude vanema põlve Gailiti-tundjate arvates ei vastanud filmi-Nipernaadi kuidagi kirjanduslikule alusmaterjalile.” 19 Milleks jalgratas ja kuhu on kadunud kannel, miks pole Nipernaadi piisavalt pikk jne. Nimekamatest vastuseisjatest nimetagem kirjandusprofessor Harald Peepu, kes peab filmi-Nipernaadit üksnes ebaõnnestunud eksperimendiks eksperimendi pärast,20 ja Aivo Lõhmust, kes kõrvutas filmis nähtud Nipernaadit tühipalja Nipitiriga.21
Võrdluseks: näiteks Arno Tali või Raja Teele ei ole pärast Arvo Kruusemendi jumalikku puudutust kindlasti enam vabad tegelaskujud. Õige „Kevade” ongi see, mis on filmis. Ka Lutsu kõigile tuttavad lendsõnad (nt „mis kinni ei jää, saab kinni löödud”, „Tamasseri raud” jpt) on tänapäeva eestlase tarbekeeles olemas filmi tõttu, mitte raamatust (see väide pärineb Vikipeediast). Hoopis isevärki on filmi jumaliku puudutuse teine, vastumõjuline aspekt: „Kevades” Paunvere tegelasi mänginud lapsed jäid aastakümneteks ikka eeskätt nondeks – Margus Lepa Kiireks, Ain Lutsepp Tõnissoniks, Riina Hein Teeleks jne. Ilmselt on sellest saatusest võimalik pääseda ainult suure töö ja enesepingutusega: Lutsepast on saanud lugupeetud näitleja ning Lepast dissidentlik raadiomees.
Või võrdlus Tammsaarega. Siin on „Tõde ja õigus” peaaegu täielikult veel vaba koos oma tegelaste mitmekesise galeriiga. On küll teise osa järgi vändatud Mikk Mikiveri „Indrek” (1975), ent kindlasti pole seal peaosa mänginud Harri Kõrvitsal mingit šanssi usurpeerida kirjanduslik Indrek Paasi kuju22 – ei Kargu Nipernaadiga võrreldes ning ammugi mitte Kruusemendi tootside ja teelede kõrval.
Niisiis küsisime, kas „Nipernaadi” on veel vaba? Lavastajatele ja teatrile? Ja lugejatele? Küllap siiski veel on. Ning „Nipernaadi” vabadus tähendab üksiti ka Gailiti vabadust, aga (NB !) üksnes seetõttu, et tegu on kirjaniku peateosega, mitte seetõttu, nagu võiks Gailitit ja Nipernaadit tegelaskujuna samastada. Seevastu Lutsu / Tali ning A. H. Tammsaare / Paasi puhul on seosed teisemad. Ja teisem on ka suhe nende vabadusse.
Mida pean silmas, öeldes, et „Nipernaadi” on veel vaba? Kiisa „Nipernaadi”-film on vaid üks võimalik film. Näiteks Veiko Märka konstateerib sellest filmist kokkuvõtet tehes, et „Traditsiooniliste action’i ja komöödia reeglite seisukohalt on „Toomas Nipernaadi” tänaseni filmimata, kuigi materjali leidub selles vaat et kaheks seeriaks. (Ja korralik siseteatri lavastus on ju ka tegemata.)”23
4. Mida annab teater ja film tagasi, kuidas võrrelda klassikuid? Ireene Viktor on sedastanud: „Ajapikku on eesti teatris välja kujunenud Lutsu, Tammsaare ja ka näiteks Gailiti teoste kujutamisele omane võttestik. Lavastused on tihti romantilis-poeetilise atmosfääriga, millesse on lisatud üksjagu melanhooliat ja nostalgiat, samuti pisut siirakoelist huumorit.”24 Sellega saab nõustuda vaid pindmiselt. Tõepoolest, seesugune võttestik on välja kujunenud küll, kuid oluliste erisustega kõigi kolme klassiku vahel.
Kõigepealt on erinev kolme klassiku staatus. Palvele nimetada üks eesti kirjandusklassik võime esmavastuseks saada küll Tammsaare ja eks Lutsugi, ent Gailitit nimetataks kindlasti palju vähem. Ometi on ka Gailit meil klassiku staatuses.
Või Veiko Märka nending: „Seda, et Nipernaadit näeb eesti laval ja filmis märksa harvemini kui Tammsaare või Lutsu instseneeringute tegelasi, ei maksa võtta puudusena. Just selles, et ta ilmub udust pikkade vaheaegade tagant, on oma võlu.”25 Ka see pole päris õige, kui meenutame äsja tehtud statistikat „Nipernaadi” kohta ning kõrvutame seda Vargamäe ning Paunvere seltskondadega. Jah, „Tõde ja õigust” ning selle eri osi lavastatakse ja mängitakse palju (Tallinna Linnateatri suurprojektid, iga-aastased Albu valla ettevõtmised professionaalsel tasemel jne), ent Lutsu „Kevadet” on pärast Kruusemendi filmi valmimist draamavormis lavale toodud vaid neli korda.26
5. Järeldused.
5.1. Filmi jumalik puudutus võib surmata teksti, s.t raamatu (utreerides: „Kevadet” keegi ei loe, keegi ei lavasta, aga kõik armastavad, etteheiteid pole, kaasus lõpetatud).27 Kuid see tähendab tekstile avaramas mõttes igavest elu. „Kevade” puhul on 1970. aasta film loonud kaanoni, film tundub peaaegu dokumentaalsena. Teisiti võib ju proovida, kuid mitte kunagi ei ole see enam See Õige.28 Film on „Kevadet” jumalikult puudutanud. Mis loevad kõik need varasemad „Kevade” lavastused ja omaaegsed superrollid: meenutagem Mari Möldre Tootsi-kehastust estraadil, raadios ja Vanemuise laval 1930. aastatel või meeletud 112 000 vaatajat 1950. aastatel kogunud „Kevade” menulavastust Draamateatris Jaanus Orgulasega Tootsi osas ja Ervin Abeliga Kiire osas – õigeid liikumisvõimalusi polnud ega pereautosidki, ometi käis iga kaheksas eestlane seda vaatamas! Orgulase nekroloogis meenutati, et ta mänginud Tootsi üle 1500 korra! Ent mis aitas kõik see … Kruusement või Jumal purustas selle kõik, pühkis minema. Nagu öeldud, pärast filmi valmimist on „Kevade” draamalavastusena etendunud Eestis üksnes neli korda.
5.2. Ent ka filmi puudumine võib jumalikustada teksti, igavikustada. Selle näiteks on „Tõde ja õigus”, millest filmi ei ole ja ilmselt enam seesugust ei tule ka. „Tõde ja õigus” jääb ilmselt alati eesti kultuuripiiri ringleva tüvitekstina, mida iga eestlane tunneb, teab ja armastab, ning seejuures ei ole tuntud lendsõnad püütud ja esitatud filmivõrku, nagu „tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb ka armastus”, „heleda jaalega”, „lambasihver” jne. Sellest on saanud eesti „Kirsiaed” või „Hamlet”, mida iga uus generatsioon on teretulnud enda jaoks mõtestama.
5.3. „Nipernaadi”. Siin on olemas film, alatiseks. Kui see ka annab ikka alust võrrelda uusi Nipernaadisid Tõnu Kargu omaga, siis seda võrdlust ei võeta „Kevade” kombel, kus film esindab dokumentaalsituatsiooni, kuna filmi-Nipernaadi on siiski vaid üks võimalik kehastus. Alati olemasolev mõõdupuu, kuid korrelatiivses vahekorras kõikvõimalike uutega. „Kevade” tegelased on aga jumalikud. Ka „Tõe ja õiguse” omad on jumalikud. Nende puhul ei ole mõõtmine võimalik, nad ei korreleeru uutega. „Nipernaadi” omad aga on meie seast. Siin ei ole aga tegu Lutsu, Tammsaare või Gailiti väärtustega. Ei, siin on tegu filmi õnnestumisega (lõpmatult jumaliku filmiga), filmi puudumisega (nullfilmi jumalikkusega) ning filmi olemasoluga. Põhjused, miks see on nii, on kahtlemata kirjandusvälised. Need on, ütleksin, füüsikalised ja ajaloolis-poliitilised. Filmiaasta puhul võiks öelda ka – kinematograafilised.
1 Eesti Ekspress 4. IV 2012.
2 Ühe ammuse erandiga, kui hooajal 1936/1937 lavastus Draamastuudios Andres Särevi „Kolmas kompanii” („Isade maa” järgi).
3 Eriti ülekohtune tundub see „Isade maa” puhul, mis sedaviisi on Elmo Nüganeni suurfilmi abil ka meie üldisest Vabadussõja kuvandiloomest kõrvale surutud, sest on tekkinud/tekkimas ekvivalents: Vabadussõda = „Nimed marmortahvlil”. Kas või juba sellegi tõttu on tänuväärt, et „Isade maa” pälvib taas tähelepanu.
4 Ka romaani esmaretseptsioonis leidis see konflikt käsitlemist: nt Daniel Palgi sõnul Gailit „ei suuda näidata meile tõelist Vabadussõda” (Eesti Kirjandus 1936, nr 2, lk 77), Juhan Viidang aga heidab ette „sündmustiku anekdootilisust ja tõsioludele mittevastavust, Vabadussõja meeleolude romantilist ebatõelisust, tõelisuse suure traagika puudumist, liialdatust … , tüüpide ebareaalsust, võltspatriotismi ja retoorilist, õõnsat pateetilist lõppu” (ER K 30. XII 1936) jne.
5 Maamehelikkuse kõverpeegeldusena olgu öeldud, et vastava üleskutse juures kirjutas üks anonüümne netikommentaator nime „maamiis” (sic!) all: „huvitav kui ma riigilt trahvi kaela saan, kas siis teater aitab maksta? teatavasti EI TOHI kive ilma loata krundilt välja viia!” (ohtuleht.ee/465832/). 6 Ago Pajur, järelsõna „Isade maa” IV trükile, 2009.
7 Eesti Päevaleht 6. I 2007.
8 Siit koorub omaette põnev teema: Gailit ongi vist pigem kõrvale kui silmale, pigem sõnailule kui teole suunatud autor. Kuuldemäng on ala, kus talle on raske võrdset leida. Inna Grünfeld on nentinud Rakvere teatri „Isade maad” arvustades tabavalt: „ … vilksas peast läbi küsimus, kas lugu poleks kuuldemänguna mõjusam” (Virumaa Teataja 12. III 2012).
9 Jätan siin vaatluse alt välja Gailiti enda omaaegse töö Vanemuise teatri direktorina ning ka Gailiti kui tegelaskuju kujutamise laval (viimati Rakvere teatri „Noor Eestis”, Gailit – Velvo Väli). Vaatlen ikka ja ainult tema tekstide lavaasetusi.
10 Olgu nimetatud ka üks „Kargest merest” tehtud kuuldemäng: 1988. aastal valmis Heino Kulvere sellenimeline kuuldemäng, mille seadis raadiole Juhan Saar. See on ka vist ainus „Karge mere” „lavastus” Kasterpalu Endlas tehtu kõrval. Lisaks muidugi film.
11 Sirp 9. III 2007.
12 „Ekke Moori” on kuuldemänguna seadnud 2002. aastal Eesti Raadiole ka Tamur Tohver (Ekke – Rain Simmul). Muusikat tegi siis VLÜ, lavastuse muusikaga ilmus ka heliplaat.
13 Eesti Päevaleht 27. VI 2012.
14 Postimees 26. VI 2012.
15 „Nukitsamehe” filmist oli sajandi filminominente veelgi: filmikild „Üks on laisk ja teine on loll, ja mina pean üksipäini rabama!” ning filmilaul (Olav Ehala muusika, Juhan Viidingu sõnad).
16 Kuigi tekst tugines kolmandiku osas Gailti „Nipernaadile”, võib seda lavastust arvestada siinses reas ehk mööndustega, sest tegijad lavastuse reklaamplakatile Gailiti nime ei trükkinud, aga arvustustes ja tutvustustes oli see kindlalt esindatud (vt nt www.teater.ee).
17 Sellega siiski ettevaatust! – vrd Inna Grünfeld, op.cit.
18 TMK 2003, nr 10.
19 Eesti Päevaleht 19. III 2012.
20 Noorte Hääl 14. VII 1983.
21 Edasi 23. VI 1983.
22 Harri Kõrvitsa kui näitleja puhul on seesuguseks vastumõjuaspekti suurrolliks küllap hoopis Kõige Suurem Sõber Leopold.
23 TMK 2003, nr 10.
24 Postimees 23. II 2010.
25 TMK 2003, nr 10.
26 Noorsooteatris 1984., Endlas 1996., Ugalas 2002., Eesti Draamateatris 2005. aastal. Lisaks 1991 muusikal Estonias ning 2009. aastal tantsulavastus Vanemuises.
27 Küll on aga väga hästi võimalikud kunstilised, Lutsust lahti tõukunud edasiarendused, fantaasiad jne, mille hea näide on Palamusel tänavu suvel etendunud Toomas Suumani „Nõiutud kevade”.
28 „Tundub nagu oleks toonane Tallinnfilm kõik öelnud, millele enam midagi lisada pole” (Piret Tali, EPL 14. VIII 1996). Järelikult oli juba 1996. aastal Endla lavastuse aegu selge, et midagi uut enam teatris tulla ei saa.
