Mis ühendab nii erinevaid linnu nagu Tartu, Ljubljana, Nottingham ja Lviv? Neil kõigil täitub sel aastal kümme aastat UNESCO kirjanduslinnana. Lviv tähistas hiljuti oma tähtpäeva konverentsiga „Kultuur rahu ja vastupanuvõime nimel“. Lisaks juba mainitud linnade esindajatele olid kohale sõitnud delegaadid Heidelbergist, Krakówist, Reykjavíkist, Vilniusest ja Ukraina teisest kirjanduslinnast Odessast, samuti külalised Gdańskist.
Külalisi oli ka Kõjivist, Hersonist ja Lutskist – Ukraina linnadest, mis kandideerivad hoolimata sõjaolukorrast ja vastukaaluks kaitsesõjale samuti UNESCO loovlinnade võrgustikku. Lviv ise ei ole mitte ainult kirjanduslinn, vaid kannab sel aastal ka Euroopa noortepealinna tiitlit ning taotleb aastaks 2030 Euroopa kultuuripealinna oma.
Tugev kultuurivõrgustik
Lvivlastest astusid juubelikonverentsil üles nii kirjanduslinna koordinaatorid, kohalike raamatukogude, ülikoolide ja linnavalitsuse töötajad kui ka tõlkijad ja kirjanikud, viimaste hulgas Sirbi veergudeltki tuttav noor luuletaja Sofia Lenartovõtš1. Noorema põlvkonna ukrainakeelse kirjanduse juurde toomine ja noorte autorite toetamine on kirjanduslinnana Lvivi üks eesmärke.
Konverents toimus kultuurikeskuses Lviv Culture Hub, mida kohalikud tunnevad raadiomajana. Eelmise sajandi alguses ehitatud varamodernistlik hoone on nüüdseks saanud UNESCO toetusega uue hingamise, pakkudes linna kultuuriorganisatsioonidele ja -korraldajatele tööruume ning koolitusvõimalusi, praegu küll peamiselt selliseid, mis on seotud kultuuriväärtuste kaitse, evakueerimise ja säilitamisega. Majast leiab veel Lvivi raadio audioarhiivi (mida parasjagu korrastatakse ja digiteeritakse), helistuudio ning kunstigalerii Radio Garage. Tulevikus loodetakse ühel hoone kõrgematest korrustest hakata majutama kirjanduslinna residente.
Konverentsil arutleti peamiselt kultuurikorralduse üle: millised võimalused on kirjanduslinnades noorte autorite toetamiseks ja neile eneseteostusvõimaluste pakkumiseks; kuidas soodustab ilukirjanduse tõlkimine kirjanduslinnade vahelist polüloogi; milline tähendus on rahvusvahelistel kultuurisuhetel sõjaajal ning mida on võrgustikku kuulumine igale kirjanduslinnale aja jooksul andnud? Mulle avanesid need omavahel põimunud teemad ennekõike linnade koostööprojektide kirjelduste kaudu, mis näitavad ühtaegu kirjanduslinnade solidaarsust Ukrainaga ja peegeldavad heade ideede mööda võrgustikku edasikandumist. Näiteks on Lvivi algatatud ja hiljem Lvivi-Vilniuse ühisettevõtmiseks kujunenud „Young City Reads“ ehk „Noor linn loeb“ pakkunud avaldamise ja tagasiside saamise võimalusi mõlema linna noortele autoritele ja tõlkijatele ning aidanud laiemalt kaasa Ukraina-Leedu noorema põlvkonna kirjandussuhete kosumisele. Aastatel 2019 ja 2020 Lvivis toimunud mahukast rahvusvahelisest tõlketöötoast LitTransformer sai aga pärast koroonakriisi ja sellele järgnenud Venemaa täiemahulist sissetungi Ukrainasse juba kahe kirjanduslinna, Lvivi ja Ljubljana ühisettevõtmine.
Tartu-Lvivi kirjandussuhteid on sõjaajal tihendanud kirjanduslinna Tartu rahvusvaheline residentuuriprogramm ning koostööprojektid, näiteks „Bussiluule“ ja interdistsiplinaarne „Too kaasa oma utoopia“2, samuti rahvusvahelised festivalid „Prima vista“ ja „Hullunud Tartu“. Alates eelmisest aastast on Tartu ja Lvivi puhul ka ametlikult tegu sõpruslinnadega ning Tartu on õla alla pannud Lvivi kirjandusauhinnale, et selle väljaandmise järjepidevus ei katkeks. Nagu ühes arutelus rõhutati, saab koostöö munitsipaaltasandil tihti tõuke just kultuurivaldkonnast, institutsioonide omavahelised suhted aga soodustavad ja hoiavad alal loovisikute läbikäimist. Osalus rahvusvahelistes kirjandusvõrgustikes, kus reageeritakse kriisiolukordadele ja pakutakse üksikisikutele panustamisvõimalusi, vähendab kultuurikatkestuste tekkeohtu. Koos ollakse kultuurikorralduses tugevamad ja vastupanuvõimelisemad.
Raamatukogu kui turvapaik
Ööl vastu 31. jaanuari käib enamik konverentsi väliskülalisi õhuhäire tõttu ära hotelli keldris asuvas varjendis. Hommikul jagatakse ühismeedias fotosid Odessa ajaloolisest keskusest, mille UNESCO maailmapärandi nimekirja kuuluvad hooned on saanud raketirünnakus kahjustada. Vigastatuid on seitse. Olukorra mõrudus ei jää märkamata – meie räägime Lvivis UNESCO konverentsil kultuuri hoidmisest, sellal kui Venemaa pommitab meist mitte kuigi kaugel UNESCO maailmapärandit. Järgmised ööd Lvivis mööduvad häireteta, aga ida pool nõuavad Venemaa rünnakud inimohvreid.
Kõigil konverentsipäevadel käime tutvumas ka linna kirjandusasutustega. Sealhulgas külastame raamatukogusid, esimesena neist juugendhoones asuvat kunstiraamatukogu, mida on hiljuti restaureeritud ja mis meenutab ornamenteeritud kahhelahjude, mustriliste parkettpõrandate, puidust raamaturiiulite ja uste ning restaureeritud seina- ja laemaalingutega pisut meie kirjandusmuuseumi. Riiulitelt leiab valiku ukrainakeelseid kunsti-, disaini- ja arhitektuuriraamatuid, fotoraamatuid, kunstiteooriat ja -ajalugu käsitlevaid teoseid ning ilukirjandust nii täiskasvanutele kui ka lastele.
Lvivi keskraamatukogu meediateegi valged seinad ja puidust isteplatvormid mõjuvad nüüdisaegselt ja tüünelt, aga just siin tuletatakse meile meelde, et Venemaa sõjategevuse tõttu on Ukrainas praeguseks hävitatud või kahjustada saanud ligi kuussada raamatukogu3. See on sihilik ukraina keele, kultuuri, identiteedi ja mälu vastu suunatud hävitustöö, semiotsiid selle kõige otsesemas tähenduses. Bohdana Brõlõnska, üks Lvivi kirjanduslinna koordinaatoreid, on hiljuti Marja Undile antud intervjuus öelnud, et raamatukogud on ühed esimestest asutustest, mille venelased linna sisse tungides hävitavad, sest see on üks viis, kuidas hävitada kultuurisidemeid4.
Ometi on Ukraina raamatukogud osutanud imetlusväärselt sitkeks. Pärast kaitsesõja algust kolm aastat tagasi hakkasid raamatukogud (lisaks tavateenustega jätkamisele) abistama sisepagulasi, jaotama laiali humanitaarabi, jagama saabujatele vajalikku infot enda uues kohas sisse seadmiseks, pakkuma koolitusi (näiteks õmblus-, esmaabi- ja vaimse tervise koolitusi), võimalusi kaugtööks ja distantsõppeks, varjevõrkude punumiseks, ukraina keele õppimiseks – kui loetleda vaid mõned lisaülesanded, mille raamatukogud on enda peale võtnud, et Venemaa agressiooni tõttu kodu, töö ja kogukonna kaotanuid toetada. Raamatukogudes toimuvad kultuuriüritused võimaldavad saabujatel ühiselus osaleda ja vähendada nende sotsiaalset isolatsiooni.5 Selle kõige valguses oleks mõistlik meie oma ühiskonna vastupanuvõime tugevdamiseks raamatukogude rahastust kärpimise asemel hoopis suurendada.
Kohtame keskraamatukogus põgusalt kirjanik Olena Lototskat, kellele sai pärast annekteeritud Krimmist lahkumist 2014. aastal uues kodulinnas Lvivis oluliseks pidepunktiks linnaraamatukogu. Lototska on sõjaväelane, aga ütleb vastu ootusi oma loomingut tutvustades, et ta ei kirjuta mitte sõjast, vaid ennekõike tavalistest inimestest Ukraina eri paigus, mida soovib lugejatele tutvustada.
Konverentsi viimasel päeval viiakse meid Marsi väljale, Ukraina vabaduse eest langenute sõjaväekalmistule, mille värsked hauaplatsid ja vaikne lipumeri lõikavad valusalt südamesse. Iga haua peal on foto hukkunust – pereliikmed, lapsed, vanemad. Kurjusele vastu hakanud inimeste näod vermivad end mällu. Teeme kõrvaloleval Lõtšakivi surnuaial leinaseisaku raketirünnakus surnud kirjaniku ja sõjakuritegude uurija Viktoria Amelina6 haual. Pole võimalik mõõta kaotuse suurust, mille on jätnud ühiskonda haritlaste ja loojate hukkumine.
Kultuuriühenduste hoidmine Ukrainaga on aga eriti oluline nüüd, kui Trump on asunud Putini käsi ukrainlaste verest puhtaks pesema.
1 Sofia Lenartovõtši luuletused ilmusid Sirbi rubriigis „Luulesalv“ 17. XI 2023.
2 „Too kaasa oma utoopia“ on kirjanduslinn Tartu algatatud kirjanduslinnade koostööformaat. Vt https://kirjandusfestival.tartu.ee/sundmused/tartu-2024-sundmused/too-kaasa-oma-utoopia/
3 Võrdluseks: 2023. aasta andmetel on kogu Eestis kokku 879 raamatukogu, 493 neist rahvaraamatukogud. Vt https://www.kul.ee/kultuurivaartused-ja-digitaalne-kultuuriparand/raamatukogud/raamatukogud-eestis
4 Marja Unt, Justkui üks väga pikk aasta. [Intervjuu Bohdana Brõlõnska ja Mariana Zahoruikoga.] – Müürileht 2024, detsember, nr 146.
5 Eesti raamatukogud on Ukraina sõjapagulasi kolme aasta vältel usinalt aidanud, pakkudes ligipääsu usaldusväärsele infole, korraldades eesti keele kohvikuid jm. Vaata näiteks: https://eru.lib.ee/aktuaalne/ukraina-toetuseks
6 Vt ka Igor Kotjuh, Tänapäeva ukraina kirjanduse traagilised leheküljed. – Looming 2023, nr 8, lk 1162–1165.
